väike hommikumuusika

ärkan, käin pesus ja teen raadio lahti, et päevaks mingi vunk sisse saada. sealt tuleb äratuseseisukohast igati meeldivaks üllatuseks selline energiline eesti asi. ahah, kene :) hommikuks sobiv laul, veidike alguse poolest meenutab smashing pumpkinsit...

pluss natuke ühte klaveri ja muidu geeniust niisama imetlusest siia otsa:


ettevalmistused, et sõita tartusse, elvasse ja võrru, yo!

kultuuride vahelised...

mitte just konfliktid aga arusaamatused, kuidas eesti keelt oskavad venelased siiski jänni jääda võivad... paar etüüdi:

1.

v: "mis teete?"

e:" ootame armastust.

v'l pisut segadus.

e:"tööd teeme."

v hakkab siis oma armastusest, kellestki meesterahvast, rääkima.

2.

e näitab lehes suurt puugi pilti:"näe, puuk" (pluss mingi isiklik inff veel)

v:"misasi, pauk?"

e:"puuk noh, see kes verd imeb..."

v pöördub kimbatuses teisele poole a la "mida ta mulle öelda tahab"?

hiljem selliseid tegelasi nagu "kihulased" teadis ta küll... või siis teeskles..

youre the twilight in my eyes...

paduvihma sisse jäämine ning sähviv äike tundub saavat millekski harilikuks. helehall saunasoe pealinn. meeldivaks muutub juba see teatav anonüümsus ning linna parameetrid, mis pole ikkagi nii üüratud, et väga ebamugav oleks. päris mitmes nö omavolilises  kinos käidud, avastatud uusi kohvitamiskohti ja lademetes armsaid kõrvaltänavaid.

pildil aga üks õismäe kool ööpimeduses värviliselt terendamas. kz'i rõdult selline üleloomulik vaade...

telks ja murumängud

"The Music Scene" from Anthony Francisco Schepperd on Vimeo.
spets vidjo.

tšempionite eine

homme ju (laupäeval) übernunnukas džässss Clazzis, Little Dragon tuleb. Oo, ma kasutan suuri tähti ka vahelduseks. Pankrot mul endal, aga kes seda bloogi loeb, võiks ju ikkagi kõrva peale panna. kuigi arvatavasti seal rahvamasside tunglemiseks lähebki.

ma ei saa üle ühest nende vanast loost, mida ma halli ilmaga laeva peal kuulasin pärast seda, kui olin näinud miskit und, kus ma kusagil kreeka templis draakonite eest põgenesin. selle unenäo tunnetus on loos veel olemas... (remix sellest siin)

unenägude lainel püsides, viimatine huvitav öö oli vanpsi juures (vanps meenutab mulle veidike cocot!). nägin kahte õudukat: 1. hiiglaslikud mustad sisalikud tungisid sisse akendest ja ustest, unenäomaastikul, liikusin mööda kapiotsasid. ärkasin üles teades, et see oli uni, aga solipsismi võim nii suur, et täie teadvuse juures olin valmis neid sisalikke ka päriselt aknast sisse roomamas vastu võtma (väiksena nägin näiteks täiesti selgelt une-matit niimoodi, rebasepeaga mingi olend) 2. norra keele suuline eksam, kus ma valisin rääkida rongidest. eksamitegijad olid kogunenud genilaadse klubi kollasele rahvast-täis korrusele, kuhu hiljem tuiskas ka lõbusas meeleolus õppejõud. siinkohal oli pigem stressiseisundiga tegu.

muidu veel üks eneseüllatamine: kõrged kontsad, vanalinna munakivid vaheldumisi nõmme liivateedega, mina ja ratas - harjumatu kuid funktsioneeriv kooslus. peale neid kilomeetreid tõstsin ratta jõumehe kombel kenasti treppidest üles kolmandale korrusele ning asetasin naabripoja abiratastega velo kõrvale :)

ja veel igasugu asju on toimunud. kasutan siin juhust ja siunan oma depressioonijääkidest, et mul pole mittemingit folgituju ja svjata vatra (mind isegi ei huvita, kas ma kirjutan õigesti v mitte selle nime) on lihtsalt väljakannatamatult kohutav ansambel!need rütmid ei eruta mind, kurnavad...

