buu!

Daphni - Ye Ye by Caribouband

selline midiline tammumine siis. 

ärkasin varem, et üks meeleolukas jalutuskäik linnapeal teha, aga päike ei kavatsegi ennast igal hommikul näidata. elab üle :)

seekord unes

nägin värviliselt igasugu asju. enam täpselt ei mäleta, kuid enne kui mälusagarad ta täiesti minema pühivad, kirjutan üles:

üks kummaline tõik on see, et nägin kahte selget kuju, üks tüdruk, üks poiss, keda ma tegelikult varem näinud pole, keda ma ei tunne. aga ma tean, et kui  kunagi saan tuttavaks mingite  teatud inimestega, näen und uuesti ja annan kujudele nende näod.

niisiis. ütleme nii, et ma nägin, et salme keskus oli renoveeritud ja tehtud suureks ringikujuliseks klaasist rajatiseks. või siis oli selle esisele õuele ehitatud midagi solarisetaolist. kuna tüdruk figureeris unenäos varem, siis ma eriti ei mäleta, (kuid minumeelest olid tal lokkis juuksed ja pruunid silmad), misasja ta seal tolgendas. suures raamatupoes oli müüja ja vahepeal ajasin temaga juttu ja vist alguses sisenesime koos sinna suurde imelikku salmemajja. patseerisin sihitult raamatu ja lauamänguriiulite vahel ringi. põrandal oli sinine vaipkate. tüdruk lahkus areenilt. tuli mingi tüüp ja hakkas mind vist jälitama ja siis patseerisime juba koos ringi. ta pidi näitama maja teist poolt. kõndisime siis vaat et käevangus edasi, riiulid hõrenesid, suurtest klaasakendest oli näha staliniaegseid halle vastahoonete fassaade. aknast tundus kõik hall, aga kui tagauksest õuele astusime ,valitses väljas päikeseline sügisilm. tüüp kadus mingisse taamal asuvasse autosse, kus olid teised tüübid ja ma teadsin oma unenägudele tüüpiliselt, et pean kähku vehkat tegema. põgenema.

jooksin siis teelt kõrvale, põldudele, puud puud puude taga mets ehk siis äkitselt leidsin end keset mingit surnud leheräbu täis võsa. tüübid jäitasid mind, ma teadsin. aga mul oli hea edumaa, sest nad olid mootori käivitanud ja sõitma hakanud, aga ma pöördusin suht kohe kuhugi metsa. prügikastide tagant.

nii. kuna hakkasin nüüd unenäo piirideni jõudma, kust algas must taust, ja kuhu minna ei saanud, peitsin end sügislehtede alla mingi künka kõrvale. midagi minust jäi siiski silmale nähtavaks sealt lehehunnikust vist.. gäng tuuseldas läheduses ringi. mingil ajal jõudsid nad minuni. vaatasid maha ja imestasid, et kas see on mingi seen. see peab mingi seen olema, ja nad lahkusid kukalt kratsides. aga ma teadsin, et nad ajavad mind  jätkuvalt taga, niisiis sörkisin metsast välja, sinitaevas ja päikesekäes veidike kollakad kasetüved sillerdasid silme ees. kuna ma ei teadnud, kuhu edasi joosta, ärkasin üles.

linnulaadal

eile olin armunud. tallinnasse. kas automaatselt seoses riigi süntariga, ei oska otse kommenteeridagi. kuid ilmselt suur süükoorem asus päikesepaistel. kui mõjutatav üks inimene on, kõigest päikesest.

imeline linn, imeline trammiaknast udusse vajuv kuppel-torn-siluett, imelised... inimesed (ka siis juba). ja üleüldse, hakkasin lahmima, kas pole mitte kergem ja suurejoonelisem armastada tervet maailma selle asemel, et end koondada mingile kindlale isikule või objektile? võib muutuda narkootiliselt orjastavaks ja omamissoov varjutada head kavatsused. muidugi omamissoov terve maailma suhtes oleks hirmus. aga ma mõtlen siin just seda terve maailmaga üks olemise, osake olemise tunnet. on hea. teoreetiliselt...
võib-olla mulle ei meeldi vastutus lihtsalt.

