Sain nüüd enda jaoks konkreetse vastuse sellele, miks meil kodumaal nii massiliselt metsateemalisi/looduses filmitud muusikavideosid on ( Metsakutsa Õmmeldud suu, Heeroldi Aenita, Kosmikute üks uuem lugu, rääkimata parimaks tunnistatud Draakonite videost. Hinge kinni pidades enamasti uut videot üle tsekkides väreleb mul kuklas "ega ometi jälle mitte metsavideo"...). Vastajaks auhinnatud eesti videomaster, kes ütleb, et lihtsalt looduslik valgus tuleb odavam ning meil ei ole eriti ägedat linnapilti. njaa... Arhitektuuri pealt saaks kohati vastu vaielda, kuid valgustuse kalliduse kohapealt eriti mitte.
Äkki on sellest kusagil rohkem kirjutatud ja ma pole peale sattunud... Keegi Top7's ütles, et see on Eesti värk, aga mulle tundub, et mitte päris ainult. Eesti väikeses muusikatööstuses torkab see metsa valguse ja iluanni ärakasutamine rohkem silma kui laiailma videovalikus... aga teretulemast metsa igaljuhul :)
vabariigi aastapäevaks hoopistükkis tartust penikoormate taha ära. koju.
vahepeal külastasin ühte sõpra ning selgus, et 1. pean päris tihti oma sõnu sööma, 2. mu põhimõtted ja veendumused muutuvad ruttu, olenevalt mõjutajatest 3. veel ca 8 punkti, mida praegu pikemalt ei lahkaks.
vahepeal käisin ka ühel sünnipäeval. tudengite põhimõte üldiselt on, et osale võimalikult paljudes üliõpilasvahetusprogrammides. mul ei ole otsest tungi kodumaa pinnalt kauaks ajaks ära minna ja see teeb mulle muret. sügisel aga tuleb arvatavasti see tee jalge alla võtta. selleks ajaks tekib äkki ka otsene tahtmine.
veendusin, millest makatööd kirjutada. aga kui õppejõud tahab täpsustusi ja detaile; ja ma ei tea, millest nii täpsest kõik need sisutihedad leheküljed kirjutada....
emps ütles, et õhtul tuleb pingud ka üle vaadata. mis meenutas, et inglise pingudel on londoni loomaaias üks mitte kasutuses olev lahe funkbassein! kz'l isiklikud kogemused.
otsustasin hunniku audiobooke soetada ja igaks juhuks tsekkisin üle ka raadioteatri ja leidsin selle! hea - ei pea kallilt seda elevanti ostma või spets raamatukogusse minema. aga hetkel on mu jaapanituhin möödas, jääb elevant oma paremaid aegu ootama. kui tuhin veel mu peal/s oli, siis raamatupoes sattusin kohe paugupealt kellegi meesterahva kööki spagette hiliseks hommikusöögiks keetma ning sain imeliku telefonikõne, jäime närviliselt tagasihelistamist ootama.... seletan lahti - põnev algus igaljuhul.
naabrid küpsetasid vastlakukleid, seadsin minagi sammud poe poole. jahu mul on. aga küpsetamise tuju mitte. koogikeste sektsioonis sumises kuklihuvilistest, kes olid internetifoorumites uurimustööd teinud, et leida seda parimat kuklit, nagu üks valjuhäälne kodanik kuulutas. ta näitas kätte, millises kuklis leidub moosi ( revali omades on nt) ja millised ei pidavat head olema ( mingid liiva omad) . konsumis suurt valikut polnud, haarasin astri omad, sarnaselt enamike kodanikega, nägin veel eklääre pihlaka firmalt...
On jälle algamas see teatav aeg, mis kumiseb erinevatest jaburatest biitidest, sädelev ja värviline nagu karneval. ma sain nikolajeva jutust aru, et kui kaob passion, on romaanil lõpp. Lagerlöfi omal igatahes küll. Europassion aga alles on algusjärgus.
Eesti laule on mitmeid ja palju, igaüks oma žanris üsna hea. Kokku on nagu spice girls vms, mis moodustab oma erinevuses ühtlase keskpärase massi.
