Friday, March 27, 2020

Koroonaaeg: teine nädal

Rosinaga õues. Tartlased saavad käskudest aru küll: Hoia vahet või püsi kodus. Sildid igal pool. Pooltühjadel tänavatel hakkavad silma kiirabi, Wolt ja Bolt. Jalakäijatest eristuvad täiskoosseisus jalutavad perekonnad. Sõbrants puges päikese kätte raamatut lugema. Veidi eemal kaks tibi Sassidega vadistasid, üksikud noored uitamas. Pikivahe! Okei? Rohemata asunud rohulibled, päikesekäes elustunud sammal. Omamoodi nihkes idüll. 
Jõuame koeraga kahetunniselt jalutuskäigult majaette. Kiirabi. Muidu mitmed korrad meie majast möödunud kiirabiauto seisab nüüd meie maja ees. Vahin nagu lollakas seal. Kiirabiautos istuv meditöötaja kerib akna alla ja küsib, kas ma tahan midagi küsida. Küsin, kas keegi meie majast teeb koroonatesti. Ei, kellelgi on mingi muu jama. Jama majas! Okei. Tõden valjult, et meie majas elab arvukalt vanainimesi küll... makes sense. Pöördume Rossuga tuppa. 
Toas. Avastasime ristsõnad. Ja ma pole aastaid nii palju ETV`d vaadanud/taustamürana hoidnud kui just nüüd. Samal ajal kui igalpool räägitakse, et ärge uudiseid vaadake omaenda rahu huvides. Netist ei leia mingit inffi üles, küsin tsätis teiste käest. ETV päästab. Teatriauhindade saade oli küll vahva! 
Mis ma vahepeal tehtud sain sellest to do listist?
1) Rõdu pooleldi okei
2) Köögimööbli hinnaküsimused laialisaadetud (eeldas täpset mõõtmistööd jne)
3) Kapid korda tehtud, riided sorteeritud. Leidsin lausa kaks T-särki, mille müstilist kadumist juba fataalse kaotusena aksepteerisin. Nüüd nad tulid kusagilt tagant väja. Hirmsasti tahaks shopata uusi hilpe. Aga. Mul on kõik vajalik olemas. Isegi liiga palju. Sortisin mõned ebavajalikud, kuid viisakad kehakatted (pluusid), tegin pildid ja hakkasin juba taaskasutuse facebooki gruppi neid pakkumiseks üles laadima, kui märkasin kellegi soovitust, millega kõik solidaarselt nõustusid, praegusel keerulisel ajal jätta oma asjad endale. Nojah. Omal vastutusel kaubandusvõrk ikka töötab: Kõndisin Humanast mööda, see ikka avatud. 

Enivei. Ma pean käituma nagu potentsiaalne koroonahaige! Pikem jutt: Hommikul jalutasime Rosinaga kõnniteest eemal muru ja suure maja vahel. Suure maja rõdul oli väike plika, kes seal kõlkus ja köhis, loomulikult kõlavalt ja kenasti minu peale. Mine tea, kas see oli sotsiaalne eksperiment või puhas kurjus või lihtsalt üks köhatus. Seda näeme siis nädala pärast. 






Monday, March 23, 2020

Imelikud jubedad unenäod

Seda on mitu ööd juhtunud. Ärgates jääb unest vaid ähmane tunne. Teate küll. 

Viimased kaks ööd õnnestus siiski enam-vähem meelde talletada, mis toimus. Mõlemas unenäos on tegevuspaigaks linn. Mingi võõras päikesepaisteline linn. Eilses unenäos meenutas linn kohati mu kodulinna Keilat. Aga ainult natuke. Tänane unenägu meenutab võib-olla veidi Tallinna vanalinna, aga on palju dünaamilisema pinnaga, künkad, mäkketõus ja laskumine. 

Täna nähtud linnas olen korduvalt käinud. Mõnes varasemas unenäos. Tulin vist koolist või sellelaadsest. Nägin, et üks tuttav õppur suundub vastaskõnniteel ülesmäge (tee läks niimoodi kaheks, et ühelt poolt sai üles minna, minu pool teed viis tee otse edasi), kus ju, õigus küll, on üks kohvik, kuhu ma millegipärast lvarem sattunud ei ole. Käin siinkandis sageli. Aga millegipärast pole märganud sellesse kohta minna.

