Seda teist kolmandat

Sellel on (nüüd) nimi! See asjandus peas, kunagi sagedane minu peaski, vanaema tülgastus ja ema hirm, junn vms, viimase aja trend meesterahvaste seas - Samurai hobusesaba (eestistatud nimevariant). Siin on kenasti kirjas. Sellega töllerdab ringi eeskätt M peika, keda N hellitavalt Loomaks kutsub. Tema esimene kohtumine Loomaga löppes umbes nii, et Loom ja M sammusid meie ees tehes naljakaid loomahääli, niimoodi armsalt, nagu ikka tehakse, teate küll. Eriti kui minnakse välja ja ei olda kained. Sellest hetkest oli see kutt Loom. Sest M oli juba M, tuntud ka teiste kvaliteetide järgi. Tundub, et Looma liigikaaslasi elab ka minu ühikas, selle rühmituse (capoeira) röivastus on nagu ühe vitsaga löödud ning ka soengute osas ei ole suurt variatsiooni. Samuti meeldib neile praadida igasugu söögikraami, mis valdavalt sisaldab liha. Nad näivad önnelikud inimesed. 

Tegelikult mul ei olnudki midagi eriti öelda. Grafomaanlushetk tuli peale.

Väljas on ilm nagu tagurpidi klaaskuulis, pehme ja valge, mängud gravitatsiooniga, ja kohutavalt külm - kasutasin kojujöudmiseks ühistransporti. Teen seda edaspidigi. Paar peatust. 

ps. Peab kilkama, kuidas mulle igati meeldib, et Eestis on omad omakeelsete terminite väljamötlejad, vöi noh, et sellega tegeletakse, nagu L käest kuuldus. Kuigi need terminid sageli ei lähe kasutusse elik on naljakad. Enim kohtan neid arvutis erinevates menüüdes. Tahaks veel, tahaks veel! Youtubeïs on tore söna "manusta" :3 Nende sönadega harjub. Need muutuvad armsaks ja vaat et asendamatuks. Jah, nii romantilist juttu ajan praegu. Las ma ajan.

Aga mis mulle ei meeldi - on indoeuroopa keelte liigne nimetamine ja määramine. Saage üle! Köike ei pea nimetama, jätke midagi tölgendamise hooleks. Möned asjad on siililegi selged. (Jajah hilja mul häält tösta siin muidugist) Tölkimine on ka selles suhtes üks huvitav tegevus. Kus ja kuidas tölgendada... 

Homne seminar on veidike pain in the ass. Täna loengus unisena meenus, et rühmatööd, kus ajusid ja suud samaaegselt liigutada tuleb, on jällegi suht meeleolulangetaja mulle. Eriti just hommikuti. Sellest hetkest, kui öppejöud mainib, et vötke gruppidesse, tuleb klomp kurku ja vastumeelsus. Mingi loomupärane vastumeelsus. Ilmselt on siin mängus ka mu aeglus ja ujedus. Ma ei salli ju rumalust, püüan rumalaid olukordi vältida. Aga see siin vist vältimatu. Väiksena ei meeldinud mulle ka sünnipäevad - neis pidi enamasti midagi tobedat tegema, nt teatevöistlustes osalema vöi millegagi esinema. Alias oli juba enam-vähem okei. Igaljuhul jah, ma pean katsuma homme head nägu teha, sest kellele mu mossitamisest kasu on. Moraali ei tohi alla viia. Tuleb vist palju veini juua, kui seda ikka kohapeal antakse, ja kövasti kohvi, seda kindlalt on, ning siis endast parim pigistada. Seda pole just üleliia.

Soigumine

Olen täiesti nõus sellega, et võimu ja raha ei tohi lollidele jätta ja et edukamad need, kes "teisele pähe istuvad"(nagu kapitalismis kohane, veidi lahmides, srü). Aga et pean see nüüd mina olema, kes sinna kooritavasse kihti jääb, sellest on küll kahju.Võimust on enam-vähem ükskõik, aga raha võiks ikka olla, rohkem, ma mõtlen. Nt fotokas nüüd minu käes, aga suvel ostetud film mitte. Tähendab, ma ei tea, kus see on. Ja uut osta pole praegu resursse. Fotokas vaatab nukralt vastu mulle riiulipealt. Riiul tuleks vedada teise kohta ja kogu toa mööbel ümber tõsta. Kuhu?

