26.nov

on üks tore päev. helme räägib sürrealismist ja efterklang hakkab von krahlis kammerprogereerima.veits juttu ka neist (taani sigur ros'i ja mum'i alternatiiv võimidagitaolist)

space is the place

ma polegi veel pajatanud lugusid sellest, kuidas peipsi ääres etnokonserveeritud (slaavihõngulisi) külakesi sai vahtimas käidud ja eksootika loengust. mida aeg edasi, seda vähem viitsimist seletada. paar sõna ikka.

on kaks küla. järve ääres. vene küla ja eesti küla. (kaseküla vist)üks neist säilinud oma pisut räpasel, hooletul ja slaavilikult teistsugusel moel. tänavküla noh. ehitusmaterjalideks kõik (eterniit põhiliselt), mida kätte on saadud ning ehitised ise säravad kõigis kõige võimatumates värvikombinatsioonides (ilmselt eesti-mõttes, st erk roheline pluss lilla, erkroosa jne), milleks intellekt suuteline (tegelikult vist rahakotiga sõltuvuses). samas on ta siiski armas. eesti külas tundub olevat märgatavalt rohkem ruumi, uusrikkad armastavad inglise murusid ja killustikke, palkmaju ja rootsipunast, mis aga kaotab oma liigse ajaloo/maahinge selle algupärase tänavküla armsuse ära, selle asemel on harmoonia, jääb natuke kõledaks. selline tunne, nagu sõidaks kusagil aedlinnas ringi hoopis.
mustvee on tore kohake. baar, mis pühapäeval kell 17 lahti on, pakub nescafe 3 in1 kohvi (sest kohvimasin sai just pärastlõunal ära pestus) ning ka ainsat söödavana tunduvat hõrgutist - burksi - ei jätku rohkem kui neljale inimesele, niiet viiendale pakutakse lahkelt ainult kotletti. okei, võtame siis pitsa. pitsa kõrvale pakutakse hamburgerikastet(see roosa). baari seinad ise on erkroosad(et purjutajad ukse ilusti üles leiaks) ja telekas näitab mingit vene muusikashõud, kus plaatinablondide juustega onu üritab seksikat nägu teha ning miskit umpa-umpa lugu laulda. äge!(klassivahe väga silmatorkav)

berki loeng oli tore. lõppes endootika(?) mõistega, mis põhimõtteliselt ongi enam-vähem see, mida me peipsi ääres otsimas käisime. juuredjuured.(aga mitte ennast siiski sellega samastades) sellele oma ettekujutuse lisamine, seda reaalsuses tajumine, selles võib-olla pettumine või rõõmuga avastamine. teiseks heaks näiteks on film"siin me oleme".
ja noh siuke uskumus on ka tore (et neegrid elasid egiptuses ja see pagana mooses juhtis nad kõik kuhugi minema ja nüüd on inimestel mitte nii hea põli):



(sun ra on üks suht eksperimentaalne jazzband ka...)
aga sellega seonduvad mõtted(ja neid oli palju) sain karini kõrvu kallatud ja mis üks kord räägitud, see rohkem mainimist väga ei vaja...

future reflections

armastus on armastus, aga väga suur osa sellest on ka lihtsalt tühipaljas omamisoov. selgitav skeem:
5a. :"tahan seda nukku, mis kakab, pissib ja oksendab!"
10a. :"tahan merisiga!"
15a. :"tahan poissi!"
20a. :"tahan meest!"
25a. :"tahan last!"
(45a. : "tahan normaalset miniat!" jne)

viljandi sügispealinnaks!!!

üksõhtu sai viljandis käidud. ja kokku lepitud, et kui me aastaks 2022 viljandis elanud pole või parasjagu seal ei ela, siis... põhimõtteliselt vedasime oma põhimõtete peale kihla. sest see on nii ilus linn. minujaoks jääb ta alati-alati-alati sügise pealinnaks.

järgmisel teisipäeval kell 18.00

räägib berk vaher eksootikast.

syntax error

1)mitte ainult süntaktiline. üldse, enese verbaalses väljenduses pole ma just tegija. leidkem siis muid väljundeid. avastasin enda jaoks portselanivärvid!

2) kaks kena neidu nagu me oleme, istusime rüütli tänaval ja laadisime jäätist sisse. mööda läks erki hüva ja lausus (meile):"ants laaneots, ants laaneots".

