üks vähestest allesjäänud piltidest... hea aeg oli.
Pean seda kellelegi-millelegi ütlema. Too much luv in my body. Kui keegi mind kraadiks, siis ta ei usuks kui hot ma olen.
Mingisuguses meeltesegaduses ja segasummas, mis mu vanas arvutis valitseb, olen kustutanud köik pildid teatud ajast. Seega olen kustutanud terve etapi oma elust! Ja mälestused ju teadagi tuhmuvad, modifitseeruvad...wanish... kurb. Seetöttu ei julge ma ka uuemaid väga möttetuid pilte ära kustutada, sest neid vöib kunagi mönel absurdsel pöhjusel vaja minna.
Armatan varajasi hommikuid ka, kuigi uni on vahel sama magus. Aga see omamoodi sügis-talve uudne hingus...
Friday night saturday morning - aktuaalne aeg... mistehamisteha...
Ettevaatust, jägnev on isiklik hala, mis tuleb enesest kuidagi välja... kirjutada...
Täna on üks imelik päev.
Köigepealt oleksin peaaegu autoalla jäänud, kusjuures see oli kindel autojuhipoolne viga. Kui juba buss minu ees peatab, siis oleks nagu elementaarne, et järgmise rea auto ka seisma jääb. Ja veidike siis ka minu viga, et ma sinna molutama jäin, sest ma ootasin ta peatumist.
Siis oleksin jäänud peaaegu ka jalgratta alla. Ning siis tekkis tänavapeal olukord, kus ühe tütarlapsega ei saanud üksteisest mööda - kuhu astus tema, astusin ka mina ja vastupidi.
Viimaseks traumaks oli kohtumine vanematega. Väga raske on nendega head tuju säilitada.
ps. jah, panin norra klaviatuuri ja kuna pole viitsinud seda eesti omaks ümber kruttida, puudub siin kriipsuga o.
Dallas on minu jaoks alati olnud nagu sügis, sügise vôrdkuju. Midagi oleks ka nagu ühist selle seriaali kvaliteedi ja sügispäevaga. Keegi on rodu D asju sc riputanud, tänusônad!
Mis ma täna unes nägin, oli samuti hea filmisüzee, kahjuks ei viitsi pikalt kirjutada. Peretuttavatel käisime külas, sôbranna näitas oma norrakeelseid kirjutisi, kuigi ta pole fill, ja miskipärast sai ohtralt naljaka, sest tema initsiaalid moodistasid minumeelest kokku midagi suhtjaburat. Aga siis suddenly astus korteriuksest sisse jôuk suuri turskeid ja eesti keelt vähevaldavaid jômme. Maja oli nende hirmuvalitsuse all ning nad kogusid elanikelt rahasid, kogumine käis sellises röövimisevôtmes, millest ei puudunud sôimusônad ega ohvrite hirm selle üle, et tüüpidel oli täielik omavoli teha, mida aga heaks parasjagu arvasid. Pererahvas karjus neile, et mingu ära,üks jômmidest küsis minu käest midagi ja ma tahtsin viisakalt vastata, et siis pisut hiljem hakata kavalusega teda sealt ära ajama, kuid mu vastas seisev tuttav perepea asus kohe vastu räuskama, et kadugu nad minema. Jômmid lôpuks lahkusid....
Täna siis suhtlesin papsiga lâbi skype\i. Noniii. Kui inimene norib mitu pikka minutit selle kallal, milline mu displeipilt välja näeb, ja et see näeb välja, nagu mul oleks raske puue vöi mingi attakk olnud, pluss et ma paistan sellel uskumatult jälk, siis eriti ei teki iseseisvat soovi perekonnaga liituda maalemineku ja teise vanaema sünna osa. Panin webcami tööle ja ega eriti suurt erinevust ei näinudki. Oleks see kriitika siis vähemalt läbi huumoriprisma...
Aga reaalsust muudan enda jaoks veidi ilusamaks sellega, et praegu laen just isetehtud suht sitalt aga ikkagi armsalt tehtud Smooth July videot üles. ôigesse formaati konvertimisega mingi jant mul vist, aga isegi eem halva kvaliteediga laeb kaua. Eks näis.
Molly kirjutas tagasi terve kirja! Ja abstrakt oli, et just wanted to let you know that the Osav Valetaja song you sent over was a favorite of all the tracks people sent me on request. Was pleased to see it was something new, since it was very difficult to place in time and space. Thanks for accompanying me on the roads of Florida with that one! Keep up the good work.