Hajameelsus, hullus või misasi - tunnike või rohkem juba arvutiekraani passitud. Täielikus vaikuses. Ja ei olegi vaja helitausta, kui analüüsima hakata. 

Ja peaks teiste ettekandetekste lugema hoopis, oehoeh.

Btw, levitan siin uudiseid, et "rohi" teeb head. Nt kui oled musaäss, siis tekib soov saata oma loomingut inimestele, kes seda raadios mängiks. Ja siis mängitaksegi ja kiidetakse takka. Ei, jutt ei käi minust. Aga mingi boosti võiksin ju saada, et täita TMW esinejaankeet...

Let it B in E

(see lugu sönadega ka, hea prantsuse keelt öppida) right from this symph:



Seoses käimasoleva talveajaga ilmusid mu ette vanad fashbackid... soe glögi, hea seltskond, 2009. aasta jöuluajakiri - head asjad on jäävad. Nad on ikka siin :)

btw, mulle meeldib plaane teha. mitte just väga kaugele ette ja mitte väga täpseid, aga mingi rahu ja rahulolu on saavutatud, kui tead, et see vöi teine asi on tulemas vöi kuhu püüelda, vähemalt skelett tulevikust paigas. Mingid determineerivad sönad nagu "kui" vöi "meibi" vöi "vaatab" on täielikud turnoffid. Mulle meeldib öelda jaa! Eks hiljem asjaolude käigus selgub, kas see "jaa" saab teoks. Sest kui öelda "jaa", ollakse pühendunud ja vähemalt teoreetiliselt kindel, see on märk tahtmisest. Pole mötet seda öönestada mingite "vaatab-itega". Rôve.

Tunne ennast ja oma rahakotti... ja toitu.

Head uudised vanaemale, yo.

Joon siin keefiri/kefiiri parasjagu. Läätsesolberdise (läätsed-sibul-letso hautis) körvale. Jubehea on.
Asi selles, et pole ma ju miljonär ja vahel tulevad impulsid lisaks sellele, kus tunnen, et mul on vöimalus köike osta (läätsed ja letso jms), et tuleb olla nii kokkuhoidlik kui vöimalik. Nii kokkuhoidlik kui vöimalik impulsi ajel jätsin tavapärase jogurti ostmata ning vötsin köige odavama keefiri, mis saada oli. Ja jubehea on. Eriti selle söögi körvale siin.

Pöhjus, miks ma enne pole keefiri joonud, on selles, ja mis mu ka praegu ägama paneb, on fakt, et köht saab liiga ruttu täis, ja see on ju ikkagi jook (mitte nagu jogurt nt müsi vöi niisama söömiseks). Mulle meeldib süüa. Kui köht on täis, ei ole nii hea süüa enam.

Läätsed taasavastasin, kui M juures käisin, vöitähendab Tataris. Tegime süüa ja ta völus oma kapist välja aina rohkem ja eksootilisemaid maitseaineid ja komponente. Hommikul oli mul vaja vara lahkuda ning pidin kapist ise tee üles leidma. Oh seda värvikirevat maailma, mis ta köögikapis on. Enda vöörapäraseim maitseaine on hetkel sojakaste. Sellele oli allahindlus. Ja N juures öppisin, et sojakastet saab pea igale toidule juurde lisada (tegelikult pole kindel, kas köigest, mida ja kuidas N tarbib, on arukas  eeskuju vötta - leib tavalise juustu ja moosiga pole minu maitse. Ka mitmekordse meelitamise peale). Niisiis on makaronid ja tatar ja riis and all sojaga ja tomatimöksiga väga pandavad.

Ja mu seekordne jôulutunne hakkab ka juba vaikselt kasvama, kuulates Sufjani:

Unes parem kui ilmsi

Mu unenäod on viimasel ajal palju värvilisemad kui päriselu. Tundub hommikul. Olen unes näinud vahepeal väga palju, täna siis nimelt seda, et mu korter oli numps ja köögis väike aken ja suur pliita, see oli munakollane ja kui mulle külla tuldi, leidsin, et lahtise akna toetuseks on pandud kollased joik kreemid aknalauale, mis sobisid täielikult toa üldmuljega. Kellegi näod rippusid kuivatusrestil? Mida? Aga nad olid nagu sümbolid, külaliste sümbolid vist. Läksin teise punasesse tuppa ja mötlesin, et peaks köögi tühja nurka ühe korraliku palmi muretsema.

