mari möliseb jälle

seda, et kui mind võõras kohas külma tundmatusse vette visata, mõtlen või ahastan end olukorra üle surnuks enne, kui pasliku lahenduse leida jõuan. või teine variant - tulen olukorraga toime nii, et ise ei märkagi seda. aga noh see toimetulek on ka nii, et parem las kana pissib... no sorri.
siia sobib tõesti ka see jürmsi öeldud asi, et vahel on tal tunne, nagu kõigil oleks nagu olemas mingi elu käsiraamat või õpik, millest tema on ilma jäetud. sest ta ei tea mida teha mõnikord ja enamus inimesi tunduvad oma tegemistes nii kinldad(tegelikult ta ise ka). mul on sama lugu. palun seda õpikut!!!
ja siis sellele lisaks hakkab kummitama radioheadi "just". you do it to yourself you do thats what really hurts. ja valutabki. aga noh, teadagi olen enese haletsemises kõva käpp, niiet mnjah. a haletsege kaasa ja nunnutage mind siis ikka, eks? sest kõiges on ka süüdi looduse loos ja mind pole just õnnistatud igasuguste osavuste ja erilise kaunidusega...

eile avastasin marju kuudi.
täna avastasin omal mingi lööbe, mis ilmselt tuleb siinse vee omapärast, minu liigsest kohvijoomisest ja kosmeetikakemikaalidest. aga ilu ja aktiivsus nõuab ju ohvreid. aga kurat, miks just minult???

i'm not afraid of death, just don't want to be there when it happens...

mu töö on nagu klaveritunnid. kui see läbi on, hingad kergendatult ja mõtled, et ei olnud ju hull. polegi hull. tohutult tüütu ainult.

ma ei kuulu siia. kuhu ma üldse kuulun?

on aeg rahakotinukast välja otsida ufo-onu antud leheküljed, millest kõik üleloomulike nähtuste ja vaimsete toimingute fännid osa võivad saada:



siuke sinine ulme
kunagine ajakiri avanemine
teavet eesti vaimsete gruppide ja koolide osas
veel vaimset inffi, inimestele, kes ennast otsivad...
kahtlane värk, palju meditatsiooni
reiki ja vaimse ravi tehnikad, mul siin laevas ei leia seda lehte, a vahet pole...
vaimseid pildikesi
vestlused süvamaagia ja müstika koha pealt

nagu aru saada, on siin läbiv sõna "vaimne".
eiei. minuga on kõik korras! ausõna! :)


oma jaanipäevast polegi ma rääkinud veel. paar sõna siis sellest ka: TORE OLI!

restorani-karin: "see laudlina on nagu kukenikk!" (mulle paistis, et ta on äsja selle sõna õppinud, seega kordas ta seda veel mõnikümmend korda, et kellegil itsitus tulemata ei jääks. samuti tundis anneli, et peab lausuma"ma poon ennast üles!" (sügise töögraafiku suhtes siis) päris nii palju, et ka see enamusele kõrvalseisjaile ikka ilmselge oleks. kahjuks ei tõtatud teda lohutama või teravat kommentaari vastu panema...)

lilith

niisiis.
peale selle, et sain teada sellise teoloogilise kõmu-uudise võinoh õigemini saladusemoodi asja, et aadama esimene naine oli lapsi õgiv deemon lilith, avastasin end jälle kirjutamas armastusluulet. seda on sitttaks rohkem juba kui normaalset. põhjust nagu on. aga on ka järjekordset loobumist ühest mu põhimõttest - pubekana tõotasin, et ei kirjuta ühtegi lembeluuletükikestki...

unes nägin, et sain lapse. kirjutasin novelli sellest (üsna täpselt unest maha visandatud, kes tahab, andku teada, wordidokumendis on). maimukese nimi oli lili. kuigi see tulenes pigem mu kunagise merisea nimest.

issi sünna. magasin sisse ja sain õnne soovida alles õhtul...

pommuudised

jagasin voodit kristlasega!
(kui teised teevad juudinalju, siis me katsiga teeme kristlaste nalju.)
ja mul oli väga huvitav elu vahepeal. kristlaste, ateistide ja muude loomakestega. naljata ja selliste naljadega, millest ainult itimehed ja säärased aru saavad...


unistava füüsiku mõõtühik on ka väga reaalne (1 Kadi)
Karel.

tal olid lamatised. aga kadi on isik, kellele ta oma viimast luuletust pühendab. vaat nii reaalne siis.

viljatu

jalgpall on nagu mingi suur usuhullus - ühendab ja lahutab inimesi. ja kohe otseselt, mitte nagu jõuluaeg...

see selleks.

tegelt oli nii, et kui omale pastakat konsumeerisin, meenus mulle, et MUUMIDEGA KAUSTIK oli vaid mu ettekujutuste vili. minu unenäopoes lebas neid kautikuid tervelt virnade viisi ja ma olin õnnelik.