laupäeval sümpaatne lätakas heliosphere'il. tasub guugeldada oyaarss'i :)

Canti Drammatici by oyaarss

mari logisev loss

ehk a tuunitud toa mittetuunitud osa kamina, klaveri ja kitarridega. och roosid. ja puhas põrand! hommikuvalguses. tutvustatud.

veebruaripalavus

august 1966.
ehk siis mulle aitab talvest!
aitab. aitäh. 

projektijuht ei saa (pool virila naljaga) aru, kuidas aastavahetusel lastakse õhku miljoneid ja nüüd siis ei saa normaalselt tänavaid liivatatud. savisaar peaks selle eest hoolitsema, kui ta juba pensionäride kaitseingel on...

mina ei saa aru, kuidas keegi laseb õhku meie radiaatoritesse ning soojus kaob. mõned aga kurdavad palavuse üle. klimberdasin klaveril mingite paljude bemollidega helistikus laulu, mille sõnad on järgmised:
on külm.
olen teki sees.
mängin klaverit.
olen klaver.

kirjeldas hetke olukorda. punaseid lampe ning tuunitud a tuba ma ei maininud. kindel harmoonia läks sassi ning meelde tuli üks õigevana põhikoolis välja mõeldud "vihmane jaanipäev" ( peaaegu nagu ohtlik). mille helistik meenutas, et l sumera meelest ( hallo maa saates) kajab universum re noodina. oeh, peab see tatari  universum nii külm olema?

esoteerikanurgake

aga jah, thom yorke oleks nagu lõo pealt indu saanud, kuidas olla ise oma  video boss ja teha igasugu tantsuliigutusi, nii, kuidas enda arust äge võiks olla. suht stiilselt teeb ta seda ja nagu näha, saab juusteta suurepäraselt hakkama. sbtrkt ka oma twitteris uue plaadi mõju all juba mõnusasti sumiseb :)

naudin päikesepaistet oma toas. ja linnulaulu! mis linnud need küll on, kes sellise pakasega nii kaunilt säutuvad?! ilm.ee ütleb -10. okei, see on juba päris soe. külmakraadide tsekkamine muutunud hasartseks tegevuseks...

psühholoogi roll, milles oldud, tundub mulle õige meelepärane. küsimustega inimese suunamine nii, et ta leiaks ise oma vastused. katsu mõelda sellele, mida sa tahad, mitte sellele, mida ei taha...konkretieeri oma soovid ja eks hakkad siis vaikselt, pool alateadlikult, (vb läbi rakuste) tähtede poole liikuma. easypeasy. aga mu enda jaoks mitte. vist. mmm. proovin. jah, muidugi ma saan kõigega imehästi hakkama...

sinus eneses

mu uned käivad omapead ringi.  üsna kaugelt sellest, mis võiks kuidagi päevakajaline olla. tolles reaalsuses seisan suvises päikesepaistes majaesisel trepil ja olen kurb - ootan oma mustakarvalist minisiga koju.

"kaua ta kadunud on?" küsib kaastundlik sõber.

"ma ei tea, mõni kuu," vastan ning saan siis ise ka aru, et sellest kääbusseast tagasitulijat enam pole.

samal ajal on parasjagu mingisugune aeg, mis on nagu praegu ja mis on nagu aastaid edasi tehnika arengus...või õigemini tehnika kasutues. noh, et uudistelugeja tädi, keda väiksena kohtasin etv saateid ette lugemas, luges uudiseid suurel ekraanil keset linna. kusagil nagu miljonikorruselise viru keskuse lähistel kuupaistel ja soovis peale uudiseid "liikuvat nädalavahetust". ftw? liikuvat? jah, ma parasjagu väljusin kentakast voolujoonelisest eiteamisjõul liikuvast masinduest, et otse kingade klõbinal teatrisse astuda. aga unustasin teatri, sest pidin meelde jätma selle uudistelugeja-tädi ja ta sõnad.

