Ja mulle millegipärast meeldib Versaceì uus lôhn Yellow Diamond (mitte et ma seda jôuluks sooviks, mkm!). Milles asi? Mulle meeldib kollane värv, avastasin sel aastal enda jaoks ka teemantite sillerdava sharmi (nt Shine on you crazy diamondi loost kaverit tehes pidin otsima mingit illustreerivat teemanti pilti ja minumeelest annab kreisisuse edasi just kollane värv. Erk värv, taevakehade kuma värv ju ka natuke. ja siis jôudsin taas Yellow Diamondini.). Need kaks asja ühendatud - perfektne kombo. Crazy! Lôhn ise jääks selle vôimsuse koorma all nagu tagaplaanile, aga on ka hea. Sest ma pole nuusutand parfüümimaailma paljusid paremaid vôi hinna-meeldivuse-suhtes okeisid tegijaid. Ja siis. See kole piff, kes reklaampildipeal kollisilmade ja hambavahega ehveldab... Ma ei oska tema suhtes isegi seisukohta vôtta, sest näib natuke, nagu oleks tegu mône Munchi naisfiguuri edasiarendusega (tema daamide haiglaslikkus miskipärast mulle sümpatiseerib.Ja on klassika.) Vaatasin siis teisi pilte ja intekat ja ei oska jätkuvalt midagi arvata, aga Vougeï märtsikuu külgedel nägi ta igaljuhul cool välja. Peaaeguplaatina ja punahuul ei kao areenilt. Mitte iial.
hakkasime koju minema, sisenesime hämarasse puumajale iseloomuliku keerdtrepiga koridori ning nagu ikka oli eesmärk teisel korrusel. Aga oh seda segadust, kui astusime mõned sammud trepil küll edasi ülespoole, kuid pärast käänakut läksid astmed hoopis alla! Olukord, kus koju ei saanud minna, sest trepp oli lihtsalt kuidagiviisi alla suunatud (trepp oli tropp), lahenes nii, et trollijad olid trepi külge riputanud redelid, mida mööda ronida üles sai. Ronisime siis natukese vaevaga redeleidpidi õigele korrusele. Ja olime kodus.
Mis kodu see üldse oli: Nagu oleks Norras olnud ja mingisugusel hetkel selle lume ja majakeste keskel tekkinuddilemma - kas jääda siia päriseks või millalgi naasta. Tahtsin ikkagi kodumaale tagasi. Aga see otsus ei tulnud kergelt. Põhipaigaks oli seal raamatukogu (kogemata läksin sinna, kuigi tahtsin hoopis poodi jäätist ostma minna, dohh, see asub ju teeots edasi...kust ma seda üldse teadsin?!), kus tilpnes mulle ebaharlikult ohtras sageduses mustanahalisi, nagu somaaliast või sealtkandist - pikakasvulised, peenikeste jäsemetega, ühel oli peas rätipundar. Ah wait, sellest videost ju:
"mulle meeldib, kuidas me ujume naiivsuse ja küünilisuse vahel"
defineerib vist ka hipstereid/hamstreid kenasti see lauseke. Ja see on vist nähtus, mida Grünberg vihkaks - keskendumine prahile. Kultuurihuumuses suplemine... aga jäägu igaüks omade liistude juurde, whatever works... and it works. Lugesin siis VRst oma "iidoli" luulet ja ta muidugi on selline profektlik ja selge sõnaga suurte piltide seletaja ja ma tunnen ennast korraks jälle ülipisikese inimesena. (Sest mina tegelen kräpiga, aga tema meeldiks Grünbergile. Ei ole noorus alla
käinud.) Muidugi tahaks talle karjuda järele "jaaa, ma mõtlen ju ka täpselt niii", aga siis mulle meenub, et olen juba läbi mõelnud need asjad ja nö üle saanud. Ja siis mõtlen, kas ikka olen. Mõndadest asjadest ei oska ega tahagi nagu mõelda. Poolteadlik vältimine. Nojah, las igaüks leiutagu omi jalgrattaid (nagu ta seal oma luuletustes), aga kui keegi seda leiutab hea ladusa sõnastusega, siis läheb temaga vist nagu Õnnepaluga. Ja mis ta siis niiväga teeb, kirjutab paganama kergelennuliselt lihtsalt. Ta ütleb neid common sense asju lihtsalt nii..... hästi.