Istun seda lugu kirjutades hetkel köögis, akna juures. Köögiaknast näen: kooliõuel suitsetab keegi, kes meenutab Harglat. No mida ta praegusel ajal seal teeb?! Suitsetagu oma koduõues. Kas sa elad koolis?

Okei. Nii. Ületasin tänava, et samuti sellesse toidukohta sammud seada. Valgete seintega meeldiv vegan-kohvik. Aga millegipärast, kohvik oli vist populaarusest pungil, inimestest kubisev, istet ega einet ma seal ei võtnud. Liikusin edasi. Kuni olin jõudnud veidi rahulikumasse piirkonda linnas. See kohvik! Läksin sisse. Seal olin ma kindlasti kohe mitu korda varem käinud.

Hargla suundub otsustavalt kooliõue nurgataha, kooli sisse. Mis?!

See on selline veidi Energia või Narva kohvikut meenutav samas pigem Ümarlaua poole kalduv nostalgiline urgas, jah urgas, sest seal aknaid ei ole. Ta on maa all. Hmm, või oli üks aken ikka ka? Maapinnaga üsna sama joone peal ning paistab sealt siseõue rohelus ja nurmenukud.

Härra pargib oma hõbehalli... (mis marki?) auto otse kooliuksele lähemale. 

Urkakohvikuke on mingite noorte boheemide peetav paik. Ühes nurgas möllavad veel mingid noored omavahel. Lett on pruunika ruumi keskel. Ma alati lähenen sellele valelt poolt, ja mulle alati meenub see siis, kui olen tellimuse esitanud. Niisiis lähenen valelt poolt. Ja liigun letiääres edasi, tehes peaaegu ringi ümber selle ee letisaarekese. Seal on suur must kohvimasin, ja pruuni riiuli peal pudi-padi. Nagu mingit erilist süüa ei ole. Nipet-näpet: koogikesi ja pirukakesi. Müüjat ei olegi. Ta tuleb tagant ruumist üsna äraoleva olekuga, paks hobusesaba hüpleb sammudega kaasa, äraoleva ja pisut nagu ka üleoleva olekuga. Tean sisimas, et head siit ei tule. Palun Cappucinot. Mõtlen, kus istet võtta. Võtan istet möllavast noortegängist kaugeimas nurgas. Minu ette tuuakse must kohv. 

Hõbehall Mazda 6 lahkub kooli juurest. Tõstan pead, sõidab Pärna tänava poole. Nii lühike see kooli territooriumil viibimine oligi! 

Uurin veel seda kohvikut. Mul pole mõtet baaridaamiga arveid klaarima minna. Nad on noored boheemlased. Midagi ütled, siis on vähemalt kümme vastulauset. Ega neil ei ole raha palju ning komponendid on enamasti otsas või otsakorral. Möllavad noored lahkuvad kohast. Baaridaam suundub samuti tagasi tagumistesse ruumidesse, mine tea, mis asjad tal seal ajada. Vaikus. Ega`s midagi, pean minagi liikuma hakkama. Must lurr  - pettumus - on joodud. Väljapääsu juures asetseb pikk maani peegel. Uurin end korraks sellest - sätiks juuksed korda. Miks ma olen millegi maasika/vaarikalaadse asjaga koos? Mu nägu on täitsa punaseks mäkerdatud. Peaaegu nagu sõjamaaling. Liigun peeglile lähemale. Veri. Okei. Kust see tuleb? Oi, peas lausa tulvab verd, juuksed on rasked tumepunasest lägast peas. Katsun juukseid siit ja sealt, katsun peanahka. Ma ei tunne midagi. Kust see veri tuli? 

Eilsest unenäost ehk pajatan hiljem. See oli tänasega sedamoodi vastandlik, et... justkui midagi jubedat ei juhtunud, aga tunne enda sees oli maru jube. Terve tunnete virrvarr.
...
Vahelduseks Grimes`i! Tal ilmus vahepeal uus plaat. Mulle meeldib kogu tema loodud maailm vaat et tsipa rohkemgi kui tema musa. (See on huvitav, kuidas ta oma häälega toime tuleb. Leiab viise, kuidas seda eksponeerida nii, et "vead" oleks head.) Aga see Delete Forever juba nädalaid jälitab mind.



Kui Grimes oleks laps, paneks ta mind lapsevanemana muretsema, ise ma tema elustiiliga ei saaks nädalatki hakkama. Aga kaugelt vaadata on võluv. Vahel janunen millegi teistsuguse/tulevikulise järele. Miks muretsen`? Näiteks see mega video tema toitumisest, ja see mega video meikimisest!!!