kust need kääbussead? kust see uudistelugeja-tädi?

siia taustaks sellist atsakat norra asja:

roosiline elu

jõuluks saadud öölamp ja impulsiivne kruusiost läbi moblaobjektiivi, ja siis mina läbi pastaka...

galvaaniline

James Litherland - Where To Turn by abeano

numps, et james blake muudkui kaverdab igasugu vanu peaaegu meelest läinud lugusid ja artiste, see toob nad taas päevakorrale... aga sedasamust ma polnud küll varem kuulnud ja see on peaaegu sada korda parem kui blake'i versioon... minu helesinise päeva taustalugu....

terve eilse päeva kummitas mind bändi nimi, mis täna genis rokkima hakkab. galvanic galvanic galvanic elephaaants.... sellised imelikud omadussõnad nagu ka parenthetical (girls).

laena lüürat

(puro instincti pliksid ikka leiavad omaette toredaid (enamasti vene vist) videosid. ja siis veel meeleolukat "kandlekasutust" pj harvey'lt.


muidu, tulin täna koju ja voilaa - piaanol i ja k tegid takerduvat ja pisut puist duetti "the wild rose" (cave'i ja kylie) ning i'l oli kavas lugu kindlalt selgeks saada. ja k sobiks märksa paremini keeduse uues filmis karaoket laulma. tal tuleb see autentsemalt välja lihtsalt ning on sestap ka armsam. kuulasin kamina ääres nende titanicu loo ka ära ja siis tuli a: "get away from the piano" :)

teretulemast, valge kass!

olen totu.
trepikoda haiseb vahel jätkuvalt.
mingi budismiteema käis ringi.

Elektronisk-kunstpopduo med tilhørighet i Kristiansand/Oslo.

jah. muidu ma sain veidi kohmetust tunda, kui lõunat einestasin teises, endale tavatus söögikohas. spoomimoodi tüüp tuiskas minust midagi küsides mööda. "mhh?" tegin suurte silmadega, suu caerari salatist pungil ning teenindaja oli sunnitud küsimust pikemas vormis kordama.

"kas toit maitseb? kõik on värske ja okei?" vms.

hääletult, kuna täis suuga ei räägita, noogutasin ja näitasin pöialt. mida see näpp keskajal tähendas? ( kz avaldas, et  keskmine olevat aladnlikkuse ja aupaklikkuse märk igaljuhul) olles isegi rõõmus selle üle, et segumahla asemel toodi mulle apelsinimahl - apelsinimahla taasavastamisrõõm.

kõrvallauda ligines teenindajaneiu ja küsis:" kas kõik on korras?" 

mulle meenus, et kunagi eelmine kord oli minu käest midagi taolist küsitud, samas kohas, samal ajal. ja ma imestasin, kas ei peaks siis kõik korras olema? oh neid teeninusvõtteid :) 

üleval muljetasin, et sama raha eest saaks nt boheemis asjalikuma ampsu. tagasisidet eimingisugust teenindajale, ikka tagaselja ikkaikka jaa. ja kas see otsene tagasiside üldse aitaks midagi?

kohmetus nr2. kommuunielu on täienenud vana kursaõe võrra, mis on väga lahe arvestades fakti, et ta siin niigi tihti on. aga ma pole nii külalislahke vist (, et tema riisi lõpuni ootaks, usynlige soudtracki lõpuni kuulaks ja  temaga koos etv'd vaataks võib-olla tunde...) kui võiks. võib-olla ta ei pane mu külalislahkusetust pahaks ja ma ei tunne teda piisavalt... või ma olen imelik. et selleasemel et seda teksti siin trükkida, läheks teeks tseltskondlikult šaid hoopis..

nii. kohmetus nr2 kadunud. tšai sai tehtud. op! vaadatud. ülejäänud riis humanitaarabisse ja tomateid ja lihapalle saavad poisid nokkida.