Siia siis ka konstateering, et lumi tuli maha ja valgeks läks maa - ei olnudki pelk lörts. Ja juba läheb küünlaid nagu leiba ning roheline tee asendub musta teega - kogun parkaineid, kogun rasvu :) Kunagi ehk jõuan ka akna kinnikatmiseni.
Tundub, et S möjub meile - mölemad hakkasime tehnobiiti arendama. Mul on valmis 2 lugu, minimalistlikud ja üks 11minutit pikk - kammib köik sirgeks. Aga. Neid peab veel natuke putitama, et punastama ei peaks, kui keegi kuuleb, vist. Ja üks mötisklevuse ja eepilisuse piirimaile jääv klaverilugu:
Kohv löhnab soojendavalt, päike kumab läbi viimaste koltund lehejäänuste ning öhk on meeldivalt kröbe. Mind "sunniti" Mumford ja Sonsi kuulama. Sellise heinapallide musa fänn ma just pole, aga siiski - hämarduvas toas küünlad hubisemas, samal ajal aknataga oranzikas päikese allakäik, laual mesi ja roheline tee kôrvuti, taustaks klômisev Mumford - kuidagi väga hubaseks muutus olemine :)
Ja täna siis, hüpates kaltsukast läbi, tekkis hetkeks kimbatus, kuhu oma autfitiga tüürida. Vaja läheb spikrit! Tsekkisin lookbooki ja eraldasin möned lookid, mis mulle loomulikumad vöi meeldivad tunduvad. Putitasin oma vana tumbrli üles ja komplekteerisin moejärjehoidjaks. Endalegi üllatuseks leidub selektsioonis päris palju sametit ja lühikesi kleite/seelikuid - tnx mum, et selle lilla sametkleidi mulle hankisid, nüüd on tulnud aeg seda kanda! Punase veini värv ka lemmikute killast.
Mötlesin ka siis luuletuse teha meie uude sk blogisse, aga kuidagi ei tulnud pähe enam öelda asju sönadega, mis midagi üldse üle annaks. Ja elufilosoofiat ma lulladesse väga ei tavatse panna. Ainult nett ja natt mul olidki peakolus ja guugeldasin öökullihääli. Leidsin pro linnuhäälte blogi selle peale, aga guugl tahtis alguses üldsegi korrigeerida mu otsingu Ugly Bettiks. See selleks.
Mul on siin kakaokarva ööd viimasel ajal. Kui vörrelda, siis eelmisel aastal olid nad chai latte karva. Sellest eelneval aastal leidus päris mitu iirikohvikarva öökest. Oh neid karvu... Mustikamoosi ja mee segused pudrud leiavad aset nüüd hommikuti. See selleks.
Aga Riiast. Ma ei tohi Lätit vötta kui Löuna-Eestit! See ei anna head effekti mu elukorraldusele - ühegi latita kohapeal olla oli päris ok seekord, kuna latte oli teistel ja enamus tavaari sai osta Valgast. Aga natuke jamam on mu märkmikuga ja mönede kooliasjadega, mille koopiad önneks olemas ka siin, aga ikkagi. Nii lähedal ja nii kaugel asub Riia, ja smartposti seal pole, cargo vist on, aga jamps see postitamine ikkagi.
Plaanisin tegelikult lühikest postitust, kell on palju.
Seega siin all üks mu vähese akuga klöpsatud vähestest piltidest Laurel Halost. Jaa, oligi öhtu täht minu jaoks, sest me öigupoolest jöudsime päris hilja kohale ning paljud esinejad jäid üldse kuulmata vöi jäid lahjaks. Muidugi vöis töllerdamas näha kopsakas koguses eestlasi ja siis ka mu läti lemmik blogijat Agnesigat (HeleneVetiku analoog). Mina teda ei näinud, kuid N pani teda tähele ja kui ma täna talle Agnesigat tutvustasin, siis tuli talle see preili kohe tuttav ette.
Halo laiv kestis vist poolteist tundi. Selle aja sees jöudisin lava ees köikuda ning löpuks pea ölal unne suikuda, suikumine oli meeldiv, sest ma olin ju endiselt laivil, köik voogas roheliselt ja purpurselt ja polnudki vahet, kas silmad on lahti vöi kinni. Oluline oli olla seal. Ja igaks juhuks mainin, et ma ei olnud mittemingisuguste uimastite möju all ei siis ega hiljem. Not my thing.