Asi on jõudnud nii kaugele, et ma nägin unes, kuidas ma ise abielluma hakkan. Oehhh.... Õigupoolest käis see kõik kuidagi pooljuhuslikult, nagu minu asjasse sekkumata. kuni asjasse sekkuma hakkasid vanemad ja lõpuks ähm, et ma pole kedagi pulma kutsunud. Minupuhul see ei üllataks väga.
Läksin ju kõigepealt niisama külla, ta vanematekoju, kus käis remont või ei käinud ka, see koht oli sürr, pooltühi, pool mingit apokalüptilist vareme ja kasutuses oleva mööblitüki moodi elementi täis. Alustuseks astusin sisse väikesesse tuppa, kuhu ta parasjagu oli ehitamas kaminaesist alust, millele söetükid kukuvad ja puid panna saab. See moodustas suure osa tema kollaseks võõbatud mahajäetud maja või natuke Genklubi atmosfääriga toakesest. Voodi oleks mahtunud sinna vaevaliselt ära, aga seda seal polnudki, oli teises toas. Teises toas, ma ei mäletagi, mis järjekorras ma seal liikusin, võis ära tunda köögi, valged kahhelplaadid katmas seina, ja see jällegi meenutamas Tartu Teatritehase ruume... või Polümeeri, selline hämar, ja seal oleks nagu seisnud futuristlikus laadis baarilett. Mingid lauad-teibad vedelesid vastu köögiseina ka, millest jäi mulje, et köök (ega üldse terve elamine) pole veel päris valmis. Astusin edasi ja silmasin siis seda kohta, kus mu tulevane abikaasa magas, suur-suur diivan, voodilinad mõnusasti sassis. Jah, ei saanudki aru, kas see oli lahtikäiv diivan või taolise disainiga voodi. Igal juhul oli ka see ruum peaaegu saali mõõtu, taaskord kollakas, selline helekollakas, võin näidata pilti, kui kollakas, aknast võis näha õõtsumas puuokste varjusid, päike laius laiguti põrandal ja seintel, vastavalt puuokste pööritusele muutis asukohta. Funktsiooni poolest tundus see ruumike siiski olevat elutuba, sest seal oli väike ümmargune laud, millel traditsioonide kohaselt kristallvaagen kompvekkidega seisis. Mingil ajal seisin selle läheduses mina ja uurisin vaagna sisu, samal ajal kui mu vanemad ühtäkki olid kohale ilmunud ja kilekottidega kohmitsesid ning kiirel sammul tuli seljatagant mu tulevane, tegi mulle põgusa musi ning ruttas edasi, küllap tal oli sada asja veel ajada. Vahepeal nägin ka tema vanemate tuba, nunnu fluffidest patjadest kubisev voodikene akna all otse, aknad kusjuures maast-laeni, tekitades tunde, nagu oleks hoopis talveaeda sattunud. Talveaias magada on kindlasti nunnu. Külma seisukohalt kindlasti mitte, aga praegu oli õitsev suvi.
Vahepeal liikusin ringi oma kodulinnas algkooli ees. Seal ütlesingi, et pean korra ära käima, külas, tema juures. Sealt see vist hakkas. Vaikse ja Kooli tänava nurgal oleksin äärepealt autoalla jäänud. Vaikselt lähenes auto. Mõtlesin, et ilmselt masin peatab hoogu, mina seda igatahes ei tee, aga ei peatunud meist kumbki, nii, et pääsesin sõiduki eest täpselt nii, et kui ma oleks millimeeter aeglasemalt kõndinud, oleks ta üle mu kanna kimanud.
Kentsakas lõik filmist, mida ma näinud ei ole, aga ta ebamäärast tooni riietus ja lodevus, samaaegne nõtkus inspireerib. Viimasel ajal olen sellist stseeni ette kujutand päris mitmes avaramas kohas... Näiteks ka selles hämaras une futuköögis:
Ja siis vahepeal mõtlen ikka selle maja peale, mille teine nimi olevat kohalike Tammelinna elanike suus "krematoorium". Milline võiks see seestpoolt välja näha? Vana klassivenna maja oli peaaegu taoline, aga tellistest ja kohmakalt kokku klopsitud ning selles ruumiderägastikus võis hõlpsalt ära eksida (käisin siis põhikoolis ka, kui see eksimise osas loeb kuidagi) Igaljuhul ehitis tugeva efekti mu psüühikasse jällegi. Ma ei tea, kas keegi tunneb midagi samasugust nagu mina mõne maja läheduses? võib-olla Kz, kes mind taolistesse majasituatsioonidesse vahel tirib. Mu naiivne rõõm, et ta valis arhitektuuri...
