Puhkus munapühade ajal

s:"ma olen ju see, kes mitte kellelegi-millelegi, isegi... tea küll..."

m:"putukatele?"

s:"...liiga ei tee ei teeks..."

Mingi taoline telefonivestlus söbraga leidis ükskord aset teemadel, miks me kunagi kellasid sünkroniseeriud ei saa ja miks ta muga pajuoksi korjama ei tule. Olen minagi hakanud vähehaaval mötlema, et noh.. kas oksasid ja muud elusloodust ôue kakkuma minna ikka niiväga kôlbab? Mingid kôlbelisusküsimused hakkavad tekkima.

Eks vanad eestlased rääkinud puudega ja selgitanud neile, mis otstarbel nad kohe maha vöetakse. Mina tahan köigest, et mu akna all oleksid rohelistes pungades ja urbades oksad. Asi pole elu ja surma vahel muidugi. Seega okste tuppatoomine on seljatatud. Poest üks potilill ja asi vask. 

Tegelikult tahtsin veel oma unenägudest rääkida. Kuna mul nüüd nädalake puhkust ja aega unenägusid näha, siis ma neid ka näen. Ja väheke analüüsides on neil ikka tugev side sellega, mis eelmisel päeval kogetud, kuuldud, nähtud. Vot. Mitte köik unenäod muidugi.

Taaskord nägin unes olukorda, kus seekord kôlkusin alguses mingisugusel linnamüüril ja seejärel sattusin mingisugusesse majja, mille köik korrused läbi käisin. Muidugi pönev vaadata, kuidas sama ruum erinevat moodi iga pere poolt möblitseertud. Alla jôudes nägin maja ees mönusad helesinised basseine peaaegu nagu TÜRi ees need Lotmani kujuga ansabli moodustavad basseinikesed. 

Aga päevakajalised unenäod on näiteks need, et paar päeva tagasi nägin unes. et olin maal. maa oli lumest valge ja üle taeva lendas mingi komeeditaoline asi, mis endast musta tossu maha jättis. must toss oli kuidagi suleline. See tulenes ilmselt telefonikônest isaga - kavatsen maal kah veidikene rohelisem näpp olla sel aastal ja kuba kavandan. 

Unes nähtud musavidjo, kus me oleme Kz`ga metsas, tüüned värvitoonid ja äge musa - arvatavasti see, et temal seal TMW ajal fun fun ja mina siin tutvusin hoopis ühe teise bändiga. 

Täna aga nägin unes, et ma käisin koolis, Oma kodulinnas, selles koolis, mida praegu buldooseritega kokku aetakse... Käisin koolis hobusega. Armsa pruuni hobusega. Aga hobusega koolis käimine polnud mitte harlilik kooliöpilse tegutsemisviis. Hobune polnd kunagi (kahel korral mu unenäos)  seal kohas, kuhu ma ta tundi minnes jätsin. pealegi autode vahele oli teda kuidagi niru jätta. Viimasel korral siis leidsin enda hobuse asemelt hoopis suurema pruuni hobuse ja jöudsin kohe järeldusele: "Well, this isn t my hoorse!" . Vaatasin ringi, kus ta mul olla vôiks. Hüüdsin siis teda.  Hüüdsin vist MATT DAMON. Ja minu hobuseke hirnatas ja liikus kohe minu poole. 

Ilmselt nägin unes seda sellepärast, et stalkisin töökaaslasi. ja üks neist on suur hobusefänn. Tema piltidel tundusid hobused tôepoolest nunnud ja vahvad loomad. Kuid minumeelest on tobe hobust omada ainult sellepärast, et temaga hipodroomil üks tiir teha vöi kuhugi vôistlusele saata. Hobune vöiks olla ikka inimese söber ja truu ja samas praktiline kaaslane.  

tänks manifesteerimast :)

Emotsionaalne söömine

Mul on see nii, et tahan minna kohvikusse, vaadata kôrvale hääd filmi vôi istuda "köögi"laua ääres, vaatega aknast välja. Mönikord tahaks selle laua ikka veeretada keset tuba, et näha, mis tobedaid videosid elukaaslane vaatab vöi kuidas tal mäng kulgeb. Anyway, toit ei ole ainult toit. Sellega peaksid kaasnema head emotsioonid. Abivahendiks on ruum. Mitte otseselt toit ise.