Grimes`i take sellest, kuidas respiraatoreid (suukotte???) seksikalt-väärikalt kasutada:

Sunday, March 22, 2020

Puhkus tulekul

Nüüd siis karantiini see osa, kus töötama ei pea. Ehk et see oli nüüd küll hästi planeeritud puhkus muidugist. Vaatan, et järka puhkus mul augustisse pandud. Kellegi blogst lugesin, et kusagil ennustati uut coronapuhangut just augustis. Nojah. Elame-näeme.

Mida teha:
1) Üks lugu sisse mängida: Foxes who run with the river/Rebased jõeääres
2) Rõdu korda! Aknad pesta, maha laotada mingi laudis (nt Ikeast v Jyskist). Meie surnud palm likvideerida, tuvisitt maha kaapida. Laud ja toolid lapiga üle tõmmata. 
3) Kodulehte edasi kõpitseda
4) Midagi õppida, otsida vajalikke kursusi
5) Loodusesse, loodusesse!  - Jah, me peame kodus istuma. See on selge kui seebivesi. Ei saa ka mina aru, mida need vanurid tänavatel kooberdavad, igalpool ju tuututatakse, et nemad on riskirühm. Aga. Mõelge nüüd ikkagi loogiliselt ja mitte paaniliselt. Kui me kasutame turvameetmeid, hoiame kenasti distantsi ja hügieeni, siis mis saab looduses uitamise vastu olla? Palun ärge võtke meilt loodust ära. Ja ärge "tulistage niisama õhku". See, mis praegu käib ("olge kõik kodus, ei pista nina välja, igaüks võib olla nakatunu-nakatada!"), ettekäändega, et see on turvameede (selge see ju, et sa ei lähe kohe õllekasse suvalise kutiga tatti panema, kui selline eriolukord on. Mõistlik distants ja mõistlik hügieen, ja mõistlikud varud, plz).
6) Meditatsioonid tagasi hommikutesse. Tunnen, kuidas vähene kontakt iseendaga juba mu elu veidi allapoole kisub. Nt ei viitsi koristada ja passiks muudkui netis, mis tekitab kaela ja seljavalu. Õues jalutades ei teki lahedaid märkamisi või seiku/millegi imelise pealtnägemist. 
7) Elutoa kummut tellida (esiti siis otsustada, milline peale jääb)
8) Köögimööbli uus hinnapakkumine ära saata (muutsime plaani ja kava, aga pole veel must-valgelt meil see kusagil kirjas)
9) Kapis kord luua. VEEL riideid ära visata-viia. Ja mõned juurde hankida - praegu väljavaadatud, et HILP ja Happeak on kohad, kust tellida. 

Ugh, see Trad Attacki "Tehke ruumi" kummitab ja tahab et teda kuulataks, OK.

Kui mul siin see kõik kenasti kirjas on, siis ehk saab midagi tehtud ka! 

Parimad mõtted tulevad dushi all. Vedelesin enne sooja vee all ja põrnitsesin vannitoa aknast kaugele-kaugele. Hakkasin ümisema iseenda lugu. Kui seda lõpuks märkasin, rõõmustasin: Ma ei keskendu teistele, vaid endale, automaatselt tahan iseendaga tegeleda, mitte teiste asjades sonkida. 
Tulen pesust, ja kõrvalised segajad on jälle platsis. Ma peakski vist dushi all elama ja siis sealt veel tugevama fookusega väljuma ning tegudele asuma. Elagu langev vesi! Elagu üldse vesi. Ja olgu jääv  meile päike. Ja kõike muud toredat. 

Thursday, March 19, 2020

Karantiinipäevikud

Neljas päev.
Päike käib ülepäeva. Täna on olemas.
7 kraadi sooja, aga tuul puhub ikka mütsist läbi.
Rosin haugatab vahepeal kõrvaääres nii, et pea kumiseb. 
Inimesed tänavatel on viisakad. Tänavatel ma Rosinata naljalt ei käi, loe: sageli ei käi. Õnnis aeg introvertsuseks - ei mingit fomot! 

Ma ei viitsigi kirjutada. Kuigi mitu naljakat mõtet on läbi käinud. Ma ei mäleta enam oma twitteri passwordi. Ja ei mäleta selle mailboxi passwordi, kuhu mul see twitteri passwordi vahetamise link tuleks. Ja too mailbox on üli valve all ja ma olen üli laisk. 

