Need Utoopia laivid (nt kirjanduslikud teisipäevad) ajavad jooma. Käsi haarab kohe automaatselt õlle järele nagu oleks alateadvus programmeeritud. Tõmban käe ära. Märkan köögitasapinnal kohvipuru ja mingit muud mustust. Puhastan selle. Kas puhastada korralikult või niisama siuh-säuh üle teha?
Kiiresti avan külmiku taas. Filtreerimata Sass klõhh lahti ja arvutitaha siia kirjutama. Okei. Kuulan edasi. Vaatan aknast välja mõnus vihmailm.
Vastupanu. Mõte oli teha üks korralik meditatsioon. Selleks on vaja puhast ja rahulikku meelt. Rahulikkus on olemas, aga puhtus jätab igas mõttes soovida. Igasugused sõltuvused ja laiskused ajavad sõrgu vastu. Selline vastupanu... tõmblen ühele ja teisele poole.
Töö ajal ei suutnud jälle tööd teha. Kirjutin rõdumõtetest ja skrollisin gardestis okaspuid, jaapani lehiseid. Päris kulukad teised...
Homme ärkan varem, olen tubli!
vihm vihm vihm mu instastoryt vihmast ei viitsind keegi vaadata. See on ok. See on püha igavus.
Maalilist kuulamist jälle, tööpäeval oli taustaks:
"Värvi mind!" karjub loodus praegu ja palub vihmalt kosutust. Väikesed murulibled ja lehekesed, anumad-teekausid peopesades, rohekad kõrsjad jäsemed sirutatud taeva poole, anuvad muudkui vett juurde. Vett peavad nemad saama!
Pilvealune hommik. Kohvi pean mina saama. Pool liitrit on läbinud kõik mu ihurakud, ma usun, ja pool poolest liitrist on juba ka teel tagasi maapõue.
Ja vihma hakkaski sadama!
Sattusin Active Childi uut albumit kuulama, mis meenutas, et 2011 mulle hirmasti meeldis ta. Mees nagu haljdas harfiga, hehe. See lugu siin kõlab nii, nagu oleks ta meie Sven Grünbergi kuulanud ja sellest inspireerunud. Ja sellest omakorda inspireerusin mina.
Ärkan lumesajus, või õigemini hallis lörtsikevades. Tasane tihe sadu. Jälle tööpäev. Jälle ööpäev mööda läinud, nagu niuhi.
Youtube pakub mulle Takashi Kokubot. See on sobilik, väga sobilik. Vaata allpool.
Pooleliitrine kohvikann on tühjaks joodud. Mis edasi?
Ootan oma rameneid Umamist.
Ootan igasugu asju.
Paremaid aegu?
Näiteks, on aeg lõpuks iseseisvalt juukseid värvida. Darkest brown.
Tegin hommikul meditatsiooni. Joogaõps käskis päevikut pidada. Tegin nii lühidalt, et kusagil ära ma ei käinud. Aga mulle meenus, et meanwhile olen käinud siiski ära, kusagil hallide ja tehnokraatide maailmas. Ja siis mulle meenus jälle see hawai tänupalve. Olin siis natuke aega tänupalves. Annab rõõmsakstegeva kõksu vähemalt pooleks pävaks.
Vahepeal olid munadepühad. Loomulikult alustan igal munadepühal munade värvimist täiesti uuesti, tabula rasa, nagu teeks seda esimest korda elus. Üldiselt teen seda üldse ka veidi tänu sotsiaalmeedia mõjutustele. Tore ja ilus ja koks ja koks. J vaatab kõrvalt, et tubli-tubli - peab traditsioonidest lugu ja nii. Võib-olla tõesti. Midagi, mis hoiab igavikulises rattas... traditsioonid.
Aga minu munadevärvimisest läbi aastate võiks dokumentaali vändata. Köök muutub laboriks. Mulisevad katlad, räbalad ja muud vidinad lebavad igal pool laiali. Käepärastest materjalidest käeulatuses kurkum, vähesed sibulakoored, kraamin kapist välja värviandva tumepunase padjapüüri. Teen sisselõikeid. Leian käsitöökotikese ammuunustatud kudumistööga. Mida ma teha tahtsin? Lõikan paberist südamekesi, mida munale kleepida ja pärast ära võtta: voila! Terve muna on roosa, aga tema peale jääb hele süda. Rapsin punast teed ja kirsse ja mõned sügavkülma jäänud mustikad potti, värviandev nõiajook muliseb. Muna tuleb hallikas. Pardimunahall.