Aga et toidust head emotsiooni saada? 

Klassikokkutulek meenutas mulle seda, kuidas oma esimesest mobiiltelefonist ilma jäin. Jölkusime pealinnas, läksime trollipeale. Ja voila - telefon seljakotist kadunud. Milline ebaôiglus! Orgunnisime söbranna venna söbra auto, et Pöhjaprefektuuri (vist?) asju klaarima minna. Enne seda ostsis söbrants mulle megasuure ja mahlase ôuna. Tegemist oli punkaritega. Autos käis köva lärm, sees istusid möned alakad ja paar suurt kutti ja kimasime siis sinna prefektuuri poole. Terve aja näsisin suurt ôuna, vähehaaval, ta oli eriti mahlane ja köik mu negatiivsed emotsioonid vähehaaval taandusid, kui sealt järgmise ampsu vôtsin. Politseis ei saanud ka solidega maksta(nali! sole siis ei olnud olemas, ega bitcoine), et kurikaelad vangi panna vöi vähemalt oma raha tagasi saada. Kirjutasin alla möningatele paberitele. Ma ei mäleta, kas öun oli selleks ajaks otsas vöi andsin selle niikauaks hoiule. Aga igaljuhul see on olnud minu elu parim emotsionaalne söömine vôi kuidas seda  nüüd nimetataksegi, kus toit peaks nigu aitama probleeme lahendada. Paremat suurt ôuna pole tükil ajal saanud. 

See vist pole jällegi sedasorti emotsionaalne söömine, mis nendel ameerika kallimast lähkuläinud memmedel on, kes suure anumtäie jäätist telekataga ära söövad... 

Imelikud juhtumised

Lennukite allakukkumised ja kadumised, mittemidagiütlevad, väheütlevad ja kadunud mustad kastid. See, kuidas meedia asju kajastab...

Näiteks.

söiduvahend

Mul on nüüd möned nädalad asendamatu kaaslane jalgratas.  Eriti röömus olen selle üle, et

1. Ma ei pea bussiga söitma.

1.1 riskides sellega, et bussist maha jään

1.2 vahel ei jaksa sörkida bussile

1.3 vahel jöuan liiga vara ja minu jaoks kehtib reegel - parem väike sörk kui peatuses närviliselt passimine - sageli jääb buss üldse hiljaks

1.4 vahel bussis pingelised olukorrad. minu jaoks on nad ikka väga pingelised

2. jöuan tööle sama ajaga, mis buss

2.1 liigun kiiremini kui jala ja ei pea olema nii loid kui bussiga söites

2.3 väike spordimoment

2.4 saab tunda end osana liiklusest 

4. jöuab ümbrust nautida

4.1 vahel vöib pikema ringi teha, ei pea rutiinis püsima

5. ta on mul selline väga märkamatu välimusega - hästi tumelilla, mitte mingi retro moeröögatus ega ülihipster vaid just selline tore kaaslane nagu mul vaja on. 

5.1 tal on korv ees ja pakiraam taga

5.2. käikusid saab vahetada, ma eriti seda ei tee...

pilt hetkel puudub

pufffff...

Puhun tolmu sellelt blogilt...

Juhtunud on nönda palju, et blogipidamine tuleb jälle päevakorrale vôtta.

Mötlemine on vahepeal veidikene muutunud ka, seepärast, et.. olgem ausad, pole ammu juhtunud nii veidraid asju terves maailmas kui viimastel aastatel. Eriti sel 2015 aastal. 