Mõtted hüplevad peas. Nii. Proovime.
Pöördelised ajad. Pöördelised ajad. koroona-koroona. Mida? Hiinas juba novembris? Ja alles nüüd hakkab stabiliseeruma-vaibuma. 

Kui ma eelmisel neljapäeval teatasin, et mul puhkuse ajal plaan teatrisse ja Riiga sõita,et noh, äkki saab igaks juhuks pärast seda karantiini, siis... veidi pärast seda tuligi riigipoolne nõue koju pöörduda. Esmaspäeval alustasin kodukontoriga. Väga väsinult, sest õhtul olin kaua üleval. 

Oot. Millal riik saatis selle kriisikirja kõigile, et hakake varuma? See oli vist juba novembris? lihtsalt turgatas praegu *truth is out there*

Minu ootused ja lootused kodukontoriks: total bliss, perfektne ajaplaneerimine, meditatsioonid ja joogad, ülipikad jalutuskäigud Rosinaga, kokkamine, koristamine, vähem söömine, raamatute läbilugemine.

Reaalsus: alles aklimatiseerun! Snäkid on otsas. Hommikul ärkan mõttega, et tahaks kiiresti töö eest ära saada ja muid asju teha veel valge päevaga. Aga millegipärast pärast kella nelja kaob mul tarmukus kuhugi ära... vässu peal, vahid netis mõttetusi jne. Sotsiaalmeedias justkui oleks ka palju. Aga kui bf tsätib ja tahab kiiret vastust, kust ta ingverit leiab ühest teatud poest, siis ma loomulikult samal ajal loen Malluka blogi ja ei tee märkamagi. oehhh. See sotsiaalmeedia. 

Eile olid liigesevalud. Kael kange, õlad kanged, lausa kopsus kah nagu midagi. (istud arvuti ees ja vabal ajal istud ka ekraani ees...) Guugeldasin sinepiplaastreid, sest mäletasin neid lapsepõlvest. Täna unustasin vastavasse kaubandusasutusse minna. 

Aga plusspunktid: Rohkem jalutamist elukaaslasega. Meil on naljakas koos. Täna tegime tiiru Toomemäel ja uudistasin tema kontorit. Eile, või oli see üleeile jalutasime ning ta hakkas nihelema. Lõug sügeleb! Aga käega ei tohi nägu katsuda! "Ma kratsin ise," pakkusin. "Mitteühegi käega ei ole lubatud..." Kratsisin tema lõuga siis oma lõuaga. Romantika lootusetus kohas... Paju tänaval porisel teepervel. 

Reedel kontoris oli tunda tõelist hirmu ja paanikalainet. Eelkõige see va teadmatus  - mis siis kui selgib, et keegi ruumis on viirusekandja?! 
Jõudsin koju, tegin Rosinaga tiiru, rahunesin ja tundsin lausa rõõmu: Lõpuks on mul võimalus oma aega rohkem ise planeerida. Vähemalt on võimalus selleks.
Sportlik huvi on ka selle info vasstu, kui palju inimesi on nakatunud ja nii.
Minul ja veel mõnel on üsna tore ja okei. Aga. Enamikel ju ikkagi pole. Pese käsi ja hoidu lähikontaktist. Aga inimesed helistavad ja tahavad koroonateste igasuguste sümptomitega. Inimesed on hirmul. Ja kuklas on endalgi midagi väike ärevus sees. 

Samas  - niipalju mõistvust ja armastusejagamist ligimestelt. 

Mingis ärevusehoos küsisin ka elukaaslaselt et äkki peaks selle testi ikka sebima. Tema arvas, et ma oleks vait ja püsiks kodus. Mida? Sa helistaks kõigepealt perearstile ja perearst ütleks sulle et ole vait ja jää koju. kui sümptomid on, siis peab niikuinii kodus püsima. nojah. Paanikaks ei ole põhjust absoluutselt.

 Mingeid üliasjalikke mõtteid ei ole praegu.