3)väga lahe. varsti läheb kõik nii keeruliseks, et hakatakse jälle lihtsust taganõudma(kui enne mingi maailmalõpp kätte ei tule) ehk siis kõik jõuab ringiga algusesse tagasi. ja teadus kaotab igasuguse õigustuse, seda tehakse teaduse enda pärast ja ja ja.... miks ma näen kõike liiga laias laastus?
ps. see varsti on väga tulevikus. enne tuleb postmodernismi nautida natuke...

portreed

vähe sellest, et ellu omale ise kolme kuu kalendri meisterdas(märkmekleepsudest täpselt välja arvestatud), võttis ta täna kusagilt nurgatagant välja õmblusmasina (nagu perwolli reklaamis) ning asus pükse lühemaks tegema ning lisaks sellele kõigele on tal igast asju, millest saab midagi meisterdada. kui küsida talt, mis ta neist teeb, siis vastab:"ei tea" nõnda ka selle asjaga kui ta mult pappi välja pressis. andsin mingi kingakarbi ja küsisin, et mis sellest saab. ta ei teadnud :p

ameerika meeldis üsna. kiišud olid ülearu, jänese olemasolu kulus marjaks ära. tõsitõsielusari. et mis juhtub kui ameeriklasi täis lennuk suure musta augu kohal(loe: eesti) alla kukub.

omamoodi elamus oli magasini tänava ortodoksi kirikuaias õhtut veeta, kõigepealt seelikuga üle raudaia ronida. surnud venelasi ega siile lehehunnikutes ei täheldanud. amune unistus täitus ja polnudki enam nii lahe.

homme pöidlaküüt otepääle. pariisi ju ei saa...

lõuna-eestis on asju

kulinaariavallast natuke.
leidsin veel ühe turn-offi oma menüüs: sea keel!
tegu on siiski ainult psühholoogilise blokiga. sümtomid: pisarate valgumine silma ja pulsi kiirenemine.
põhimõtteliselt võin seda süüa, (sest halvati ta just ei maitse) kui ma ei teaks, millega tegu. lihtsalt: kuidas ma söön teise keelt?(pähe tekib mõte kui palju närvirakke ja asju seal olla võib) kuidas ma üldse suudan kedagi teist süüa? (saan aru et vanalajal kui midagi paremat saada polnud. aga nüüd on ju ka jahust ja tuhande ühest muust lisaainest vorstid ja maiustused) ühesõnaga esteetiline või visuaalne nauding on väga suur osa toitumisprotsessist.

juba mitmes hommikusöök(keskpäeval) lõpeb mingi vanpsi sõbranna külaskäiguga. too juhib külalise otsejoones elutuppa nagu paadunud psühholoog ning laseb sõbrannal lahkelt kõik oma hädad ära rääkida. sessioon kestab umbes 1,5h ja on täitsa tasuta ning vanaema on peaaegu alati saadaval.

siis ma ei saa veel aru inimseste uhkusest. uhkusest öeldakse et ei loeta raamatuid, uhkusest öeldakse et muretsetakse piraatmussi, uhkusest öeldakse seda, teist ja kolmandat nagu kolmanda klassi õpilased. ma ei taha uskuda et see on nende käitumise ainus põhjus. lihtsalt ei taha. tihti arvatakse nii. ja miks peaks keegi ka mõnes ankeedis valetama? et uurijale endast mingit muljet jätta? teretere. (mõnelpool on vastupidi ka. näiteks suitsetamise kohta oli keskkoolis üks küsitlus, kus vastati uhkuse pärast hoopis et jah suitsetame nii ja naa tihti ja seda ja toda. eks ta anonüümne ja mittekaristatav ja uurijate jaoks natuke shokeeriv oli...)

vastu kõrvu

keskkoolis koolivennale zeppelini 4. vinüüli kinkides (rockroadi onu maitset usaldades) ei saand ma üldse aru, miks ta nii üliõnneseeneks muutus äkitselt. aastad on möödunud ja antropoloogiahuvilisena kinnitan, et tegu on tõesti maitsva päevakõrvasena. kuigi see on vist kõige kuulsam asi talt ja ma olen jälle ainus, kes selle võlust viimasena aru saab. (kats võib mind nüüd mõttes ENEga äiata selle uudise peale...)

heatigu

Tänane õnnelause: Ära lase sõpradel endale peale käia. Tööta rahulikult ja vaikselt.

hilja juba! lasin üle ühesõnaga. muuseas leidis aset mu elu esimene sushisöömine. homme jõuan kahetseda. unevõlad tuleb ka millalgi ära maksta. tean, et neil on kõrge hind. nad soovivad just seda kõige hullemat - tähtsat kooliasjadega tegutsemise aega.