Tore tabamus, et ööbimiskoht asetses päris Palladiumi läheduses. Palladiumisse tasub minna, sisekujunduselt selline... nagu modernne linnahall somehow. Siseneks nagu koopasse, suur ja ümar garderoob, kusagil urkas on päris lahedalt paigutatud peeglitega vetsud ning saal ise mahukas. Betoonirohkuse osas vist veidi ka nagu Rock Cafe.
Aiijah, ja Naba Klabi ette parkida tasuta saab ainult pühapäeval! Muidu vist nagu eesti aegadegi järgi.
Ps. olen märganud teatavat keele tooremaks muutumist enda puhul. Möjutajaid leidub. Samas, hetkel mind ka völub see. Ortograafia lo-fi? :)
Skanu ja DIIV on olnud nii ammused plaanid, et neid ei saa enam ära jätta. Eriti kui inimene, kes alguses vist nagu eriti ei olnudki tulemas, ostis pileti ära. Ja inimene, kes innustas, enam eriti ei viitsigi minna, ja mina olen selline, kes vajab innustamist ja muid taustajöude, läheks ju küll. Kaalukauss on minemise pool. Ja mina, kes ma arvasin, et saan pea igas asjas passiivsuse peal liugu lasta, osutusin hoopis reisikorraldajaks. Transport, ööbimine ja väljaminekutearvestus minu kaelas nüüd. Pole selle vastu midagi tegelikult.
Skanul siis loodaks näha Laurel Halo ( läti keeles kirjutatuna Lorela Heilo hihihiihihihiii), üks mu lemmikuid paar aastat tagasi selle looga. Uus sel aastal ilmund plaat on kuidagi tagasihoidlik höljumine, loomuliku iluga nagu ta jume ja juuksevärv, mis aga samas sisaldab hääästi palju, hääästi kontsentreeritud kujul, rafineerimata magusaineid, küllastamata rasvu, uhab välja vabad radikaalid vöi midagi seesugust. Selline huvitav toorus, aga samas hästi täiuslik, ei oska seletada, kuidagi nagu läinudaegade kuma vöi esivanemate ähmaseid mälestusi ka, nagu räägiks keegi teine temaläbi. Las ta ise seletab:
Köva söna on veel UK tüüp ITAL, kes moodsaid igasuguseid biite arendab ja kellest Minerva vahepeal hästi heasti rääkis igasmöttes. 100% silkis mölemad. Oioioi! :) Kusagil oli ka video, kus tüüp küpsetas omale burgsi, nämma. Misveeel. Hyperdubi alt Kode9, kellest adekvaatsem arusaam puudub, st minujaoks selline muude toimetuste taustaks kuulatav, samas klubides hinnatud vist ehk suht minimal helisid harrastav vennike. Eks näis, mis ta Skanul teeb. Siiis hinnatud Stellar om Source: https://vimeo.com/15764808 . Jällegi, pole süvenend, et midagi asjakohast öelda, aga midagi Halo sarnast ja reverbivat.... Jaah, ma vist peaksin häbi tundma, et ei tunne eriti Stellarit. Homme saan siis tundma :)
Hakkan meenutama, mulle vist hakkasid sellised ambientsed asjandused meeldima sellest ajast, kui sai vanas Genis käidud, seal oli selline üritus nagu... see nimi ei meenu :) Ja ma pikutasin padjal, unelesin videokunsti ja helide loodud universumis... Need on just sellised hetked, kui polegi kedagi körvale vaja, sest enamus tuttavaid jääb sellise musa saatel magama vöi kibeleks minema. Seda on juhtunud jaa. Tehnoloogilist Päikest/ Woucheeed, Mirabiliat, Ruxpini ja Galaktlani ja selliseid tegelasi on nimodi kuulatud... Ja alati, kui ma kusagil mujal taolise musa üritusele satun, mötlen kurbusega, et patju ei olegi, lebotada ei saa, seistes ja öötsudes pole üritus nii hästi seeditav minujaoks. Kusjuures tantsida ja öötsuda vöin millegi sellise järgi:
klubipiffide tantsuturnoff... pole vist hetkel kuigi relevantne, aga just avastasin. Inga oskab laulda! Ja Dean kölab nagu... Gil Scott-Heron. Ausaltöeldes ei ole nende hääled nüüd päris nöörimööda käivad ja korrektne muusik uriseks nende mustade nootide üle, aga minumeelest sobivad need siia nagu valatult.