mingil hetkel täna mõtlesin veel selle üle, et miks ma ei näe enam pikkade põnevate süzeedega unenägusid nagu.. nagu... mingiaeg? aga äkki täna näen!

kopsud räägivad minuga

sajab.

kui ma ütlen et olen kellegi peale kade, siis enamasti tähendab see mu imetlust ja austust ning arvamust, et kunagi võiksin imetlusobjektilt snitti võtta... ühesõnaga on minujaoks kadedus healoomuline.
täna sain teadlikuks halvaloomulisest kadedusest. appi, mida kõike see tegema paneb! ja kui palju inimesi kannatab! rumal ja väiklane. parem on selliste kadekopsudega kontaktid lõpetada. õnneks polegi mul sellistega kontakte vist, juttu oli kaugetest isikutest, kes lähedasematele liiga teinud. see on jälle selline asi nagu koolivägivald - ei suuda uskuda lihtsalt!

väljas sajab.

peale selle, et pind lõpetas täna 12.klassi, oli mul harukordselt põnev päev (NOOT):
käisin viimast korda enne 4.augustit raamatukogus.
patseerisin korraliku välimusega linnapeal ja vihma ei saanud.
hakkasin dushiruumis kartma, jälgisin miskipärast erilise tähelepanuga juhtmete seisukorda.
lubasin trehvis endale tuunikala-kartuli salatit, mis nägi välja nagu oleks keegi seda enne mind juba söönud.
raadi surnuaial sai ka sugulastega kooserdatud.
nüüd olen elvas, kõht headparemat söögipoolist punnis täis.
õhtused üritused jällegi kenasti ülelastud, homne päevitamisplaan ilma tõttu ka vist.

vihma sajab.

eile hakkas jalka minust võitu saama. no mis sa teed - portugali koondis isegi kui ei võida, on selline põnev vaatamisväärsus. kasvõi nuno gomesi juuksed, mis mind ikka ja jälle oma seksika geelisuse või lihtsalt vihmast märjatuna lummavad...

ikka sajab.

kannatus katkeb

ma hakkan juba kannatust kaotama.
miks saan ma alati kõigest teistmoodi aru, kui üldse. miks ei või kunagi asjad olla nii, nagu mina oeln mõelnud? ja miks kõik hädad peavad minu kraesse sadama. ausaltöeldes olen tüdinud ja nördinud.

meydaymeyday!
rahahäda! mul on seda niigi vähe ja siis tulevad vahele igasugused aruaamatused.
kust pole, sealt võetakse, kus on, sinna tuleb juurde - osutub tõsiseks tõsiasjaks.

vormsil oli puhkus!
hoolimata kurjast ilmast. vahepeal näitas ka päikest, hobuseid, selliseid loomi, kelle kohta tahaks öelda muskusveis ja loodust.
pärast sai elina/maiksu häärberis nillitud. lihtsalt nii lahe on vaadata, kuidas elina koduperenaisestub, muuseas võlub külmkapisügavusest maasikaid välja, neil on õllevaat võimidagi taolist! saunaga on see asi, et ma eriti kaua seal ei passiks. palav ju! ja basseinist võib leida näiteks surnud hiire :) eijah. veendusin oma mitte saunalembuses. kuigi muidu oli tore javärki.

ujumas ei käinud, hoopis jalgratta pakikal sai kimatud...

teade

tahaksin olla tugevama närvikavaga!
õnneks pagen homme vormsile. heade sõpradega.
saint etienne hüpnotiseerib.
snohetta on tore firma

toomasel on sellest isegi raamat, naera puruks!

elu on kannatus

kui ainuke raadiojaam mis töötab on sky+ siis on elu küll veits kannatus (karin)

üritan teisi päästa suurest mustast august, mis nende jalgealust ebakindlustamas, puhun ära tumedad vihmapilved nende peade kohalt, pehmendan kukkumisi ja leevendan valu. ise olen kõige hullemas hukatuses.

miks tekib mul vastupandamatu soov klaverit mängida, kui on vaja teha tähtsaid koolitöid? aega napib ja peavalu on kärme tulema.

mu elu on üpris samasuguse põhimõttega, nagu üks novell, mille viimati kirjutasin, suure muusikalise mõju all...seda avalikustada oleks võib-olla isegi ohtlik. vihjeks ütlen, et üsna salingerilikult morbiidsuslembene tükk teine. ainult et. tegelased võivad ise valida omale elu ja keha, aga nad pole millegiga rahul. SEST NAD EI OSKA ELADA. nad ei õpi vigadest ega oska järgmises elus/pildis kuidagi edasi minna. nad on teadlikud sellest kõigest. a mis see aitab? sa põgened ühest õudukast teise lihtsalt. (seepärast kallid emod, ei soovita ma teil ka enesetappu teha! ) jajah, kerge on öelda, et muuda ennast, loe läbi see ja see raamat ning harjuta enesedistsipliini. teostus võiks kergem olla.