Støy

("the sad thing is that i just wanted to talk about your poor smoke-bomb techniques")
kommunikatsioonimudeli müra üks variantidest (lisaks gerdi ja anu värvikatele versioonidele).

ma ikkagi ei suuda leida enda jaoks vastumeelsemat muusikastiili kui punk. (ooper äkki?) konkreetne ja sõnumiga küll, aga kas mitte vormituses ning vaevumärgatavates helivärvingutes ei peitu ka omajagu head? kardan, et viimasel ajal hakkan liiga tolerantseks muutuma kõige suhtes.
nädalavahetusel sai kõvasti jonathan coultonit kõrva lastud. muhe :)

pahameeleldi

tänased pisikesed halvastiminekuosakesed kuhjusid kuhjusid kuhjusid üheks suureks pahameelepilveks, mis ringiratast mu pea ümber formuleerus siukseks emoloosungiks või lapsejutuks nagu: "ma ei näe endal mingit tulevikku." (see kusjuures tahab aegajalt väga faktiks saada!)
siis veidi hiljem põrkus ta kokku mõistusehäälega, mis ütles, et ära aja paska võimidagi...misjutt see selline on... ja siis näppisin natuke aega kannelt, lasin mõistusel endas mõningaid tulevikuväljavaateid aretada. pahameel väljendus lõpuks selles, et asusin tuba koristama ning arvasin, et need kardinad ei kõlba mittekuhugi ja läksin ostsin puitruloo(vist on selle nimi?).
vahepeal on tõesti tunne, et saatusel on minuga omad plaanid. noh sellised, et ta ei lase asjadel positiivses suunas kulgeda. aga õnneks ma tean (mis teistel juba ammu selge muidugi), et saatusele on võimalik mingil määral käpp peale panna, tuleb leida üles tema nõrgem ja minu tugevam külg ja nii saab asjad enda kasuks tööle panna. oleks see kõik praktikas ka nii lihtne minujaoks, oleks täitsa lahe!

veel uudiseid selliseid, et ükskord käisin kohvik-baaris(võimisiganes ta on)nimega "paradiis". eriti veenvalt oskab selle koha veidrat interjööri edasi anda karin. mina lihtsalt mainin, et paradiisi ma sellisena ette eriti ei kujuta, pigem kangastus põrgu(slaavi intonatsioon miskipärast vastumeelt, kuld, punane, kunsttaimed). ja kohvi hind on seal ka igakord erinev. kui kats meelitas mind sinna 10 kroonise kohviga, sai jaanus selle kätte 15-ga. kui meie oma jalad sinna tõstsime, oli hinnaks hoopis 20kr. ilmselt oodati meilt, et hakkaksime hinda alla kauplema. aga uimased põhjamaa tüdrukud kõndisid söögikohast minema hoopis. teenindusest võib j ka niimõndagi pajatada.

jaapani palavik

kuram.
kert nakatab mind vaikselt oma remondipalavikuga, nagu mul muid palavikke polekski. ehk siis varsti on mul toas tema vana(päris kompu) laud ning aken ehk ka ilusti valgeks värvitud. aga palmilehte botaanikaaia kompostihunnikust omale siiski ei tooks.
kahtlaselt palav on. kui aken lahti teha, hakkab külm. äkki on see jaapanipalavik?
äkitselt kõlas järgnev lugu(loomulikult mitte minu kõlaritest):

ja siis tuli veel igasugu jaapaniga seonduvaid lugusid meelde... nt the killers'i read my mind video, her space holiday japanese gum ja freezepop'i tenisu no boifurendo (kõik hiilgavad äärmise nummardlusega, jutumärkides ja ilma)eeskätt ja need imelised jaapani telemängud...