Ps. ahah, seda kah, et youtube on täis igasuguseid covid 19 jutte ja teooriaid. Mulle jäi ette Davicd Icke. Pärast seda Joe Roganis üks arst...See selleks, mis Icke asjadest arvab, või mida mina asjadest arvan - arvan nimelt et ei peaks keskenduma süüdlaste leidmisele (üü need paar ülirikast perekonda, kes planeeti oma võimu all hoiavad) vaid lahendustele. Praegu on raske väikestel firmadel, selge see. Tahetakse liikuda veel rohkem suurfirmade võimu poole. Nooh, ma loodan, et see viirusepuhang, mis majandusele oma jälje jätab, ikkagi ei kaota väikseid lahedaid tegijaid. Nt juba oligi ka Stella Soomlaisiga jutt kusagil ajakirjanduses, kuidas tema on küll palju kannatanud. Ma kutsuks inimesi veel rohkem üles Amazoni boikoteerima ja firmade kodulehtedelt asju ostma või siis üldse second hand või siis mnjah. Too arst muidugi rääkis rahulikult sellest haiguse ohtlikkusest. Icke selle haiguse sümptomitest läks kiirelt edasi. oeh pläkupläkk. Ei viitsi rohkem kirjutada momendil. 





Thursday, March 12, 2020

Planeedi olevik ja tulevik

Tervist. Pole ammu kirjutanud. palju on juhtunud. Mnjah, alguses arvad, et see on nali. aga siis eskaleerub kõik vaid mõnede päevadega selliseks...et jah. Me elame põneval ajal! COVID 19 jt. 

Ettevaatusabinõud on vahvad. Aga mis ei ole vahva, ja mida ma kõrvalt näen, millesse ma tavalise inimesena kergesti nakatun, on mingi hirmutunnetus. Teisalt on põnevusetunnetus. Kui paljude varudega saab 2 nädalat ja rohkem hakkama? See põnevus on ikka algimpulsim ( veidikene ka siis, kui mul on kuu lõpus vähe raha alles, ja ma justkui annaks ennast "jumala kätesse", et vaatame siis, kuidas ma nüüd hakkama saan - enamasti saabub toetust siit ja sealt, täiesti müstiliselt). Aga hirmu surutakse ja surutakse väljastpoolt...

Töökaaslane R mainis kohe mitu ettekuulutust, mainides ära Simpsonite mingi teatud osa ja mõne raamatu, kus seda teatavat stsenaarumi kirjeldati. mnjah. Mulle tundub, et jumal hoiab teda, aga see pikk jutt, kuidas nimelt. Tuleb end kõigepealt lasta hoida. See on täpselt see asi: millesse usud, see on. Ja tundub, et tema oma foobiatega saab nüüd kenasti hakkama tänu jumalale. See on tema reaalsus, ma ei kutsu kedagi usklikuks, ega suuda seda ka ise olla. Aga rõõmus, et inimene saab abi. Mine tea muidugi, kui palju ta seal annetusi teeb jnejne. Aga vähemalt on päevad sisustatud piiblilugemisega. Soovitasin teoloogiasse bakasse minna. Aga see on ikkagi pigem kirjandushuviliste pärusmaa. 

Mida räägivad astroloogid? Eee, midagi vist et saturni ja uraani mingi seis? Seda, et seda oligi ette näha ning see ei ole lühiajaline viirus, vaid pikemat sorti, puhangud siin ja seal, näiteks sarnase planeetide seisuga oli veel Katk omal ajal, mis pea poole euroopast minema pühkis. Hmm.Kas midagi läks siis inimkonna jaoks ka paremaks? vot ei teagi. Kartulid tulid eestisse, midagi sellist? 

Spirituaalsetes ringkondades räägitakse inimese kasvamisest ja arenemisest ja testidest. Wisdom from North`i tädike Jannecke mainis näiteks, et temal oli jaanuaris väga hull ja möll sisemuses toimumas. Ja.. see oli täpselt selline möll, mis ka minu sees toimus. A la kõik negatiivsed ja veidrad tunded, mis kunagi valdasid, tahtsid nüüd aga ringiga tagasi tulla, tiirlesid su ümber. Oot, kas ma juba mainisin, et mind lausa tabasid suitsiidsed mõtted, ja samas mõtlesin, et mida?! Kust need veel tulevad? Kuidagi proovid mitte lõimuda nende juba endaarust minetatud tunnete virrvarriga. Aga ühe veidra tundega ma ikka lõimusin, kuidagi lasin tal tulla enda peale/sisse, ja noh see tekitas mu kehal soovi ennast piinata igasuguste sarjade vaatamise ja liigsöömisega. Ma nagu kadusin mingisugusesse eskapistlikku, aga kurnavasse maailma täiesti ära. Aga see tunne läks ise pealt, thank god! Ja nüüd olen vähem aega netis, ja ostan ja loen raamatuid rohkem. Naturaalsem tunne. Noh, enivei, paistab, et jaanuar ja veebruar olidki sellised rasked kuud mitmete jaoks. Ja kui ma jaanuari alguses juba mõtisklesin pisut, et no mis seekord siis, milles nüüd selle veebruari challenge seisneb, siis ausaltöeldes saingi asjadest adekvaatselt aru alles veebruari lõpus. 

