märkeid

probleem. ma ei oska otsida provotseerivaid küsimusi ega leida detailikesi, mille kallal norida. see skill on väga vajalik seminaridel osalemisel või ka lihtsalt bakatöös.

küll aga oskan märgata, et need nn vanamuttide sallid, lillemotiividega ja "rõvedate" värvidega, mille mina nt vanpsilt sain ja mida ma kui talismani talviti kaelas kannan...on jõudnud poelettidele. vanaema sallis on tükikesi nostalgiast ja läinud-aegade aurat. autentne. need uued sallid/rätikud on kuidagi vuhvlid. ja veidi imelik on see, kui keegi ostab omale taolise, lihtsalt tänaval patseerimiseks, sest see on lahe... ja imelik on tõdeda, et mõnele inimesele päriselt meeldvivadki sellised rätikukesed. meenutab veidi katkiste teksade poodijõudmise saagat...

ja rahulolevalt märkan, kuidas meile koguneb ajaga igasuguseid ürte, õlisid, kastmeid...

uiui, fg ja ad saadaval!

tsau emps! (masha says hey)

tjah, kui pühendad nädalavahetuse koolitükkidele, siis reeglipäraselt astuvad vahele igasugused loke/i kombitsad ja käsevad sul kella viieni linnapeal ringi turnida ning järgmisel päeval pead valutada ja etenduse ajal magama jääda. jumal tänatud, et vana klassivend ei RÄUSANUD seal nagu enamus. ruum pole ju nii suur ka et ennast pooleks häälitseda. amatöörteater, oleme tolerantsed.

miisu kodu on hästi hubane (hoopis teine tera kui eelmise elaniku urgas). läksin kohe kadedaks, heas mõttes vist :). siis. läksin tagasi oma remonditud toakesse ning märkasin, et see on ju teistmoodi kena. ja nüüd, kus mul on mul peas veel hirmuspalju jaapanipärast ning toa üldilme(valge, tumepunane, beež, minimalism) ja söögiisud(aaah see punane magushapu kaste riisitoitudega!!!!!) on ka jaapanipärased siis... nii ongi. võib-olla. see jaapan on ainult minu peas.

ja ma miskipärast ei suuda ära imestada, kuidas kunagised enne-kristust-usundid olid kõik mõnusalt polüteistlikud, täis animismi; ja kuidas argielu oli neist nii läbiligunenud. ei tundu üldsegi primitiivne ega algeline vaid kuidagi ... ideaalne.

need lavendliaromaatsed teeküünlad ei lõhnagi nagu wc! :)

jälle söögijuttu...

jah, nüüd kus sügisele on juba ka ametlikult vaba voli antud, lennutab ta veidi tuuliselt ringi ja... jahe on.
muidu lihtsalt et
nii armas oli koduteel pargis näha üht asotsiaali(?) üldsegi mitte sarvik või säästuõlu süles vaid hoopiski plastikkarbis rosoljet söömas.

jaiks. k avas mulle suure laia värvilise animemaailma....

hommik

ühe muna puudumist on kohe tunda. pannkoogitaignas.

people like you find it easy...

õõõ, olen viimastel päevadel palju lugenud. silmad peast. ei mitte nii hullusti siiski. nüüd vist loen kõrvadega ka. täna igatahes jäi mulle kõrva suvalistes kohtades suvalisest muusika-allikatest suvalisi aga üsna eksistentsialistlikke lausekatkeid...isegi ühte eriti twisted armuloo kirjeldust kuulsin. ja ma tundsin, et saan kõigest muidugimõista väga hästi aru ning elasin lauljatele kaasa. enamus juhtudel on ju nemad need, kes oma südame hääled nootidesse seavad, kui nüüd poeetiliselt väljenduda.

samuti on mulle ka vist rampsi lõpulugu, härdaks tegev kitarripala, peakolu sisse raiutud. ümisesin seda mõttes kaasa, nagu oleks see mõni hümn. ja mõtlesin, mis tunded mind valdaksid, kui kuuleksin sama meloodiat kakskümmend aastat hiljem mõnes sama suvalises kohas nagu näiteks kaubamaja toiduosakond...

nõndaks.

s hakkas oma kunsti veidike videosse panema kah. selline katsetus siis:

täna unes:

umbes poole tunniga jõudsin ära näha päris suure portsu unenägu, millest praegu on meeles üksikud fragmendid. aga ma tahaks need siia kirja panna.

• jälle oli sõda (3x vist näen sõda unes)
• lahinguväljal nillisime alguses, peitudes kõiksugu nurkade taha.
• kusagilt ilmus välja kaplinski ja ütles et me läheks peitu tema lapsepõlvemaale.
  
• ka üks elevant jalutas meiega sõjatandril kaasa.
  
