autod ei maga ka veel...

 

grimes ehk montreali kahekümnekahe aastane neid claire boucher keetnud mõnusa pajaroa oma eeskujude kate bushi ja björki mõjudest dazed digital'i sõnul... 

ookean

sissekanne

tallinn tervitas mind jahedalt ja hallis uduvihmarüüs. üsna uuele vihmamarjule see ei meeldinud väga. lühkarid, ainsad kaasas olevad püksid, ja kõik soojaandev kraam ehk kampsun ja pintsak seljas. kubujussinagi oli pisut külm. tõepoolest, mul oli viimane aeg koju tulla selliste ilmamuutustega.

kirjutan, sest mind on haaranud rahutus. eih, tegelikult mingit rahutust pole. madalrõhkkond. tahtsin vaid mainida, et raadiot pole vajagi, kui kõrvaltoas on bändiproov, okei, elav muusika.  pärast teisipäeva, ma kardan, hakkan sellest jantimisest puudustki tundma.  

nabaklabi siseõue ääristusest pilt ilustuseks.

postitamistuju

Shell of Light (Shlohmo Remix) - Burial by shlohmo

orbisoni video ( mr. lawrence'il väega nauditav variant sellest loost)  meenutab, et kuna ma nüüd poole päevani magada tavatsen, on lihtne näha selgeid unenägusid. näengi. majadest jälle. ja korteritest. ja sisustamisest. ja siis helistab emps, et: "me tuleme pooleteisttunni pärast autoga sulle kirjutuslauda valima...."

gustave

mu tunded on üsna raskesti kasvatatavad, olen täheldanud juba mõningast ajast saadik. nt flaubert'i tundekasvatus on puha pooleli. üks asi mind pisut vaevab küll seoses selle raamatuga - tunnen ise nagu oleksin too peategelase frederiki revolutsionääriline sõber natukene. ainult et hoian oma revolutsioonid endale ja pean vist vastassoost pisut rohkem lugu ning pole nii andunud õppur ega midagi. aga lihtsalt, mitte areenil ja pigem ebameeldiva/mittemidagiütleva näolapiga, ei oska ka end kuidagi meeldivalt areenile toimetada/midagi piisavalt ägedat öelda, kuigi edevusest nagu tahaks. selleks see viletsavõitu blog siin. varsaagod. naiivselt usun igasugustesse asjadesse - vabariikluse paralleelina tahan näha midagi naturaalmajanduse sarnast ja näen, et see peaaegu toimib. et asju tehakse missioonitundest, mitte kasulõikavate organisatsioonidena. näiteks väga lahe on katla aed! inimesed, võtke istikud kaenlasse, vana koli, mis kuhugi aiapäkapikunduseks sobib, ning laske aga kätel mitte niisama rüpes passida! aiainimesed on heatahtlikud. hea vaheldus on ka linnalärmist korraks mere äärde jalutada ning hetkeks kaduda rohelusega täidetud müüri taha, mis ei ole suletud jalutaja jaoks. a mis siis veel deslauriersiga ühist - pessimismile kaldumine. hm. ja positiivsusele ikkagi ka...phöhh. ikkagi-ikkagi. minus on mõlemat sõpra. hajussüsteem... minu enese distsipliini kasvatamine pikaajalise ühekohapealseisva tegevuse suhtes on vajab poleerimist, st raamat on aknalaual virnas juba tükimat aega. ja laenatud tiibeti surnute raamat, mis kuulub hoopis teise masti, kah. ampsan hoopis norra tegelinskeid vaikselt ja aeglaselt, et magistris mitte kõikse tagumisem olla... flauberti peateosele vihjava nimega mõnus lugu siin illustratsiooniks ja kõrvalõbuks muidu ka.

restoran balti jaama lähedal

linnahalli taga mere ääres

on hää istuda ja mitmeid kontraste vaadelda. ühel pool patareivangla, teisel pool kruiisilaevad ja tiiburid. keskel mõned uljad ujujad.

tahaks maalida! tahaks tabada perspektiivi...

juuli algas

"Mis ajast su juuksed sellised punakad on?" küsis ta ning märkas siis, et vaatas mind läbi roosade prillide. tähendab päiksekaklaasid pisut punaka varjundiga...

võin hiilata sellega, et olen pikakaril 15 kraadises vees suurte lainete sees ujunud. karastav. veel mõnda aega peale veest välja tulekut õhetab nahk värskusest. õismäelastel on ikka eriline privileeg - nr 26 buss otse väike-õiemäelt paljassaarde. väikese nipiga siiski: ta peatub selle imeliku suure tööstusmajajuraka ees, mitte päris ranna juures nagu 59.

üks kleidike on tõusnud

tehnika vihkab mind muidu, enamus filmi sai valgustada väljavõtmisel, aga esimese korra kohta kõlbab ka nii :)

magasin maha

sel ajal kui mina õndsat und magasin, süüdati meie rõdualune prügikonteiner. tuletõrje olevat kohale sõitnud ja puha. linnas olevat põlema pandud kokku 9 prügikasti. samuti ei kuulnud ma midagi rõdule ronivast uuest naabrist ning lõkerdavatest geriljakinost tulnud tüdrukutest, kes minu ärgates polnud vist veel magamagi läinud. kinoseanss kestis kella neljani. kogu see kaadervärk toimus kusagil kell 6 hommikul. rongkäigule jõudsin õigeks ajaks :)

oma kojas

köögi ukse tagant läheb teine trepikoda. täna oli välisuks avatud.
mereääres sumisesid venelased ning laulisid rahvariietes grupid. linnapeal oli hulganisti prasnikuid. majas ka. teises tiivas, seal kus see trepikodagi. s sai ilusaid pilte.