üks lissie ja üks tore norrakas

suvist vaibi veel....

kroonika

jah, peab jälle pildimaterjali  üles riputama. jõudsin alles täna koju kogu sellelt täisväärtuslikult suve puhkusenädalalt, mis leidis aset tartus, elvas, maal ja salacgrivas ja lõpupunktina tallinnas. hirmsa palavusega olen mingis mõttes juba sõbraks saanud. oma dipljoomat taga ajades jakobi tänaval klassitsistlike hoonete vahel tuli itaalia tunne peale. sellest johtuvalt ka espressoisu. nii ma siis istusin nagu vene mammi kohviku ees, kissitasin silmi mööduvate inimeste suunas ja jõin seda mõnusat mõrudust. asi päädis sellega, et hiljem lätis männikäbidel kõndides tekkis kinnisidee, et peaks oma itaalia keele õpingud lõpule viima. kusagil ülikooli esimesel aastal sain selgeks palju roppusi ja muud säärast vajalikku...

tänu nüüd sellele massilisele pildistamisele, mille mõnele fotole ma ise ka peale jäin, tulin oma vanemate suureks rõõmuks lõpuks otsusele hambaarstile minna (üle khm 10 aasta). ma ei ole ikka sama lahe kui eplik või mercury oma viltuse hambumusega...

see on hoopis laulasmaa, aga lätis ikka samasugune, ainult et meretaimesem ja veealuse kivisem vesi. karm liiv. nostaligiline hõng.

suvine stiilinäide. mugavad kaltsukakingad ja vanaema kapist lagedale tulnud retromärss.


suur kurk. kindlasti on sel oma stoori...

chill! muideks, bauhofis hulgaliselt samasuguseid võrkkiikusid müügil soodukaga. hea meelega ostaks, aga pole kuhugi üles säädida :( ja seal mereääres ei saanud löögile...

läti maja.

läti kirik. jumalateenistus käis parasjagu.

lombards

alternatiivne ujumiskoht.

uks 3. ühes kohas oli kirjas "luks".  kui samast kohast tunni pärast möödusime oli "k" ära kraabitud. ei tea, mida see tähendama peaks...

käisime üsna lagedal turul. naasesime leiva, mineraalvee ja saldejumsiga. tädi oskas ka eesti keelt, ütles küll kuuekümne asemel kuusteist, aga ikkagi tubli. kohalikus hessis oskas personal eesti keeles öelda "oota".

turistide lemmik tornitipp teise nurga alt, ehk siis jõudsin pealinna.

ägedad jalavarjud ja tühi kott harjumäel.

vaikelu

viimasel ajal olen üsna palju kuulanud vaikust. vaadanud ka. mis see muud on kui reis iseenda mõttemaailma. leidsin ülo soosteri reprodest pisikese raamatukese.  mulle meeldib tema mitmekesisus erinevatel perioodidel (need kuulsad munad vististi kõige vähem)...

heips!

lisasin  üles paremale ühe lingi. hakkan sinna lisama midagi muusikamoodi asja.

kogemus omaette

pikakaril vedeletud ja selle uudsust teistest pealinna randadest uudistatud. kontrastne. tundmatust kohast tehnika tänavalt ära keerata või siis üldsegi sõitu alustada balti jaamast nr.59 bussiga. hirmsastti meeldib, et tallinn suudab üllatada ka siis, kui sa pole enam 15 ega sõida suvaliste bussidega ringi, et näha, kui suur see linn siis on ja kuhu võimalik oma jalga tõsta. 

leian ja leian inspireerivaid inimesi ka...

ranna aseaine

hakkan hommikuti ujumas käima. üle-tee ujulas. 