Aga vahepealsetest eredatest unedest on meeles ainult see, kuidas ma läksin prostituutide juurde elama. Meeles on see vist sellepärast, et üritasin seda teisele poolunes olevale ja "midaiganes" pomisevale inimesele ümber rääkida. Anywayz, neil oli kena elukoht stalinistlikus körgete lagedega majas, våoi siis klassitsistlikus? mul tegelikult tekkis tunne, nagu oleksin Itaalias - soe atmosfäär. Vaatasin maja ees akendesse, kus elama pidin hakkama, akende ees laiusid puust varjud, nagu seal ikka kombeks. Sisenesin siis graniittreppimööda trepikotta ja korterisse. Mulle tulid vastu löbusad litsid. Esialgu üks siis. Nagu ee ühes prantsuse filmis, see amet on väärikas ja maailmavanim, tüdrukud olid väga eneseteadlikud ja löunamaiselt röömsad. Vaatasin toad üle, kuhu oma kodinad poetada. Üle koridori paistis suur luksuslik, saja erineva kangaga (roheline domineeris) baldahiin. Tuli välja, et see on korteri ainsa meeshinge tuba. Alguses laotasin end sinna laiali, aga kui sain teada, et elanik tuleb varsti tagasi, siis lahkusin diskreetselt. Läksin siis teise tuppa, kus aga oli samuti seapesa, buduaarilik seapesa, ja seal oli üks kaks kolm voodit. Mulle tehti pesa pörandale. Tulid teised prostid kohale siis ja mulle voodi teinud tüdruk (nägi välja nau Chairlifti laulja) hakkas sädistama, et meid on nüüd rohkem vöi et meil on lisa... tahtsin vastu vaielda, et mina ainult ööbin siin, et ma ei teeni kehaga rahhi, aga vahet polnud üldiselt, las ta rääkis. Läksin vetsu. Vetsupott oli nagu suur purskkaev marmorist ja purskas vett, pidingi minema küsima, et kuidas see toimib, see ujutab ju... Kui wc¨st välja sain, tuli see ainus meesprost koju.  Ja läks oma tuppa, teised tsikid osatasid midagi, tüüp pani ukse enda järelt kinni. Mul oli ikka veel Itaalia-tunne.

Peale seda kirevat unenägu on mul eelmised kirevad meelest ära läinud, igaljuhul on neid mitu tükki jutti tulnud... üks värvilisem kui teine. Arvan, et saan oma D vitamiinid unest. Kuld ja kard ja soojus ....

no reason

...ja Flo salongimusa on selline....

Asi on vanuses

minu kapis ei lähe küll ükski juust vanaks, sest ma olen suur juustusöödik ja 125g pakk vöib mu köhtu kaduda ühe öhtuga. aga age is important ikkagi ka, eriti kui sa räägid sellest mingite nooremate inimestega, kelle arvates saabub elu löpp eluaastatel 30 ja pluss. eile mingil sünnal tundus, et asi ei ole vanuses vaid asi on joodud alkoholokoguses, mis nii oluline tegelt pole ja mingites sisemistes veendumustes ja sisemises vanuses, mis on eeltingimuseks vist subkultuuridele. igaljuhul,  meil on teatud hulk selliseid varakeskealisi, kes on väga omas... mullis. selles mullis olla on vahva, seda körvalt jälgida vast nii vahva pole.

Kombes?

Tegin öhtul korraks akna lahti. Päris kinni ta enam ei jäänudki. Terve öö jooksul uhas selle vana puuakna peenikestest piludest külma öhku ka toa keskele, kus ma rahutult vähkresin, ja magnettormituuli... sellepärast äkki magada ei saanudki? Sain näha mitut öudusunenägu jutti. Aga nendest kirjutada ei viitsi. Eile koristasin ja täna on jälle köik sassis, tundub, et magnettormid soodustavad entroopiat, seda vähemalt minu toas. Nad vist soodustavad ka minu blogimist, teen seda viimasel ajal ohtralt.  