Kõik munad tulevad malbetoonilised.
Kurkumimunad on perfektselt keedetud, tõden esmaspäeval lõunatades. Naudin koos tatraga täiuslikult keedetud muna. See on elu. Olen tänulik. Olen isoleeritud.
Mu elu on kohati suht naljanumber. Nuta või naera selle peale?
Tegin meditatsiooni eile õhtul. Loodetud kergusetunde asemel tuli hoopis tõsisem olek peale. Uurisin, mis minust saab aastatel 2020-2021. Kindlad sõnalised vastused olid, et teen veel ühe tätoka ja kohtun maavälistega. Oeh. Oleks võinud ju midagi asjalikumat olla, näiteks, et lähen õppima midagi uut või et kolin ägedasse kohta või nii... aga. Sellised asjad/otsused on enda kätes. Mulle vist öeldi nagu, mis most likely gonna happen, kuhu mu praegused mustrid mind viiks, mis kõige lihtsamini võib juhtuda, kui ma ennast ei arenda, midagi uut ei tee.
Tulnukatest rääkides, miskid olevused veidike segasid mind küll meditatsiooni ajal (tundub, et ma vaikselt harjun nendega nii, et kui mingi reaalsem kohtumine aset leiaks, on mul kuidagi nagu et tere kahh teie seal). Aga ma ei tahtnud nende peale fokusseerida väga. Ühed voolujooneliste nägudega hallikad, ja üks ritsikataoline, kes muideks külastas mind ka enne silmaoppi. Selline mitte otseselt kehv negatiivne tunne nendega seoses, aga intensiivne. Mul hakkaski pea huugama-valutama lõpuks, nagu oleks ülemäära kohvi joonud. Ühel hetkel, kuna ma nii mugavasti istusin diivanil, muutus teadvus une ja ärkveloleku vahepealseks. Mingi tegevus toimus ümberringi. Kõige reaalsem kogemus oli, et keegi pani käe mu õlale. Liigutasin end üles vasakule vaatama, kes see oli. Ei saanud hästi aru, pruunikas pehme suur käsi, tahtes mind nagu kõnetada või tõmmata endaga kaasa, aga väljusin sellest seisundist ruttu.
Pea huugas ja valutas, kuni hommikul vaatasin, et meil ei ole midagi mõistlikku süüa (peale krõpsude ja teekonnakommide, marjad on sügavkülmas) ning uhasin pool pakki kaerapiima. Olemine läks koheselt värskemaks, motivatsioon ja hea tuju imbusid mu olemisse.
Hilisõhtul märkasime veel, et ETVs on üleval Mees, kes tappis Don Quijote. Vaatasime. See oli pea sama deliirinine kui mu olek, sobis õhtusse üsna hästi.
Teine mõte, mis mul sellest kõigest tekkis - kodukontor, üksindus ja nii aksepteeriva elukaaslasega koos elamine on natukene isiklikku arengut (isiksusena) pärssiv. Jääd oma käitumismallidesse nii kinni, et mõne aasta pärast võib-olla oledki veidrik valmis (elukaaslane ütleb, et ma juba olen veidrik, aga see on palju parem määratlus kui basic bitch). Ja ma olen teoorias tugev, et seda kõike märgata, kuid... kuidas oleks asjade reaalselt ärategemisega? Enese arendamisega?
Kolmas mõte, mis tekkis kaerapiima juues: kui keegi seda blogi loeb, siis palun kommenteerige, milline on teie lemmik kaerapiim! Mul siin see popp Oatly praegu. Aga miskid Oddly good barristatooted ka head... aga kindlasti on midagi veel.