...Ja siis tulevad uued, lausa inimkonda pommitavad jamad. Nagu see Corona. Raputab lahti kõik oma turvatsoonidest. Mine tea kah, igasugused tõlkijad, uurijad, vaimuinimesed - nemad on kodus istumisega harjunud, nad vaatavad ümberringi ja mõtisklevad, kas ja kuidas selle teemaga kaasa minna. Jagavad arukaid postitusi.  

Märtsi algus on olnud minujaoks kuidagi ulmeline. Lugesin ühte põnevat raamatut, mille kuidagi kogemata endale sain, ütleks lausa müstilisel kombel. Pole poes praegu. Räägib loomisest, vaimudest, ja noh.. tulnukatest. Well, inimesed on ka kellegi jaoks tulnukad, nii et pole vaja siin selle sõna peale turri minna. 

Näiteks võivad olemas olla sellised teadlikud rassid, kellel puudub otseselt hierarhia. Vanem, teadja või tark muidugi on ikka olemas, aga ta ei ole tähtis vaid tal on vastutus, kuna tema teab ja nö juhib. Sellised südamepõhised ja tunnetuslikud olevused, kes kosmosest energiat otse omaenda loomisesse transformeerivad. Usalduslik suhe kõigi grupi liikmetega. Muidugi elatakse oma onnides. Aga ikka meenuub see Südameringi film, mida ma isegi näinud ei ole - kuidas see feilis (tegelikult oli osalejatele hea, ma arvan, nad nägid iseendas ka selliseid omadusi, mida varem polnud märganud võiinii), sest egod hakkasid möllama ja ümbritsevaga konflikti pöörama. Kui sul on teisega maksimaalselt tunnetuslik ja sõbralik suhe, annad talle täieliku vabaduse, sest sa armastad teda, siis ei saa sa kurjaks minna, kui sinuga lapsed saanud kutt ühel hetkel teise südamedaami kasuks otsustab. Seda ei saa juhtuda. Aga seal raamatus oli veel palju silmiavavat ja nö teistsugust maailmavaadet kajastavat. Ainuke asi, milles kahtlen - kas neid armastusväärseid asju on võimalik juurutada inimrassi ühiskonnas. Meil on omanditunne ja ikkagi ka see "ma olen nii äge ja kõrgel ametikohal" preztiis, isegi kui see on vaikimisi ja keegi otseselt ei kilka sellega, aga seda on tunda, kuidas suhtutakse nt tippteadlasesse paremini kui koristajasse, ehk et mõistus on kõige olulisem (kuigi teisalt võiks aru saada, et ka koristaja saab mingeid kogemusi inimesena ja ta on tegelikult süsteemis sama oluline mutrikene, kui mitte olulisem,  aga loomulikult on ka see oluline, mida keegi räägib - nt koristaja on rumal - aga - kas rumalust oleks võimalik transformeerida kuidagi nii, et see inimene ei oleks nö pahade leeris vaid et see tranformeeritakse kuidagi teistmoodi - ma mõtlen, kui talle sisendatakse ligimesearmastust - see koristaja võib näiteks olla väga hea ema ja toetuspunkt oma lastele, kellest võivad saada olulised figuurid tulevikus, nad panustavad inimkonna ühisteadvusesse millegi positiivse ja edasiaitavaga.. oh well, jutt kisub pikaks ja metaks)  jnejnejnejne. Ja teine hull asi - inimene on karjaloom - kui üks grupp looduslike ja armastuslike suhete eesmärgil oma küla loob, siis ta on teistest eraldatud. Tekivad konfliktilaadsed asjandused juba selle pinnalt. Kas just konfliti laadsed, aga noooh, poleks palju vahet, kas inimene on jehoovakas või siis lilleorus elav, eriti noor inimene, kes ise ennast avastab, ja tahab omi viise elamiseks leida. Kui su vanemad ei lase sul õppida ega kooli minna, siis see on ju samasugune noore hinge piiramine. Laps tunneb, et on ülejäänud ilmast eraldatud ja see on natu jamps.