Aga. Skanul on esinemas ka selline rohkem Röntgeni saates mängitav tegelisnki nagu Container. Jällle minimaalset asja ajav tüüp Nashwillist. Oijah, homme ju see ka, kus olen ainult korra käinud. Liiga ekspressiivsed inimesed, muusika muidu meeldiv iseenesest. Pigem ka koduste toimetuste taustaks kuuluv.
Kusagilt lugesin ka, et Dunian on tulemas ja imestasin, et ta on lätlaseks märgitud. Vöib-olla ongi. Ei viitsi hetkel järgi tsekkida, aga ta on mönus. Jaah, Dunian pea igale körvale meeldiv. Aga vist ei tule teda sinna ikkagi. Pudru ja kapsad ning ma olen laisk info ülekontrollija. Kindlasti on üritusel palju lätlasi, kes mul soundcloudi söprade hulgas on, aga kellega vist sönagi vahetanud ei ole, peale möne kommentaari, ja kes samuti teevad sellist industriali, mis vöiks ju sobituda pisut Skanule ka. Aga Skanu on helgem. Laupäeval, kui mind seal ei ole, esinebka Joanna Barwick.
Teen siis juba reklaami ka, kui mönda sorti kirjandust üldse suht vähe vist reklaamitakse ja ostetakse, tähendab, köigel ei jöua ju kätt pulsil hoida, eriti lugejate endapoole vöitmisel. Anywayz, no ma kondasin Ninnikus ringi ja olin meeldivalt, lausa lustlikult üllatunud ühe Jaapani autori osas ja ka selle ladusa tölke osas. Vägev! Miks mitte siis endale soetada nt see raamatuke. Jaa.
Nt järgnev luuletuseke küll täies oma suhtelises üldisuses ikkagi laseb mul manada silme ette mingeid konkreetseid pilte ja tunda ennastki niimoodi mönusalt, nagu see luuletus. Mönusalt, laisalt, mugavalt...
1
Mitte üht asja pole kirjutada. Mu keha vedeleb päikese käes. Mu naine on ilus. Mu lapsed on terved.
Kas ütlen nagu päriselt on? Mängin küll luuletajat, kuid ma pole luuletaja.
Mind loodi ja jäeti siis siia. Näe, päike kaob kaljude taha, kuigi meri on tume.
Midagi peale selle keskpäevase vaikuse pole mul sulle ette kanda. Isegi kui peaksid kuskil verd valama... ...ah see pidev pimestav valgus!
Hea oleks, kui ma suudaks rügada mitmel rindel. See on mu ainus suurim mure praegu. Sest need vähesed rinded juba on aja ja resursikulukad. Ja häda siin veel selles, et just nüüd ja praegu on vöimalused. Need ei tule enam. Praegu nad sobiksid. Aga nendest haaramine eeldaks minult just sedasama - etma suudaks rügada mitmel rindel.
Aga voib-olla on minust hoopiski rumal möelda nii. Vöimalused on kogu aeg. Kogu. Aeg.
Nii. Proovisin eile 2x oma pildikest sinna üles laadida, aga ei läinud läbi. Töenäoliselt ei sobi telefoniga klöpsatud variant ermi pildibaasi. Aga imponeeriv idee. Mida siis eestlased ikkagi söövad... ja kellel on siis parem fototehnika.
Hetkel ei viitsi rohkem midagi kirjutada, kui et kiirelt konstateerida: Tänane päev on kulgenud läbi udu... Igavikulised küsimused: Kas oodata, millal mu laiskus muutub ohjeldamatult äärmuslikuks? Vastused ka kohe: Igaks juhuks mitte, asun kohe tuba koristama. Ja konstateerimine jätkub: Järgmise nädala lugemisvaraga on niipalju, et fail on avatud ja all paremas nurgas, ootab mu tähelepanu. Luuletus on tölgitud, Jacobsen tore.
Ja veel mingisugused sügavamad töeterakesed. Vahepeal veeres neid paar tükki otse mu ette... Leidsin hea analüüsinüansi ühele fenomenile oma elus.
ps. C.Pihelgas esitas oma fb seinal pildi raamaturiiuliluuletusest. Mul olid käepärast plaadid. Ja nende pealirjadest tuli kokku:
angels with dirty faces panic unreasonable behaviour check your head supermodified
.jpg)
