hommikune poeetilisus kadunud. selle asemele tekkinud miskisugune eepiline

me le watching game of thrones all afternoon.

some time later - in da külmkapp - no keefir/kefiir, leib otsas.

mission poodi minek.

poodi kui missioonile, olulisele retkele, läbi majade ja teederägastiku, mitmeks kuuks, kust kangelane võib-olla ei naase.  

oh seda kampsuni selga ajamist, südikat jaki selga tõmbamist, milliste liigutustega saab turvaline jakk kinni nööbitud, vöö tugevalt peale seotud. sall - ei tohi seda abimeest unustada. ketsid - paelad seotud aegluubis, paelajäägid ettenägelikult soki sisse toppida, et nad olulisel retkel ei segaks ei ette jääks. poekott kaenalsse - rahakott check!

lipatlapat kiirel sammul mööda asfaltit. sügispäike paitab põski. rõskus ja kolletanud haljasalad. teede ületamine, no worries. hoiduda hobode eest, hoiduda igasuguse vaenlaste eest, kes pole  su perekonnast, on vaenlane.

poe ees leidub mäletsevaid omavahel suhtlevaid kapuutsides tüüpe. heidan neile kiire pilgu. nad näevad mind, olen siin uus. poes ajakirju-lehti sirvides märkan, et sindrinahad on minust möödunud, strateegilistel põhjustel - et võõrkeha silmanurgas hoida. nagu neilgi on mul asja piimatoodete sektorisse. kõigil on sinna alati asja. haaran vajaliku kraami suurema vaevata, ka leib maandub korvi komplikatsioonideta. banaanide juures möödub keegi minust lähedalt. ma ei vaata, kes see on. mul pole selliseks jamaks aega.  siiski, lkahtlaselt lähedalt oli see, märgin. mahlariiulite juures möödub hirnatav poistepaar minust uuesti. veendudes, et ma ikka ei ole siin kohalik. me pilgud kohtuvad hetkeks, see on kõik.

järgnevalt oli mu tee ohutu. taamal vaid üks vanamees aevatas valjusti, mis mind pisut ehmatas, kuid rööpast välja ei löönud.... mind ei jälitatud. kõik korras. pääsetud. mission accomplished. leib ja kefiirid laual.

taustaks jällegi üks hästikõlav rahulik looke islandlastelt, inglise keeles. ülehomme ongi pühapäev, nii, et paslik küll.
  Sunday Morning by Arstidir

mott on nott or not?

"Kas sa ei võiks minu üle hoopis rõõmustada ja ise ka sellest motivatsiooni saada?"

midagi sellist T minuga pahandas. Ta pahandab alati heatahtlikult ja humoorikalt, mis on zanr omaette. Istusime poolvihmases Hella Hundi pargis. Pargipingid nagu mingist inglaslikust teisest ajast eriti peenekoelise moega. Kas ta polnud mitte oma läpaka taha peitunud või näppis itouchi. Tol hetkel. Erksad värvid. Kui itaalia sohvasurfariga samas kohas paduvihmga istusime, sõitsid mööda kaks neoonvärvilises vihmakeebis jalgratturit. Ta haaras imekähku kaamera järele. Püüdmaks ennenägematuid eestipärasusi. Aga tematema. T kõrgelennulised plaanid ja edumaiguline elu tegi mu meele mõruks. Mõrult meelestatud ja häälestatud olin.  Sest kas ei saaks jumal kuidagi balanseeritumalt jagada seda õnne ja õnnetuse suhet. ( kuigi eks tal olid teised õnnetused...)

Aga ükskord algab aega...

ja see aeg algaski nüüd hiljuti. Avastasin end tema peale mõtlemast ja sellest jõudu saamast - motivatsiooni ja rõõmu. Kindlust. Korteris hakati kütma, kuid see soojus siin on teistsugune. Hea tahe? Inimesed rügavad edu nimel. Mõned vähem mõned rohkem. Aga et sellest rügamisest rõõmu tunda...

Peaksin olema motiveeritud eeskätt oma erialast ja kõrgetest tulevikuplaanidest. Selle asemel on mul pigem osavõtu ja mitte võitmise rõõm. Mingisugune imelik poolanonüümne rõõm. Motivatsioon ilma suurte plaanideta, lihtsalt bussiga maailmaotsa sõitmisest ja seal omaette nokitsemisest. Eemalolemisest. Aga kõrgelennulisele tulevikule võin öelda vist adjöö, kuna juba tõlkekursuse eestvedaja kinnitas seda: "mõnikord ei sobi iseloom!" 

Ja mis üldse on kõrgelennuline? Prestiiž?

