Kuulasime täna gongi. Sellest tulenevalt kaks luuletust. Räägin natukene tausta ka.
Käisin paar aastat tagasi ükspäev/ôhtu gongi "kontserdil". Iga bowl tegi erinevale tsakrale nö vabastavat vôi puhastavat heli - kuulasime ja ümisesime, resoneerisime, sissejuhatuseks. Lôpuks jôudsime suure gongini. Härra gongimängija, kelle nime siinkohal ei mäleta, lubas publikul lahkelt lausa mediteerida.
Minul tuli sellest veidike bad trip. Heli on vôimas, kogu keha läbiv lainetus/värin, mis kôlab igavikuliselt. SUURELT. Jah, ma ei oskagi seda kuidagi paremini seletada - selles on koos nii täielik ükskôiksus kui suur dramaatika, väiksus ja suurus, ja mujaoks pisut ka elu traagika.
Näiteks Arvo Pärdi muusika on samuti igavikuline, kuid valitud noodid teevad tunde pisut teistsuguseks, ütleks et helgemaks, kohati.
Gongitaolist madalat kôla kasutatakse sageli filmides / dokumentaalides enamasti sellise ebameeldivust tekitava pildi juures. Tagantjärele môeldes ilmselt sellest ongi mu jubedustekartus. Ja nônda sissejuurdunud, et...
Well, ma nägin eeskätt halli värvi, ja pruuni, ja ma ei saanudki sellest välja. Hakkasin juba lôpuks igasugu jubedusi ette kujutama (meelsasti ei laskuks detailidesse), pigem tekkis mul kartus, et ma hakkan omale midagi jubedat ette kujutama ja see viis mu rööpast välja. Hehe.
Tänase joogatunni lôpus lôdvestusime samuti gongi saatel. Tuttav IGAVIKULISUS vôi ôigemini aukartus igavikulisuse ees asus taas maad vôtma. Kuid seekord oskasin seda veidrat energiavoogu juba kanaliseerida ja seadsin sônadesse.
üritasin sônastada seda, mida ma näen vôi ôigemini tunnen. Kirjapildis ei tundu see üldsegi nii vôimas v midagiütlev. Samuti ma ei mäleta täpselt, kuidas see oli, aga see oli midagi taolist:
avarus
gong
kivi ja muld
gong
muld ja kivi
juured
gong
väikesed vaglad
gong
elu ja surm
gong
surm ja elu
gong
elu on surm ja surm on elu
kivid ja muld
avarus
gong
Kojujôudes oli mul süda ühest harjutusest veidikene paha (sellest vb kunagi hiljem). Aga see ei seganud mul loomulikult rooibose teed rüübata ja domino küpsiseid peale uhada :-)
Jôudsin lôpuks arvuti juurde ja üritasin natuke sümbolite näol asja lahti kirjutada ja tuli siis selline luuletus ( mumeelest ilus, sest noh hall on üks mu lemmikvärve ka. järgmise lulla peaks tegema helesinisest. siis oeh kollasest, damit, too many fave colours!)
avarad maastikud
tumehallid
ja nagu surnud
aga nende sees käib vilgas elu
vaglad ja
igasugused väikesed elukad
ringutavad ja püüdlevad
igaüks oma halluse köidikuist avaruse poole
aga avarad maastikud on tumehallid
ja nagu surnud ikka
vaglad vist ei naudi püüdu ega ringutust
vaglad on vist rumalad elukad
ei saa igaühe eest rääkida
saan näha halli igavest elu
ja ilusat püüdu
( kuula taustaks gongi)