Seekordne meeldiv üllatus oli üks täiesti uus karakter, pisike iseteadlik sõdur ( ehk Soundclear ), kes eelvoorus välja langes, ja jäi rahulikuks edasi. Selline on minujaoks Tallinna noor vaim. Prototüüp! Tallinna eliitkooliõpilaste ümber on alati selline mõnus aura, mis viib mõtted kuhugi keskaegse või/ja hilisema Tallinna peale, nt läbilugemata Melchioride ja Balthasaride ilma, kasvõi Madrileivani - Vot, kus just võlus midagi martsipanitaolist välja - magus meloodia ja pipar-morbiidsed sõnad. Ja siis see "esimene eesti aeg"... ja siis perestroikaaeg, või millal see oligi, kui Varblase ees ja Moskvas tiirutasid punkarid ringi ja keegi ontlik Karl-Ander vaatas pisut üleolevalt pealt, kuidas politsei nende kolisevaid kette ja haaknõelu näppis ning korralekutsuvaid sõnu tulistas. Sõdurpoiss aga kuulas Pink Floydi ja Eurythmicsit ehk siis tema muusikaline diapasoon oli võib-olla laiem, kaldus ehk juba disko manu, igaljuhul ei nõudnud see kasimatut välimust ja sõnapruuki. Need tossud maksid ka päris kopsakalt ja teksad. See Tallinna noorvaim meenutab veel vanalinna munakive, viisakate nunnude tütarlaste kõpsukingasid neil ja kohvikuid, klaaside kõlinat ja kellegi juurde Nõmmele pittu minekut. Lauamängud ja muu intelligentne stuff... Vanalinna muusikamaja ja kohvikum ei puudu sellest vaimususest ka teps mitte. ( aga sellist vaimu näeb vaid väljastpooltvaatleja, mulle tundub. üks sellise vaimu esindajaid on ka M, kelle seltskonnas on alati selline tunne, et taevas ka ei ole limiit. sest asju tehakse, mitte ei passita niisama. )
Teist sorti Tallinna vaim, keda kujutam miskipärast ette Telliskivi loomelinnakus samme seadmas või Boheemis on Milky Whip, kes tundub Eesti jaoks uue ja suhteliselt laheda kontseptsiooniga, aga kuidagi nõrgukeseks jäi produktsioon sel lool. Veel hinge ja veel powerit ja veel seda midagi oleks tarvis. Liiga palju eneseimetlemist tundus neil ka olevat. Säherdusest stiilist olin vaimustuses vist aasta või 2 tagasi, kui see siis ikka olemas oli, midagi taolist arenema igaljuhul hakkas, nüüd enam ei tundu see minu jaoks isiklikult kuidagi värskendav ja paeluv, paeluvad on minujaoks kaltsakad, kellel on omad ideoloogiad, miks mitte huvituda uutest moetrendidest. Usun, et see ka möödub mul. Peaks vist Londonisse minema... Kui Londonis leidub seesugust trendikat noorsugu palju, siis pole tegu ka originaalsusega mitte. Tantsukava oli vahva ja muinasjutuline tõesti, aga kaamerad ei keskendunud sellele nii, et muinaslugu veenvalt ja võluvalt välja mängiks. Lugu loona tundub catchy, teostus.. mnjaa. Kuna Whipil on väljas ainult 1 lugu, siis ei oska rohkem mingit seisukohta võtta.
Mimicry lugu on mul juba ribadeks kuulanud ja see on kaotanud palju oma kuumusest. Oli alguses mu lemmik.
Huvitav küll, aga hetkel tundub värksendav Trafficu Nasa, mis mulle isikikult True Bloodi algust meenutab ja veel mingeid selliseid tarantinolikke(?) filme, mille kohta midagi täpset ei oska hõllandada, aga kus on ättituudi. Mingi äge film võiks selle looga alata. Bängbäng.....Tepandi-Ago on geniaalne laulumeister minu arvates, rääkigu teised mis tahavad. Ja Pehu kohta ei olnud need nii naljaldased sõnad kui oleksid võinud olla. St naljaldased nad olidki - huumorist välja veninud nagu näts. Kosmos on ka veidike juba eilnepäev juu.
Ja rohkem ei viitsi nende laulude osas pläkutada. Hjaa, Tiivä Piitersõn ( aka Taavi Peterson, kelle nime John Peel nõnda hääldas) on hüva laulja, kuid see laul.... ei kasvanud lõpuks kuhugi välja. No offence bändis ainult sõnu kirjutav Rooste, teisi tüüpse ma eriti ei tunne.
Minu jaoks on Eesti värk ennast juba ammendanud - laulud on ära kuulatud ja vaadatud. Aeg asuda ülejäänud maade kallale. Kes mind isiklikult huvitavad on: Prantsusmaa, Venemaa, Norra, Island, Läti ja võib-olla ka Leedu. Prantsusmaal on enamasti innovaatilised või ebaeurokad lood ( nt eelmisel aastal ja siis leidsin veel omale lemmiku Sebastien Tellieri üksaasta ning need kunagised France Gallid...). Venemaa on just viimastel aastatel huviorbiiti sattunud tänu oma isikupärasele "vene tümmile" ehk edasiarenenud vene romansiks nimetet asjandusele, mina nimetan. Ühel aastal oli seal üks Pjotr, kes on laulnud ka mingit come to my buduaar lorilaulu zigullis istudes, tõi selle veel eriti kenasti välja. Igaljuhul mõjub selline venelik muusika terves selles balkani ja idamaade virrvarris tasakaalustavalt. Norra ja Island on sellised põhjamaised ning läbi eurolauluajaloo maitsekamaid palasid esile toonud, ka Rootsi, aga enam ei viitsi Rootsiga tegeleda, olnud nagu eeskujuks või nii. Aga mitte alati. Hiljaaegu on Norra omale uueks malliks võtnud võõrtööjõu kasutamise ka eurolavadel. Sel aastal on siis keegi iraanis sündinu, kelle laul minus veidike õõva tekitab. Tekitab sellise tunde, nagu mu stamparvamuse kohaselt seal Lähis-Idas naistega käitutakse - piinatakse neid ("ilusad sõnadega") niikaua kuni nad ükskord alistuvad ning oma piinajaga abielluvad/neile anduvad. Kui mitte, siis on oodata hapet või hävingut kogu neiu perele. Kuidagi selline laul. Et "ei " ei ole vastus.