Well. enivei. Selles valguses, juhtusin eile kuidagi pärast kohustuslikku informatiivset AK`d vaatama pealtnägija lugu Igor Volkest. Ja mind kohati seal jahmatas Mart Noorma jutt. Teadus - ok! Aga. Kas inimesed kohtudes uue tulnukarassiga, eriti eestlased, hakkaks kohe esimese asjana mõtlema, kui äge see on - meie olime esimesed! See võib ju korraks nii olla... esimese asjana, aga kas see olekski kõik? Ei ole ju. Siit tuleb hakata koostööle ja vastutusele mõtlema. Aga kas äkki ei olegi just üks põhjus, miks nö kontakteerutakse nö suvaliste inimestega - less fuzz more stuff (maitia kas selline väljend eksisteerib). Maavälised teevad omi asju - uurivad nt Maa loodust, kaevandavad ehk mingeid kivimeid,  kasutavad inimese geneetikat omadel eesmärkidel (inimröövid) - kusagilt on neil luba selleks antud ja saadud. Kes jaksab iga ekspeditsiooni raames seda kohe riigitasandil raporteerida, ja üks oluline asi siinkohal veel, ma lausa julgen väita, et olulisim - nad ikkagi on tulnukad - ehk siis teistsuguse mõtlemisega, kui meie! Miks me peame eeldama, et nad tahavad ennast avaldada sellisel tasemel, nagu meie (Mart Noormaga eesotsas) arvame, et on mõistlik ja õige (a la riigipeadega või siis raekojaplatsil maandudes ja kõigile I come in peace viibates) Mis neile tundub mõistlik ja arukas, ei pruugi seda olla inimestele. Nad ju siiski teine teadlik rass :) erinevad rassid, pealekauba!

Oeh, nii palju oleks veel pläkutada siin, aga peab ära tööle kobima. Viimane tilk kohvitassis... klõnks!

Pisike ESC nuppukene ka: Eurovsiooni ei ole jaksanud rohkem jälgida. Ma sain sealt mõned kõrvamaiustused enda jaoks kätte. Näiteks :) Vahepeal selgus, et Islandil võitiski see vahva bänd looga "Think about things", millel on veel vahva video ka. Kogemata avasin BF facebooki, ja keegi arvutimees-tuttav juba kah jagas seda lugu, et näe, paneb jala tatsuma küll. Ja enamus ESC fänne on ka positiivselt meelestatud. Geek in a good way. Seda ei ole mitte kerge kenasti väljamängida. Eriti kui sellised nohikute asjad olid moes võib-olla aastaid tagasi. Aga ma ei tea jah, islandi kutt lisab sinna mingisugust oma puudutust. Ja siis Leedus võitis ka too Roop. Kuigi ainuüksi lugu kuulates, ma ei ole enam nii suur fänn. Aga kuidagi see, kuidas sõnad on kirjutatud ja kergestiseeditavad - man patik* (mulle meeldib). Eee, asjad sellega suhteliselt piirduvad. Norras sai ka üks okeimatest lugudes võidu. Aga Norra on hea näide sellest, kuhu meie Eesti asi võib suubuda - tehnilised vahendid lähvad nii heaks, ja lood lähvad nii halvaks - selliseid poolkatsetuslikke muhedikke ei võeta kampa - sul peab kindel heliline tase olema - enamasti on see robotlik, rida rea peal, kliiniline, igav. (Laulja peab siis kogu töö ära tegema, et loos rohkem hingamist ja põnevust oleks, inimesed tahavad ikkagi kogeda mingit säde ja elujõudu loos, sestap ka Läti eurolugu võitis oma eelvooru. Lugu pole midagi erilist, aga elujõuline laulutädi pani asja elama.)






Sunday, March 1, 2020

2020 Eesti laulu finaal

Esiteks, tuleb tunnistada, mulle sümpatiseeris tsipake rohkem see stuudiolaval ettesalvestatud etteastetega formaat rohkem. Miks astuda laivilavale playbakki tegema?
Muidugi on tegemist suurüritusega ja tehnilisel poolel ei ole vaja lisapingeid kõigi juhtmete ja helide ohjeldamisega... Aga ikkagi...

Uih, aga ma ei tulnud siia ikkagi igasugustest pettumustest rääkima.
Paar kommentaari lõpukolmikust.