Lihtsalt kuidagi äraole-elalemine ja kergesti mitte suuri riske võtmine on ka võimalus. Kahjuks mitte parim võimalus, ja kuna aitab küll ühest olelevast haigutamaajavast inimesest(thats me) siis võiks enamus inimesi mitte sellised olla. Peaasi on muidugi õnnelik olla... ma siis katsun esialgu olla õnnelik siin ja praegu.Vähemalt on mingisugune rõõm ja mingisugune motivatsioon. Esialgu mulle sellest piisab.  Ärme edasi mõtle. Konkreetsetele asjadele nt.

(veits random the church'i lugu destonation siia taustaks, väga mõnus lugu. aga jumal temaga. või kurat)

>

nudistiline falsifikatsioon

Det findes lige så lidt en en nudisthorisont* for sig som der findes historiske horisonter som man skulle tilegne sig ( Gadamer : 289)

* nutidshorisont - praeguseaja horisont (minu kohmakas tõlge) 

(Samavõrd vähe on olemas nudistihorisonte kui ajaloolisi horisonte, mida omandada. jällegi, minu eriti kohmakas tõlge, aga ma ise saan endaarust aru küll. kontekstist välja kisutud hetkel...)

murr

 

jazz

hakkab varsti pihta kerratõmbumise aeg. jahedus tundub ikka veel värskendav. palavus üllatav. nokitsen koguaeg midagi, aga valmis ei saa. võib-olla ei tohigi saada. et kui saab, siis...

see ei ole helvetica

kõlav lause õppematerjalidest (Ridderstad, 1999), pilt netiuudistest. ja helvetica see pole, midagi ligilähedast. ja taanlaste helikeelt.

Boom Clap Bachelors - Mellem Dine Læber EP by Plug Research

lamp

still

kui sulle on antud vähe ( perspektiivitaju, arukust, kannatlikkust, pliiatseid ja muid töötarbeid , aega), siis ei maksa üle oma varju hüpata. eriti kui on keskpäev või selline pilvine kõikehõlmav lõpmatu vari su ümber. tuleb teha nägu, et see ongi mõeldud nii ja et see peaks olema äge. see = asi, mida sa nimetad omaloominguks või siis ehk ka igapäevaseks toimetulekustiiliks. btw seal kõige all on eriti "hõrgu" kvaliteediga laiv ühest mu improst (2009?), volüümi võib julgelt juurde keerata ning lugu lihtsalt taustaks mängima jätta. eriti vihmaga :)

Lilled vihmas by marikami

kellavärk

2 märkimisväärset igapäevaselt tähtsat pisiasja: 1) ilma mobiilita saab kenasti hakkama.  kui e-mailid toimivad ning piisab ka ühest pähejäänud lähedase telefoninumbrist. märgatavalt aga tunneb puudust telefoni ajanäitaja funktsioonist. 2) õnneks toimib mu biologiline kell nagu kellavärk, nagu täna hommikul avastasin. eile õhtul lubasin endale, et noh ärka mari around 9am. ja nüüd hommikul on päike kõrgel ja ma tatsan uniselt esikusse, et suurt seinakella näha. 15 minutit 9ni. naiss. tagasi voodisse. uiman kuni mõtlen - nüüd vist võiks siis ärgata. tatsan veidi erksamana esikusse. punkt kell 9. kas teistel on ka nii?

koolis

ja siis hakkame õppima kõrgklassilisemat  spetsiifilisterminilist häma ajama. kuid kõigepealt diskursusemõiste selgeks! ja liikugem homogeensuse poole! 

(mingi arutlus hakkas mul siin veel olema, aga on ilmselgelt liiga hiline aeg ning ma ei anna ilmselgelt ideaalse humanitaarteadlase, kes suudaks täppisteaduse kõvaduse ja täpsusega võistelda, mõõtu välja...)

head kooliaasta algust!

täna sai igasugu asju mittetehtud. mu peaaegu lemmikpilt minust endast, näe! et pildi ülespanemisega haakuda, siis sellest ka üks mu tänane juhtmõte: ennast armastama/väärtustama peab. peale imelikutsemise, et kui omada emotsionaalset mälu, siis on kummaline vahel ringi jalutada ning transformeeruda ajas tagasi. ja tunda samu asju. minupuhul juhtub tihti. ja vef on miski riia jalkaklubi, aga ka hiiglaslik vabrikukompleks, kus toimub pidusid, näitusi ja kus pidavat hipsterid pesitsema. kooserdasime seal mingil reggeüritusel.

ps. natuke midagi sooja sügisõhtusse:

Dead Pixel by Solipsisticnation on Mixcloud

psps. ja kuramuskuramuskuramus et eclectical ikkagi ei käinud!