Kz klõpsatud pilt ja ma tuunisin ta oma unenäole vastavalt kollakaks, yo.. Maja autor
Aperatiivse pakendi pärast ostsin. Telksis uus Jesse Ware´i video.
Nägin mis ma nägin, nägin seda unes. Enam eriti ei mäleta, aga ma reisisin ringi ja ühel hetkel olin veekeskuses (umbes nagu laevades või hotellides see väike basseini- ja saunanurk, fancy). Ja veekeskuses tahtsid riietusruumi ukse vahelt sisse vupsata pingviinid. Hoidsin ust kinni ja vaatasin läbi uduklaasi, kuidas nad seal nügisid ja tuterdasid, et sisse saada. Aga sellistes kohtades loomad ju ei käi, olin ma kindel ja hoidsin ust kindlakäeliselt kinni. Keegi appi ka ei tulnud...
Teine unenägu on tagasimõeldes jube. Kandsin mingit beebinukku käes. Ja vaatasin, taamal laius tiik, milles lebas veel teine beebinukk. Aga tal polnud vist käsi ega jalgu. Terve õhustik oli selline gloomy ja taevas rohekas, eemal võib-olla ka mustaks kärsatanud suitsusaun. Igaljuhul mõtlesin ta hiljem sealt ära tuua, isegi kui mul temaga midagi peale hakata ei ole, pole eriti kena vaatepilt seal...
Ja siis muidugi same old sisustusunenäod. Mul oli külalisi maal ja nad tuli kuidagi tubadesse magama paigutada. Reisimisel vahepeal igaljuhul olin mingis linnas, mis pidi kindlalt Eesti linn olema, aga ma polnud selles sugugi kindel. See ei meenutanud ühtegi. Ilmselt mõni maakoht Läti poolt tulles Lõuna-Eestis Valga maanteel, ma pakun. Taevas oli jätkuvalt rohekas, vahepeal roosakas, mõned rünkad pilvi sealhulgas.
Muidu, ma ei saa ju pesu pestagi ega olulisemaid asju osta, kui mul raha ei ole. Tähendab, seda on, ja seda tuleb hoida, sest seda läheb imelikul kombel rohkem, kui enne, mingiaeg. Enne käisin tööl ja harjusin kulutama, tähendab, elatusin söödavast ilust, üritusi sai rohkem väisatud, kinos käimine peaaegu tavaline lõbu. Nüüd enam nii ei saa ja õnneks hakkan sellega ka harjuma. Kui sa tead, et sa midagi omale lubada ei saa, siis enam ei tekigi kiusatusi. Üks portsjon kartuleid ja halvastimaitsestatud suvikõrvitsaid juba valmis. Rõhk sõnal halvastimaitsestatud. Käisin eile vürtse ostmas. Jälle väljaminek... Jaah, nagu toiduprobleemid oleksid need suurimad. Aga neile on lihtsaim kindel lahendus leida ning sellest siin jahuda.
Oeh, nende hingematvate emotsioonidega on ikka raske elada. Kui loed kellegi, kes on sinust nii erinev ja nii sarnane, vulisevat novellilaadset absurdi, milles nii palju nii loogilist nii sarnast, siis... ei saagi midagi muud teha, kui selle emotsioonidevalingu nagu sooja duši all liguneda, lasta sel end korralikult läbi nüpeldada, jajajh keerame survet tugevamaks. Ei taha veel selle sooja vee käest külma ruumi astuda... peab ju kuivama ja see pole enam nii meeldiv protsess. Mine sa tea. Nüüd ma peaks välja minema. Aga ma ei saa.
Jah, peaks hakkama neid oktoobrikuiseid meditatsioone väisama. ;)
Mul võiksid need emotsioonid teistpidi väljenduda või noh olla - mitte naha all keeda katel, vaid olla lihtsalt elav ja kõiges kaasarääkiv ja muidu kärmas. kärmas.