• imeaeglaselt avanesid suure puuplangu väravad, siiski oleks ma peaaegu nende iseavanemise taha takerdunud. aia sees tundus kõik sama rahulik kui kaplinski ise.
• aias asetses linn. kusagilt kumas siiski sõjahirmu.
  
• t töötas kaubahalli (või sellele sarnaneva asutuse) teisel korrusel, telefoni keskjaamas ühendas kõnesid või muud säärast.
  
• ma seisin seal fuajees, samuti teisel korrusel, toetusin küünarnukiga arvutikohviku lauanukale ning jälgisin, kuidas rahvast maja ühest otsast sisse triivib ning teiselt poolt välja, ning kuidas mõned jäävad arvutitega möllama. ise läksin ka lõpuks ühe arvuti taha.
• vahepeal käisin väravate juures. tundus põnev. nagu ikka, noored otsivad probleeme tikutulega taga vahel.
• selline ajaleht nagu express hotline ilmus. miks hotline? seepärast, et uudistes on ju kõik kuum! inimesed ostkeostke!
• üks kutt seisis samuti värava taga. sirvis alguses ajalehte, seejärel kuulutust plangul. tal oli suur kihk sõjategevusest osa võtta. muidugi mobiliseerimine käis ka, aga kuidagi mitte eriti organiseeritult.
• nõnda ta siis ühel hetkel paotas ust ja lihtsalt väljus. jah, oli märgata, et plangu taga plahvatas ja äge lahing oli käimas.
  
• mingi kogum rahvast suundus lodjakoja taolisesse sadamasse, kust pidi väljuma punane kummipaat, et meid igasuguse ohu eest vabadusse päästa. enne pidime paati mõnda aega halli taevast ja jõepinda põrnitsedes ootama.
  
• oh seda rõõmu, kui kaugelt, hoopis teiselt poolt, kuhu inimesed pilke heitnud, terendas midagi punast ja päästvat. paat tuli, nagu öeldud, teiselt poolt ja kinnitas ennast maa külge ka hoopis teises kohas, kus rahvajõuk passis. niisiis, ummisjalu joosti laeva poole, mind aga kisti ärkvele.

vahepeal nägin veel sellist und, kus sõitsin mööda maakolkaid ringi ja otsisin omale eluaset. lõpuks otsustasin minna isakoju. isakodu polnud kuigi reaalse isakodu moodi - oli suur maja, mitme korraliku korteriga. mõned korterid olid halvas seisus, kruusane põrand ja nii. muidugi kõndisin kõikidest korteritest läbi. ühes neist toimus parasjagu mõrv. keegi oli tooli külge kinni seotud ja teda ähvardati revolvriga. mind ei märgatud ning seejärel, kui olin ukse enda järelt delikaatselt sulgenud, käis pauk. lõpuks otsustasin oma kodu rajada hoopiski aeda , sinna ise üks maja püsti ajada. nüüd aga pidin kuidagi arvestama kõrvalmaja elanike vaadetega aknast välja - ei ole enam kaugeid põlde ja pojengipõõsaid nende vaateväljas, on minu maja. ja minu aknad.

piisake sisekosmost

täna on eriti kosmiline päev olnud.
r eeskujul kuulasin päevotsa kohviradiot, kus teadjaonud lugude vahel pajatasid igasugu ulmelist propagandat ehk siis viljandisse tuleks rajada kosmosekeskus ning me kõik peame ennast sättima uuele tasandile et võidelda kosmosemaffiaga... nooojah, neid suht-koht loogilisena tunduvaid fantaasiaid küll...
aga kes teab, ehk lõppeb mu tänane päev hoopis geneka seinte vahel tulevi ja da bassi helilaineid püüdes. ka nemad minu jaoks sellise ulmelise maiguga.
aga võib-olla pöörduksin hoopis tagasi 19. sajandi skandinaavia kirjanduse poole. kindlalt maa küljes kinni.

olgu universum teile siis armuline ja lahke...

ja tuleks maanduks nüüd tagasi maale:


ja siis pööraks silmad ajalukku ning ütleks greta garbole PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS ja võtaks tema auks lonksu viskit:)

fields of rye

küüt tartusse läbi uduvihma ning sügisroheluse koos vana tuttavaga oli vahepeal üsna meeliülendav. mul on nüüd selge pilt, kuidas helisüsteeme poodidesse paigaldatakse ning väiksemadki eelarvamused cloudspeak'i ja uuema kirtana rasa suhtes vaibunud. ongi nii hea kui räägitakse :)