Ja sc¨s head asja just tänaseks!!!!

parallel lines...

Pöff  lubas ju sel aastal üllatada. Vöiks olla lammas hundi nahas, aga on hundimaskiga mops hoopis plakatitel. Filmikavaga pole veel tutvunud eriti, äkki tekib veel kahetsus, et midagi jääb nägemata. Aga "Kummi" loojate poolt küll vahva asi :

1st world prob

Alatasa kummitav probleem: 

tömbasin "sittakanti" viirusekaitseid ja törjeid ja selle tulemusel muusika enam ei skrobli lastfm¨i. Ka scrobleri uuesti installimisega on jama, sest ta lhtsalt ei ühenda pleieritega ära. Ja ma ei oska selle tervenduseks midagi teha. Lisaks on mul vist ka torrentitega löplikult köik. Kuigi N siin midagi nikerdas, aga ma pole tema tehtud uuendusi eriti kasutanud ja vaadanud. Aga ma kardan, et lööb jälle sinise pildi ette ja errorid. Pluss lisaks on mu arvuti aeglane jälle ja ikka veel pole funksivad MS offisit peal. Peaks formati tegema vist? 

Mingeid häid asju vöiks ka rääkida? Mmmm... pole eriti. Midagi filosoofilist? Milleks!? 

back to teenager-bloggin....  

Pre-Raphaelite n shit

Riia moenädala ühe disainer-tsiki möjutajaks John William Waterhouse. Jaa, sulnite daamide mood naljalt ei kao. Aga Waterhouse¨i piltide alla tahaks naljakaid tekste paigutada, sest neis on alati mingi ivake ja tegevus olemas ja poolepeal. Probleem siinkohal on, et mu huumorisoon ei vea välja. Aga idee kellegile äkki.  Umbes nagu:

Naine, mine too kuurialt turvast....

Naine olla on üks rist ja viletsus - eriti siis, kui sul on peal tibiperiood ning leiad, et eluoluline on soetada endale punane huulepulk. Igasugune ju ei sobi. Aga poes tuhnida on nii väsitav. Mind hittis just hiljuti töik, kui vajalikud ikkagi on naisteajakirjad. Ja siis hittis veel see, et ei ole sellist toredat hinnavaatlusetaolist netilehekülge kosmeetikaasjade jaoks. Vöib-olla on, aga ma pole seda leidnud, guugeldamisäss ka just pole.  Ja naisteleht pole koht, kust infot saab. Ja nii palju on igasuguseid blogisid... Oeh. Aga ma tahaks infi kohe ja praegu, mitte peale pikka netiskondamist. Kogu see pläma tegelikult selleks, et tahtsin jagada ühe meigiblogi lustakat pilti (kuigi kassid vöiks juba olla eilnepäev, oeh jälle):

Kuidas luksus kölab...

Andy Stott möllab musaga siin taustal...

Siseseiklused

Kummaline, kuidas viimasel ajal tunduvad mitmed situatsioonid ja sündmused palju toredamad alles siis, kui nad on ära olnud, mingi aja pärast, hiljem. Seikslused-seiklused...   ei ole just lihtne olla mugav ja emotsionaalne persoon. Tsoonist välja, rsk!

All siis paar shotti viimasest Riiaskäigust ka, töesti paar ja paljude jaoks möttetut vist. Lühidalt: Külmas linnas tiirutatud, mölema I pool käidud ning löpuks kohalikus hipsteripesas poliitikast pläkutatud. Kanepes Kulturas Centrise vetsus höljus lätikeelse "klassikaraadio" mahe saund, tehes vesikloseti väisamise elamuseks omaette. Tontegode teeb ikka veel oma filmi, ja näeb rohkem kui iial varem välja nagu Arcade Fire solist. Teine I oli vist nagu ikka, ladusime kaarte ja postrock ja Om   muudkui kölarites. See on nagu mingi Läti teema minumeelest, vöi postsoviet teema natuke ka. Postrockist vöiks keegi kusagil kirjutada mingi uurimuse. Tagasitee oli samuti seikus omaette, kus sai selgeks, kui erinevalt saavad kaks inimest möelda ja see väljendus peamiselt muretsemiste erinevatel aegadel. Tahaks öelda, et ma muretsen ette ära, aga tänasega sai selgeks, et nii reeglipäraselt see ei käi. Tegelikult muretsen siis, kui häda päriselt käes, enne on mul selline ajutormimure, kus tuleb leida lahendus ning see on midagi optimistlikku ikkagi. Ja kui minuga on korras, algab mure temal. Parajad ülbitsejad mölemad, aga mitte nii, et sellest suur sönasöda saaks ja selle üle on mul hea meel. Üks peab ju moraali hoidma jääma. Emotsioonide pinnalt pläägutamist tuleb vaka all hoida, et mitte teamspiritit jalge alla trampida. Ja alati on tema argumendid autoriteetsed (kuigi napid, napisönalisus annab jälle alust ülemötlemiseks ja halvima fantaseerimiseks) ja seda ma hindan. Üldsegi, hindan teda, ei saa temata :)  