Kurvaks teeb see, et kui valitakse võitja välja, kerkib esile palju heitereid. Kuidagi veic mõttetu mumeelest heitida asja, mida enam muuta ei saa (st mu eelmine postitus, kus ma iseennast heidin on ka ausaltöeldes mõttetu heietus, see selleks, las jääb, et jumalapärast keegi ei arvaks, et ma nt midagi v kedagi kritiseerides ennast paremaks peaks, lulz)

Võidulugu on valitud, nüüd tuleb sellega edasi tegeleda, nt mõelda lavalistele elementidele, millega loole nüanssi juurde anda. Kusagilt maha kruttida, ja kusagilt juurde kruttida. Nt minule isiklikult ei meeldi praeguses lavakujunduses see, et kõik elemendid lükatakse enam-vähem korraga lavale, ja nii on. Loo lõpuni. Kui keegi seda blogi loeb, nt Uku meeskond, hihih, kuulake, mina teeks nende elementidega nii (tasuta nõuanded täitsa): 

Kõigepealt on ta sinakas pimeduses, tähed taevas, ei mingeid rippuvaid leede ega küünlaid. Laulab seal üksindustundes (see on sõnades olemas), publik hakkab Uku üksindusele kaasa elama, siis on see maagiline peost välja lendava valguskera moment, kus ta armastuse soovi lendu laseb. (Lae ledid jätaks üldse ära või tuleks nad siis kõige lõpus kus maagiat mainitakse) Seejärel  lahmatavad valgused ja tulevad küünlad. Valgused taanduvad, küünlad jäävad. Ja vb kõige lõpus, lõpumodulatsiooni ajal siis see LOVE silt ka, kui väga vaja. Kui kõike on palju laval samal ajal ja korraga, siis ... vaataja väsib nii loost kui visuaalist. Minimalism paneks rohkem lugu ennast kuulama. Sellest loost saan mina pisut MeatLoafi romantilist vaibi ka. Mingeid asju võiks veel sealt laenata. Näiteks mingi mask, mille ta loo lõppedes ära viskab või siis midagi sellist, et Uku võtab maast ühe küünla kätte loo lõpus ja täitsa loo lõpus kustutab ära või on siis alguses küünal käes ja saadab soovi lendu ja siis on neid küünlaid sinna paljunenud äkitselt lavatäis (kuigi see küünlakäeshoidmine oleks vastuolus turvanõuetega vist). Või nt et Uku on riietunud alguses kubujussist bomsiks (viidates sellele, et on teatud kontingent, kes justkui ei vääri armastust), ja vaikselt hakkab lahti riietuma, tema paljukiidetud torso hakkab paljastuma (muidugi viisakal ja stiilsel kombel) ja viitab siis justkui sellele, et ka paksu riidekihi all on nahk, liha ja kont nagu kõigil inimestel. Riieteta on kõik võrdsed. See vist oleks jällegi liiga julge plaan. Filippile vb vastumeelselt vulgaarne. 

Teised kaks lugu. Jaagup Tuisk on vokaalselt pisut toores, aga muidugi ka noor, nii et aus värk, kuigi show oli show. Ta on dünaamiline ja tundlik hingeke küll, kuid vokaalis jäi sellest puudu. Minumeelest oleks lahe olnud see lugu eesti keeles. Tunda oli ärevuse  ja tantsuliigutustele kontsentreerunud energiat, mitte oma-loo-esitamise-erilise-mõnu energiat.
Anett ja Fredi. Tõepoolest - seda plaati ma ostaks. Stiilne ja korralik, aga eurovisioon on khmm, veidikene omalaadne formaat, kuigi vahvate erandite ja uuenduslike kõrvalekalletega. Mul on lihtsalt tunne, et nende sorti kvaliteetset kõrvalekallet oskavad hinnata vaid eestlased ise ja seega ei ei usu ma et juurovisõni suurele lavale mittepääsenuna Anfrett ega meie inimesed midagi kaotab. Küll aga olen veidi elevil paari edasise koostöö osas. 

Üldiselt ei tekitanud ükski lugu minus väga suurt ja kohest elevusmomenti. Seega ei saa ma mitte kurb olla Uku võidu üle. Rõõmus olen ikka. Kuigi eelmise aasta lugu loona meeldis tsipa rohkem, oh neid üleminekukohti seal. Kuigi siis olid tal teised-tugevad rivaalid. Meenutan siin rohkem meeldinud ja vabamat mõnusamat ja samas võimsamat varianti eelmise aasta loost - Kahjuks rikkus tantsija ja videomontaaz kuidagi loo üdi minujaoks ära. 



tantsulka



värvigamma/atmosfäärimaik nagu meie kodus.
kui popmusa siis selline.

Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu

Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...