roosad prillid ja muud asjad

mõnikord on inimesed nii ettearvatavad, et ma ei aima seda ettegi. ei taha aimata ilmselt.
coldrexi üledoosi sain vahepeal - kõhuvalu ja nõrk olemine.
ja veel igast värke.

jututuba

teen tasa oma vahepealse eetrivaikuse, et mjah
keha hakkas protesteerima ja väitis et tal on üks kolmest variandist või need kõik: 1)stress. 2)külmetus. 3)mingi viirus.
pluss see, et mul hakkas jäätise hooaeg. ja paistes kurguga peaks jäätis aitama (aga ma ei sagai aru, kas ta on paistes või lihtsalt valus :S) üks nõukaajal eestis käinud ameerika onu täheldas, et eestlased on ainus rahvas erinevalt teistest, kes kohe mitu jätsi korraga nahka pistavad. ta kirjutas selle pikas järjekorras seismise järelnähu arvele võimidagi. aga ma arvan et eestlased on lihtsalt aplad. mina nende hulgas. seepärast ongi mõnikord täita mõnus ja vaba tunne majanduslikus kitsikuses vireleda. hävitan oma tatra ja riisivarusid. ükspäev kupatasin end kooli, muuseas ka rehepapi sööklasse. ja 18kr eest sai parima seljanka ever!

jätkan toidualaste avastustega (sest muusika ja muu vallas need suhteliselt puuduvad. pigem pöördun vanade asjade poole). oma suures apluses(ja selles et mul on küll ilgelt paha olla, aga ikkagi tahaks liikuda, see oli paha mõte tegelt! huhh praegu suutsin kambale genekasse minejatele ei öelda. progress!!!) külastasin selveriäri, kus teatavasti on praegu soodsad hinnad. niisiis, kui pastapealset kastet otsisin, võtsin barilla asemel 15 kr odavama Panzani värskete oliivide ja basiilikuga. kindel see, et seal ühtegi säilitusainet sees pole :-p . ja kuna ma olin lõunaks vau jäätist kõvasti sisse kaanind, tekkis isu millegi soolase järele. proovisin toda kastet ja sõin 1/3 ära lihtsalt (oleks rohkem söönd, aga vaja nädalavahetus üle elada nende varudega). üldiselt on minu spetsiaalsed tervisejalutuskäigud enamasti lõppenud kas pizza või burgsiga (muidugi teiste mõjul. jah, ma tean et olen kergelt mõjutatav. enesemuutmisest olen ka hullult pajatanud juba... et jääb teooriasse vist). täna siis peaaegu samamoodi. aga ma lohutan(ja petan) end sellega, et söök äkki aitab mul viirustega võidelda. sest kui ma ükskord actimel’i lürpisin (korra), jäin paar päeva pärast haigeks. votnii.

mingitel päevakajalistel globaalsetel teemadel peaks ka sõna võtma äkki? eee. parem mitte.aaga paar asja jäi kummitama... näiteks see globaliseerumise teema ja et mis tulevik meid ootab, kas parem on olla riigi või suurte kapitalistlike korporatsioonide võimu all. see on tegelt minumeelest selline teema, mille läbiketramine eriti kuhugi välja ei vii ja ma vihkan seda abituse tunnet, alguses nämmutad ja analüüsid ja siis tunned end puudutatult ja tahad midagi paremaks muuta ja siis lõpuks tuleb välja, et seda abistamist pole nii kerge praktikasse rakendada...(meenub kui ma puberteedi alguses feminist olin endaarust ja elasin kaasa lähis-ida jamadele, tundsin kaasa kõigile allasurututele ja nüüd ma mõtlen, kui lollakad kõik on, et tahavad miskeid reformatsioone läbi viia...) alati võib ju millegi üle vinguda. ma ei viitsi enam. maailm on isereguleeruv süsteem ja kõik need hädad on ikka põhjusega olemas siin. et kui midagi muuta üritame, siis hoopis häirime seda süsteemi, viime tasakaalust välja. natuke üldiseks läksin... aga nojah, eks seda 25 kroonile allahinnatud garnieri juuksepalsamit oli veidi valus osta küll. aga mis sa vaene tudeng ikka teed. sööd seda, mis sulle ette visatakse...

ja siis see tv3 ansipi tulnukateema. seitsmesed uudised on ka toredaks meelelahutuseks saanud :)