Hetk tagasi liikus pörandal ämblik. Vaatasin temaga tött ja ütlesin, et ta ära läheks. Enam-vähem köik siin ilmas on valgusimpuslid vöi kuidas seda öelda, imepeenete osakeste liikumine vastavalt sellele, kuidas see vônkuma panna, igal ühel oma vônkumine. See on universaalne keel. No ma nüüd ei tea, kas ämblik minust aru sai, sest mu sönum talle oli ka suht segane. ütlen talle, et ta ära läheks, aga samas mötisklesin, et kuhu tal minna. Kust tolmuhunnikust kuhu ta parasjagu jalutada soovis? Well, igaljuhul jalutab ta nüüd ringiratast muudkui riiuli poole, vahepeal seisma jäädes. Äkki on tal mulle mingi sônum?

Mis ma veel rääkida tahtsin?  Ahjaa. üritan oma unenägusid lahti môtestada. Löin ükshommik - hommikud on mu lemmikajad - notepadi lahti ja otsustasin olla otsustavam. Et keegi teine mind paika ei paneks, tuleb ise eesmärgid paika panna. Ega mul eesmärke palju pole. Step by step. Top soovid on 1) terveneda (mul ikka tohutu hulk pisiprobleeme)
2) vabaneda hirmudest! (vahepeal kasvab see pimedusehirm ülepea ja mis köige hullem, hirm hirmu enda ees paneb tarretuma)
3) saada aru, milleks ma siia tulin ja mida tegema pean (no töesti, ma ei viitsi enam nii kaua kaaluda ja valida...parem öelda mönele asjale kohe ei ja mönele kohe ja)

Mitmest kohast olen kuulnud ja näinud, et tuleb saavutada kontakt oma kôrgema minaga. See siis olevat mitmete juttude järgi vöti. 

Ja üks kôrgemalt poolt antavate märkide analüüsimise mooduseid on unenägudest kirjutamine. Alati ma neid ei mäleta. Aga üleeile nähtud uni oli vôimas. See läheb minu "suure laine" unenägude kategooriasse ja on seal vist kui ma ei eksi kolmas. Selleteemaline unenägu nr 1 oli väga ammu ja seal tundus et terve inimkond on vastu astumas mingile suurele veele vöi lainele. Hoidsime kätest kinni jne, aga mattusime vee alla. Unes vee all öhupuuduses siputada on päris öudne. Unenägu nr 2: Tartu moodi linnakeses käid ringi ja otsid korterit kus elada. Hhrutsovkade tagant avaneb avameri. Maja körval on a la Hurtigruteni taoline kobakas laev. Korterist avaneb fantastiline vaade. Ja siis tuleb hiidlaine ja see laev...

Unenägu nr 3 see viimatine: Kallimaga kusagil mereääres. Ta kodukassina jälle ei tule minuga mereäärde jalutama. Tuian üksinda ilusal rannal ringi - päike loojumas ja lähedal on ka liiklus ja puudeallee. Liigun tagasi, sest üksinda ikkagi on niru. Meie majake on mere ääres. Suurest aknast vaatame koos siis laineid. Lained lähevad suuremaks ja suuremaks kuni löövad vastu aknaid. Mulle meeldib! Laevas töötanuna kuidagi see jöud ja vastujöud ja öötsumine on mönus ja vöimas. Lained mingil hetkel löövad üle maja. Maja hakkab vaikselt logisema, kuid hirmu ei ole. Suure lainega kaasneb mingi soojus... ookean, suvine aeg, sametine öhtu-öhk. Suur hallollus ookean, mis endasse mähib, on soe.

Aga okei. Panen nüüd oma kastid kokku. ämblik on mine tea kuhu ringiratast jalutanud ka mul kael valutab istumisest. 

Tööjuures taustaks terve album, aga see lugu - täielik Tätte iga vesi jôuab ükskord vette laul ju.
N kuulas seda kah kui ta veel koolis käis ja kirjutas arvustust, mis lehte ei läind, aga r2`s loeti ette.
Kiviaeg...