Ja lõpuks sai külastatud seda kauget imedemaad nimega Haapsalu. Kz sünnipäeva puhul tegime ringkäigu, mis hõlmas konjakit, kohvi ja muffineid tema juures, armsaid tänavaid, promenaadi, kuursaali, galeriid ja Nurme kohvikus toimuvat matsalu filmide festarit, kus peale keskpärase dokumentaali üks väga šarmantne naisterahvas rääkis oma töö- ja elukogemustest Norras. Kz elab nagu külmkapi peal klaaskuuli sees, pealtvaatajale tõeline pärl, ta on endale loonud trajektoorid ja tegevused, mida pidi liikuda, kuidas toimida, looks cool. Trajektoori sisse mahub ka linna ainus siga Possakas ja retked ujuma, trajektoori sisse mahuvad ka paljad varbad sombuses ja tuulises sügispäevas. Jaaah, ma ei saa ikka üle - kui ma hommikul otsin välja mütsi ja kindad, et Tartus õue minna, teatab K, et käis just meres ujumas, mis see 15-16 kraadi veesooja ikka ära ole :)
Kultuurimajas ka nostalgia ja M. Karmini näituse pärast ... like @ need punased toolid.
Jalgrattad ja meri ja päike veel viimaseid kordi ( Kz enda tehtud pilt, nice nice :)
Leidsin toast lepatriinu. Ilmselt tuli ta koos tükikese loodusega, mis sageli lahtisest aknast kasesäbruga mu tuppa sajab või vanemate otse põllult toodud toidumoona ja saialillekimbuga. Igaljuhul ei olnud ma kuigi rõõmus seda väikest olendit nähes. Meenus kunagine tähenduslik suvine hetk Harjumäe murul kiirtoiduga maiustades. Võiksin selle seiga peas veel ja veel tähendusrikkamaks ja romantilisemaks mängida, kuid praegu on hilisöö ja mul on juhtmed sassis. Igaljuhul teatas ta selles kaunis hetkes täiesti kontekstisiseselt, et üks maailma kõige jubedamaid nähtusi on lepatriinude pojad (ma vist rääkisin kõrgusest?). Neid kardab ta kõige rohkem. Neid ta mäletab eeskätt bioloogiaõpikust. Seda pilti sai välditud. Nunnu mälestuse ajel tuulasin kodu läbi lootuses surmata kõik lepatriinupojad. Sest nad pole üldse nii armsad kui täiskasvanuna....
Niisiis. Eile pisut alkohoolses olekus tundus maailm erakordselt meeldiv ja südamlik. Ilmselt sellepärast, et mul oli mõttekaaslasi, ja oli head muusikat. Ja siis teatas K, et kuulis mind raadios. eeee... Ok. Kiirteade "bändikaaslasele" ja juba mõne aja pärast oli täpsem info platsis, et Eesti Popsi 28. augusti saate kolmeteistkümnendal minutil hakkab pihta.
Peaks vist mainima, et pseudonüüm marikami on ju tegelikult mu kauaaegne msni-hüüdnimi, mis ei olegi mõeldud väljahääldamiseks, see lihtsalt näeb kena välja ja viitab mõnele meeldivale nähtusele/kirjanikule. Nii, et Murd sai seda väänata 3 erinevat moodi. Ja ausaltöeldes ma ise ka ei tea, kuidas hääldada. N sc-nimi on ka pikk, sellepärast saigi loodud Tricky Monday. Aga TM pole eriti promotud... Peaks vist veel mainima, et Murd ütles seal kogemata peale jäänud failinime, mitte loo lõplikku nime, Smooth July. Tollel eelneval lingil siis võib kuulda seda awkward tutvustust, aga sc´s on saade taandatud sellisele mixteibile.
... aga kõigeparem on, kui külalised lahkuvad. Kasjust kõigeparem. Aga hea. Hea teada, et nad teinekord tulevad jälle. Tulevad. Distants on ka hea.
Mittemidagiütlev vaatlejaroll on enam-vähem minu hea. Vahepeal tundub, et ma ei saagi vist seda va päriselu(koodnimetus ma täpselt ise ka ei tea millele, mida see päriselu tähenda võiks, siblimised heaolu nimel vms) elatud. Distantsilt on kõik (saaks veel avaramalt ja üldisemalt?) kenam, pehmem, pisut ehk hoomatavam - suur detailne plörrindus on pisike täpike kauguses. Enamasti ikkagi täpp täpiks ei jää, kasvab ja kasvab, voahh!
Meeldiv ajadistants, Skanu Meza on ka alles oktoobris, kui ma õigesti mäletan. Ja Pariisiminek Novembris samuti ka kõnealune. Tukata Molly Nilssoni soeng ka? Ebameeldiv ajadistants - kooliga seotud otsused. Must lammas says hi! või.... Määäää!