(vähem närveldamist liivaterade pärast, veealuste kivide, vetikate ja klaasikildude pärast, soolase vee kibeduse asendab kloor. pluss annetus kodulinna kitsikuses vaevlevale ettevõttele. päris-randa kavatsen ka jõuda siiski. ilmselgelt on suvi oma soojuslimiite ületamas, pidin liikuma varjulistes paikades)

schillimas käisin vahepeal. mõni jäädvustus.

tähenärijatele seekord väiksem suutäis, fotogeeniustele peavalu küll. lühiülevaade...

1. alguspunkt õismäe rimi, mis nägi maxima moodi välja, selle taga asus huvitav hoone, mida m "ufomajaks" nimetas, tema naabruses see maja asub ja õhtuti hiilgab. 

2. teepeal oli navitrollamaastik ja jäätisepausid. sain teada et hard rocki laager ka toimub. 

3. hämar kohvik iseloomuliku nõukalõhna ja furnituuriga. kohv maitses imehea. seda me õlle asemel libistasime päris ohtralt.

4. 3pead. ilus ilm soosis. hetk hiljem tolgendas kaamera ees tolk ja mõtles vist, et teen temast pilti. aga ei, ekstra fotokaväljaotsimiseks läks kui oli vaja mu lemmiksommist pilti teha(kes äftekal esines ja pidin seetõttu uneaja ohverdama). aga seda ma siin ei eksponeeri.

5. järgmise päeva väsimus ja bussiootamise harilik koht - virku keskuse ra kohvikunurk.

 

juuli oli siis seitse miinus viis...

kust hakkab film, kust peegeldused? (lummav lumesadu keset suve lõpuks ära nähtud. palju ilusaid kaadreid)

sõitva katuse all

selline pilt avaneb kõigile, kes rongiga mu kodulinna sisenevad või väljuvad...

.

kooli lõpuks nähtud igasugu veidrusi ja sürrusi.

minul näiteks on igikestev depressioon, milles leidub õnneks mitmeid valguslaike. ülikoolirežiim on sellele oma panuse andnud.

ekspressi nädala raamatu arvustuses oli juttu vene intelligentsist või eliidist. sellega meenub mulle üks suurematest sürrustest, mida koolis näinud, mille nüüd lõpuks siia lagedale laon:

vaikne, kleenuke, hoolitsetud taani keelt studeeriv venelasest noor daam. kaks aastat olen näinud istuvat skulptuuri. selle aasta lõpus tegime ettekandeid ning tema teema oli äärmiselt tavaline: muusika. klassikaline pealekauba. aga. siis ta rääkis muuhulgas ka griegist ja griegi tähendusest talle endale. ja siis ta näitas videot klaverikontsertist, kus ta ise virtuoosselt käed klaverile asetas ja helidel kõlada lasi. temast juhindus saalitäis orkestrit (mu lemmik klaverikontsert üldse, millest ma kuulmise järgi esiakordid ära vuristaksin)....  kogu klassiruumitäis rahvast oli võlutud. hiljem, kui me skulptuuriga kahekesi loengus olime ja teada saime, et tund õppejõu magamata öö pärast ära jääb(ok, isaduse siis), ta naeratas. üpris harjumatu vaatepilt. vägagi. 

ja nüüd siis tallinnas, kui ma oma imelike lühilõigetega muusikaakadeemiast möödusin, möödus minust üks auto, mille aknas oli tema, lehvitas ja naeratas seda haruldust. nii. ja kui ma nüüd kuulen veel midagi vene intelligentsist või säänsest, ei meenu mulle leesi venekeele õpik või mõni ajalooline film, vaid tema. 

selliseid inimuurimusi-avastusi on aasta(te) jooksul veel olnud, see oli trastilisim.