Ahjaa tahtsin Venemaa juurde tagasi tulla, mis mind üldse selleks blogipostituseks sundis. Vahelduseks tänasele massilisele Rajaleidjale ja niisama mingitele saadetele "hea-maitse-muusikaga", võib veidi vene värki ka kuulata-vaadata. Venemaal on tegelikult veel käimas eelvoorud, kesse pritstalvaajot russia 2012 ning pean ütlema, neid kõiki ma ära ei kuulanud, jäin toppama ühe daami juurde, kelle välimus esialguselt tundus Roisin Murphi moodi ( aga ainult vot selles videos) ja lootsin veidi, et ka ta stiil meenutab Murphit, aga ei ( minevikus tüse brünett olnud ja ballaadikuninganna), mittepäris. Polina laulab inglihäälselt ning tema väljapakutud laul on üsna imetlusväärse videoga. Esitlen Polina Gagarinat ning tema meeldiva tantsukavaga õhkõrna eurolookest ning siit ka meestesärgifirmadele ideid, venelikult minoorse tooniga:
( ps. üks väga naljakas teise arnoldi stilistikaga duo oli vene eelvoorus veel ka, aga hetkel ei viitsi seda enam välja otsida. aga duo on vist suht legendaarne ja kui ma ei eksi, siis neiu minerva positas kunagi ka oma fb seinale ühe selle bändi laiv-vidjo peale oma venemaalkäiku ehk siis armsad üheksakümnendad ja nende tobedus. ja jummel. suurte algustähtede kirjutamine minupuhul ei toimi ikka väga - avastasin just praegu, et äkki olen liiga tagasihoidlik. ei taha ühtegi tähte rõhutada... blaah never mind, head ööd. europede on rääkinud!)
Käisin ujumas. Bassein oli võimlevaid meesterahvaid täis. Ja see polnud tore juhus - kolmapäeviti kell pool 9 on Auras vesiaerboobikatrenn Mehed vette! Kes on huvitatud, võtku aga osa!
Ka mu paar eelmist hiljutisemat ujumaskäimist on elamusi pakkunud. Eelminekord minestas üks tütarlaps dušširuumis ning sain tegutseda abi väljakutsuja ning käehoidjana. Isiklikult arvan, et pean kiiruse ja taiplikkuse ja sõbralikult naeratamise osas veel arenema (ehk siis same old). Juhtum lõppes õnnelikult.
Üleeelmine kord ujusin basseini osas, kus leidus ka jäsemetuid isikuid. Kuna mul polnud prille peas, siis jälgisin vist ebanormaalselt suurte silmadega, kuidas jalutu vanahärra end krapsakalt basseinist ratastooli manööverdas. See oli tase!
Jään järgmist ujumiskorda ootama - midagi uudset ehk jälle tulemas.
selle asemel nihelen siin toolil ja kirjutan. kannustatuna oma uuest luuletusest, mis resideerus ridadena peale seda, kui endale teadvustasin, et on vaja teha asju ning et neid asju ei saa teha vaikuses ( kooliasju. toim.) . kiiresti märgid ära, et mõni vastavastatud raadiosaate või uudismuusika panevad ennast kuulama, nende taustal ei saa asju teha. aga vana hea tuttav muusika aga on nagu õhk või miski selline platseebolaadne, võib-olla isegi sundhäireid meenutav, kohustuslik, nagu suitsetamine või aurav kohvitass peos või midagi sellist. eeliseks kohvile või suitsetamisele on ta passiivselt palju mõjusam.
päevad kõik on päikest täis, külm näpistab ninast ja näppudest, ükski tekst pole süütu, ja peale ilatopsi anekdooti võetakse automaatselt kohvitassist kosutav lonks, aga ikka on mul keldriidu tunne konstantselt peal.
ja kui laari ruumiga on ühel pool, siis astub areenile kloun ansip ja hakkab seemne- ja fooliummütsijura ajama. kas tõesti pannakse tiiger puuri ja me saame oma lastelastele jutustada, kuidas meie ajal oli internet suur ja lai igasugustest ägedatest asjadest kubisev safari või avameri, kus võis vabalt surfata... ja nad ei usuks iial.
Kui traditsioonilisele jaapanipärasele kunstistiilile nihongale lisada urbanistlikke ja popkultuurilisi elemente, nagu seda nullindatel mitmed japid tegid, muutub see neo nihongaks, mille kohta eriti palju adekvaatset inffi netist ei leia. Aga pildid juba räägivad enese eest. Igaljuhul, selline koolsus on päris sümpaatne!
( sattusin täna lugema midagi nende/jaapani nimede kohta, väga süsteemne värk, ei mäleta midagi peale selle, et mingil ajal oli kombeks rikaste ja ilusate nimedele lisada ko/ 子, mis otsetõlkes on laps... votsiis )