oh no! leiab ta end siilide piimataldrikus

tänane päev on olnud üdini imelik.
hommikul mõtles mu keha jälle üles ütelda korra. hiljem nautisin televiisori miljoni kanali võlusid. etv näitas, kuidas klaabu kosmoses käis. seejärel hakkasin oma kapis tuhlama, et klaaburaamatuid leida. ja ohhoo, mida ma veel leidsin! esitlen teile eesti heliloojate töid klaverile. eriliselt iidne asjandus. vanaisa pärandus. leidsin ka oma 6. klassis kirjutatud "tavaline koolipäev aastal 2500". ( tänapäeval käivad kõik sellised nimetused numbritega - digitaalajastu.) jaburdan mingisugusest uuest planeedist, kuhu rikkam rahvas elama kolib ja mille rikkaliku flora liike ma pean pähe õppima, sest olen veidi vanem ja mul pole peas seda spetsiaalset kiipi.. mnjaa. ja siis leidsin mingeid luuletusi (ka 6.b), eriti nummide puäntidega(igatsus millegi järele/ mida sa ei tea/mida seletada ei saa/see on see tunne/sa ei tea, mis tahad/ ja tatsad külmiku poole)
siis. majandasin empsi riidekapis - hunnik tema päris viisakaid kaltse on nüüd minu käsutuses. ja üks lahe etno-sall.
ja siis jõudsin jälile, et klaabu autor on veidike hull kristlane ja ennustab jeesuse tulekut aastaks 2033. ja siis kuulan grünbergi.

muidu kz näeb nüüd välja nagu lumivalgeke. ja t pääsuke on ta hõumi. näitus hiiumaal nüüd avatud. tuus. sünnipäev ei olnud nii tuus kui seal kaugel käimine tervikuna.
ja mu kodulinnas on nüüd kõnnitee rajatud sinna, kus enne oli soparada. pargi tänaval. armas.
ja kui ma oma teise koju jõuan, on parkett maas ja unine t voodis tervitamas.

kes siis veel kui mitte....

kui kz tartusse satub, hakkab toimuma asju. alustuseks üks ostukäru-race konsumi parklas, kellegi gootist raivo (perekonnanime ei suutnud fikseerida) maitsekalt tuunitud ja pisut perverssete(üritas šokeerida ehk või siis andis teada, mis tal südamel...) fotode ja olemuslike jutukeste näitus y-galeriis (galerii blogis ei olnud sellest midagi juttu, nii, et kui keegi leiab selle kohta inffi enne kui ma galeriisse tagasi jõuan, siis informeerigu mind) ja salliotsinguil genekas pakuti meile tasutapileteid ühele läti etendusele, millele pidime siiski äraütlema, sest ma mõnikord käin loengutes ka. tü siseaias klaverihelide seest ja kolmest lauast koosnevast kohvikust astusime samuti läbi (väga kaunis). nojah, kohvikutes on palju istutud.

samal ajal olen kaotanud tapetseerimissüütuse ning mõningaid eap'sid seoses igasuguste toimetustega ja ausaltöeldes, sessi ajal ma ohkaks ja kaotaks need nii või naa, sest ei jõua oma ülesannetega valmis. good bye itaalia keel ja berk.

muidu. avastasin inimese ninal veel ühe unustatud tänuväärt omaduse. ta on nagu vesifilter brita. kui õhus on ikka suur annus igasugust ehitustolmu, siis hommikul ärgates on nina kinni. nuuskan end korralikult tolmujääkidest (mis enamuses õnneks kopsu vast ei pääsenud) puhtaks ning alustan päeva. terevisioon ei ole enam üldse mõnus ega kodune. võib-olla pean harjuma veidi.

selline uudis ka, et mul on natuke kruvid lahti. prillidel nimelt. läksin siis mingisse prillipoodi palvega need natuke kinni keerata, kuid mõningase pusimise peale ütles preili, et tarvis oleks hoopiski uued soetada - ei olevat siin enam midagi kinni keerata. nüüd ma olengi reklaami ohver ja unistan uutest prillidest, kuigi pole midagi sobivamat (küll aga mugavamat) omale leidnud.

õunapuud ja ploomipuud

aedades ja nüüd ka minu kodus on lademetes õunu. ja ploome ka, nagu näha juuresolevalt pildilt.

muidu, täna on siis remont käimas...

sümpoosion enne kongressi

neljapäeva õhtu oli lummav, eelkõige eclectica kohapealt. pole midagi armsamat kui isa ja poeg koos muusikat tegemas, ja veel millist :) nende myspace lehelt näeb ka, millega isa ja peog eraldi tegelevad. kooslus igaljuhul on võluv - isa on selline looduslapsem ning poeg toob endaga uusi tuuli...

päev hiljem toimuvale algorütmidega täidetud kongressile ma ei ilmunud.

hmm, kas ma mainisin juba, et kool algas tänavu kuidagi eriti "puuga pähe" ?
kool algas tänavu kuidagi eriti "puuga pähe".

hmm, ja muud asjad, millest olen mõtisklenud või siia postitada soovinud, on nüüdseks meelest läinud. vot!

adjöö!