vetsu aken kenasti sönadega kaetud ja toataimedega ääristatud

vetsu lamp jättis nostalgiliselt kauneid varje

varem hommikul oli aega naabermaja ees puhkavat kiisut märgata

Samal ajal siis M ja J olid DIIVI kontserdil, me ei hakanud kölakate alusel sellele asjale oma eurosid tuulutama, tuiasime linnapeal nii kaua, laiv üle poole tunni eriti ei kestnud ka. Ma ei kahetse midagi. M ütles, et vörratu oli olnud. J jättis asi jahedaks.

ps, noniii, midagi kärssab nagu, hope, et see pole mu uus läpakas ega ükski temaga ühendatud juhe... äkki naabrid?

Mis on imelik

Kaneelisaiade löhn ja mina oma pehmes sängis - kodus on ikka mönus. Loodan, et Riias ka varstikohe. Suht keeruline tundub pärs palju asju mu elus praegu, sh suhted, aga kui mötlen tagasi ladnale, isegi idealiseeritud ajale, siis ... see muutus igavaks. Naudin imelikkust, mis praegu öhus on. Ja kanelbullede höngu ka, mmm :) 

supermum / wonderwoman

mina:"aga ma ütlesin, et jäägu see unistuseks...."
emps: "aga emad ongi unistuste täitmiseks."

Search Serge

ainus, mida kollektsioonist nuusutasin tegelikult, mulle nurruv kass tiigri urahtuse asemel sobib ka

Jah, vabandust, nina ikka veel parfüümimaailmas. Leidsin lemmiku. Hetkel. Aga jäägu see unistuseks.... 

Minu jaoks ei ole lôhn midagi rändomit. Serge Lutens küsib: "After all, what is a parfume?" ja vastab: et "It is an inner harmony (unto itself) with discord." Jaa... seda minu jaoks loob ka lôhna tähendusväli (vôi kuidas selle kohta nüüd öeldagi). Nagu vist ka eelmisest postitusest aru saada. Kui parfüüm on kingitud, siis on see kingitud, ja sellega kaasnevad omad kindlad tähendused. Tähendused peavad alati olema. Kui pean lôhna ise valima, siis on oluline muidugi kogu see buzz, mis selle ümber käib. Serge Lutensist ei teadnud ma alguses midagi, aga selgub, et ta on päris omapärane vanahärra ning tema lôhnad on ka midagi, mis kôiki mu meeli köidavad, sh sellega, et "Serget" pole ülereklaamitud. Bukett millestki, mille kohta P. Helme ütleks raskestisönastatav. Lôhn, mida ise nuusutasin, tôi meelde midagi vanaema v vanatädi peeglilauakeselt, vanadaamide tummised odöörid, mis ju ei ole ninale kuigi head ning panevad pea valutama, aga milles on mingisugune nostalgiline köitev konks. See lôhn siin ei ole nii nôukalik, piirituselehk puudub üldse, on pisut pehmem ja helgem, samas kuidagi konkreetne - nonäed, raskeskisônastatav. Lisaks tundub, et see pole masstoodang, temas on midagi väga oma ning isegi veidike ökoloogilist.
Siin veel üks reklaamklipp Sergel/st, mis mulle sümpatiseerib - väljapeetud, ometi väga elav. Interjöör ka loeb.