Veel üks mõte, mis haaras. Ärkvelolek ja keskkond, kus liigub mõjutab unenägusid, ja vastupidi. Unes olen sageli kusagil veidralt eklektilise arhitektuuriga paigas, kuigi ka vanalinnas ja araabialiku heledast kivist tahutud heledal kivipinnasel asetseval maastikul. Täna sattusin Rosinaga hommikukäigul Annelinnas ühte imeliku aruaga paika. Annelinna eklektiline nõukaaja lõpu tunnetus, kaheksakümnendad kuidagi eriti, turgatasid hästi tugevalt, kogum sellest, mis mõeldi ja tehti. Ja mul tekkis väike hirm, et kui sellise tundega end kuidagi seon, rohkem seon, siis saab see osaks minust ja mu unenägudest. Kas ma tahan seda? Tahaks midagi positiivsemat ehk?
Huvitaval kombel ei jäänud tänane uni meelde. Kirjutan siis siia üles ühe natuke varasema. Seal ei juhtunud nagu midagi hullu, aga tunne oli hull. Läksime sõprade kambaga vaatama mingisugust spordiala. See meenutas uisutamist, aga jääl see ei toiminud, ning uisud olid veidi teistsuguse ehitusega: tera oli hästi pikk ja tahapoole kaldus, inimesed, kes neid kandsid, nendega sõitsid, meenutasid natukene metskitsi. Natukene. Ei saand hästi aru ka, mis pinnas see oli, kus sõit käis. Sõberid läksid ühel hetkel korraks ära, snäkke hankima või midagi sellist. Aga nad ei tulnud kunagi tagasi. Siis haaraski mind see täiesti imelik tunne. Minu sees oli mingisugune kompass, läksin tunde järgi neid otsima. Suundusin sinnapoole, kus tunne õudsemaks läks. Kõndisin ringi, jäin ühe kinnise ukse taha seisma, sinna mind justkui juhatus viis. Prõmmisin uksetaga. Ei midagi. See pleiss oli suletud. Aga polnud ju. Tundsin, et elu seal sees kees, ja see oli mingi kahtlane elu. Koputasin veel. Kuni uksele tuli keegi Paavo Matsinit meenutav meesterahvas. Üleoleva olekuga. Küsisin vihaselt, kus mu sõbrad on, ja ta muigas. Ja hakkas siis kutsuma: "a tule üles, tule, liitu meiega" ja ma teadsin sisimas, et kui ma sinna lähen, siis sealt tagasipääsu enam ei ole. Sõltuvuse tunne tuli mu sisse. Neile antakse midagi sõltuvusttekitavat? ja nad ei taha sealt enam kunagi ära minna... mingi mängurlusega seotud paik. Lõpuks, kuna mu sõpsid ju olid seal, suundusin kivist keerdtreppipidi üles sõltuvuste maailma, ja enne kohalejõudmist ärkasin üles.
Hakkasin hommikul kirjutama, kuid töö tuli vahele, koosolek hakkas. Enam ei mäleta täpselt, milliseid sügavaid mõtteid mõlgutasin, kindlasti midagi parasjagu asjakohast ja ajakohast. Ilm hea värske ja nii. Poeetiline olemine.
Tahtsin kirjutada oma unenäost ja sellest, et kui Rosin oleks laps, siis ma vist kasvataks teda sooneutraalselt. Sinna ma kaldun. Näiteks, miks peaks talle justnimelt roosa või punase kaelarihma netipoest shoppama, kui värvivalik on lai. Mul rodu argumente, aga praegu ei jaksa kirjutada.
(nt: kui Rosin oleks väike tüdruk ja ma ütleks talle, et ma aksepteerin kõiki, kellega ta deidib - nii poisse kui tüdrukuid. Kas ta teadvus avarduks juba siis ja see, mis soost tegelasega ta deidib, ei omaks enam nii suurt tähendust - ja üldse - mis limiteerimine, et ainult tüdruk või poiss! kas me jääme ainult kahe soo juurde?)
Netipoodidest veel seda, et hirmsa kihuga vaatasin ringi, allahindlus siin, kampaaniakood seal. Aga ei saanud väga midagi osta, sest pole midagi vaja. Ainult roosiõli (pidi nahale hea olema) ja mööblit (sellest pikemalt esmaspäeval!). Riiete osas: kaks kotitäit vanemaid hilpe sai majapidamisest eemaldatud. Aga. Avastasin veel mõningaid kapi tagumises otsas nö kaotsis olnud asju ning tuli tõdeda, et mul ei olegi otsest vajadust. Kodupusa on käisest katki - elukaaslane lubas kinni nõeluda. Selle ägedat rohekat tooni kampsunikese sain emalt "ah jäta siis endale, kuigi see mul lemmik". Poodlemine on täiesti impulsstegevus. Ümberkorraldused ka köögis. Lõpuks vaatan kodus rahuldusega ringi, tehtud sorteerimise ja likvideerimise tööd hinnates, ja patsutades endale õlale: olen hea minimalist! Ja avan siis pööningu ukse... Okei. Ma olen sinnapoole teel... hea minimalismi poole. Sellega seoses: kas keegi tahaks meie vana sektsiooni endale? Kas keegi tahaks mittetöötavat põrandalampi ja katkist klaviatuuri ning monitori... ja maitseaineid, mis millegipärast on ka pööningul, mille plaanisin kellelegi ära anda, aga.. millegipärast viisin silma alt ära pööningule, ja seal on nad nüüd varsti aastakese seisnud.
Unenäost siis kiiremas korras ka! Maailm jagunes huvitavalt. Segased ajad. Minu ema või keegi lähedane naisisik oli laevandusega seotud (võimalik seos selle The Wind Rises`iga, mida enne magamaminekut vaatasin, kurbliku tunde jättis, ja masinad-masinad!) ning seetõttu liitusin grupi inimestega kaheks kuuks elama laevas. Üsna steampunk atmosfäär. Lubati inseneride poolt palju, ja reklaamid olid paljulubavad. Millegipärast meelitati palju vanureid. Olin rõõmus laevaseltskonnaga liitumise üle, tutvuste kaudu sahker-mahker, ei pidanud midagi maksma.
Elu laevas aga ei olnud üldse nii lõbus. Aknaid ei olnud! Käisin ringi, otsisin aknaid. Ruumid kitsamad, kui lubatud, ja pruunid. Kõndisin seal siis ringi. Kaks kuud. Nägin laevaseltskonnas veel ühte tuttavat, kelle asju sotsiaalmeedias jälgin, aga kunagi midagi ei laigi millegipärast. Huvitav oli, et tema ka seal. Tundsin, et kuulume samasse hõimu. Laevahõimu. Aga me ei vahetanud sõnagi, ainult pilke. Siis tekkis mul seal veel üks sõber. Meessoost. Nägu ei mäleta üldse, aga ütlesin talle mingihetk, et ei viitsi sõbrustada: liiga palju seksuaalset pinget, tahaks naissoost sõpra - et saaks rääkida südamest südamesse, kuidagi lihtsalt ja tagamõtteta (hm, ilmselt olen hetero), jätkasin tüdruksõbra otsinguid laeval. Allveelaev vist oli see.
Ühel hetkel puruneb lagi minu kohal ja vajub allapoole. Jeesas. See on puust, raksatab. Seal istub nõutult sotsiaalmeedia-tuttav, kes on ka kogu loost hämmeldunud, tema jalgade all see hakkas pihta, vajumine ja lagunemine. Laev hakkab lagunema! Üsna kiiresti suudeti masin sadamasse suunata, nii et me põhja ei läinud. Lagunemised toimusid siis nii aeglaselt või toimus maa leidmine nõnda kiiresti - sest me väga kaugele maast ilmselt ei läinudki - kavatsus oli elada laevas, selline elukorralduse tüüp. Nagu, et kes elab metsas, kes külas, kes linnas jne. Maabusime. Maabumispaiga kohalikud elanikud olid pilusilmsed ja pisikesed ja üsna kurja olemisega (ka The Wind Rises referenss?). Pidime nende eest pidevalt ära jooksma, ja otsima oma kohta. Kõik oli väga sassis. Ärkasin.
Enne laeva juhtus unes veel asju. Aga enam ei mäletagi, sest meelde jäi kogu see tunne, kuidas selline elukorraldus, tehislik pere masina sees, funktsioneerib oma murede ja väheste rõõmudega, ja kuidas sotsiaalmeedia tuttav oli väga päris. Aga jätkuvalt ei rääkinud.
Tulin seda postitust kirjutama natuke ka seepärast, et saaks mõne Maya Hawke loo siia spämmida :-) selline "sooneutraalsuse flirt sooga" lugu siis...