selle nädala märksõna on paranormaalsus.

kiisu

viisakas vormirõivas ei muuda inimest. (ma ei viita eeskätt/nääret endale) küll aga annab vabaaja riietus suurema(pealiskaudse) ülevaate inimese tõekspidamisest. vot nõnda siis. ma tean, kes on kes.

tähtkujude teema on õhus juba mõnda aega. tegin siin statistikat oma sõprade kohta. keegi soovitas goodmani raamatut päikesemärkidest (mis on üsna vaimukas mu meelest ning mõnes mõttes isegi täppiminev) ja nüüd siis mutid arutasid siin avameelselt enda tähtkujudest ja aastatest ja kas neile meeldivad rohkem koerad või kassid. haha. milline lisainff kõigi kohta.
ja siis nähvas lõvi-tiiger lisbeth laginal naerda, et kas ma tõesti olen kaljukits. juu tal on jäänud minust mulje kui selgrootust inimesest. kahjuks võtan selliseid märkusi natuke liiga hinge, midagi hullu ma ei vastanud, lihtsalt:"olen-olen" oma üsna vaikse ja ühmava kuid uhke häälega ning pulbitsesin sisemuses nördimusest ja vihast. MUL ON ISELOOM MISSUGUNE. ainult et mõnede inimeste seltskonnas ei tule see kuidagi välja. ja noh, sorri kui ma ei viitsi mingitele mõtetutele jututeemaele kaasa naerda ja sommidega flirtida jms ja mõnele nähvamisele(mis nende meelest on huumor) ei söanda vastata. ja mõni inimene lihtsalt on nii-nii teistsuguse mõtlemisega, et parem on targem on temaga mitte kommunikeeruda. ja koguaeg ei viitsi naeratada ka, kuigi esimene päev oli mul oli koguaeg suu kõrvuni, mida iganes mulle ka ei öeldud.

õudukas oleks selline elu, kus on ainult koridorid, koridorid,koridorid, sekka mõni resto ja baar, kümme korrust, ümberringi meri ning silmapiiril samasugused sõitvad saarekesed.

sinikarpe sõin esimest korda. nämma. nad ei olnud elus ka.

supriis-striptiis

tahtmine oma EKG ja kõrvakuulmistest raami sisse panna ja seinale kinnitada. kunst.
tahtmine elada haiglas nädalakese.
tahtmine ebamugavuste järgi.
tahtmine sattuda uutesse eiteakuhuviivatesse olukordadesse.
tahtmine pildistada igasugu asju, mis paljude meelest on depressiivne.

mis minuga juhtunud on? kunagi pisikese plikana kui vaatasin pipi pikksuka raamatus pilti, kus istuti purde peal ja pipi vist oli seljaga mere/vaataja poole, mõtlesin endamisi - kui jube on seljaga istuda avaruse poole, sa ei tea iial mis sealt võib tulla, ehk ründab minuti pärast sind hai või suur kaheksajalg tõstab kombitsad sinu kleenukese keha suunas... kõhe.
nüüd ma armastan seda tunnet.
(isegi suhtlemist inimestega, kellest üldse aru ei saa. see kosmiline kaugus lisab maagiat. ja selle järele janunen miskipärast nagu avastamata muusikamaailmade järgigi. oeh. ei viitsigi mõelda asjade tagamaadele.)

haiglas ootas mind tore üllatus - eestimaa on sittaks väike ja noarootslasi kohtab pea igal pool.
kajutis ootas mind tore üllatus - helen!
restoranis on huvitavad inimesed. näppaja-tädilt ei tohi õppust võtta. õppust võib võtta vene tädilt, kes mu kohe lapsendas ja igasugu nõudega seotud trikke õpetama kukkus, pool eesti-pool vene keeles. ja rootsi keelset klatši saan kuulda.

jään nüüd halbade üllatuste ootele :)

ei mitään erikoista

„Unusta viimistlus – päästa hetk! Unusta tähendus – päästa hetk!”
jep, ka karel on nüüd seda mu põhimõtet oma luules rohkem järgima hakanud. kiitus!

muidu, te loete öösööja blogi praegu. kui see nii edasi kestab, siis te enam bikiinivormis mari ei näe enam. küll aga näete teda oranzi-punases miniseelikus, retuusides ja uutes kevad-suvekingades ringi töllamas, rasvkude üle seelikuääre ja võdisevad reite siseküljed tuules lotendamas, käsivarred ka mõnusad lodevad, rääkimata minu niigi suurejoonelistest põskedest. oeh. ma ei oska nüüd lubada, kas see kestab või mitte, sest olen ääretult nõrga iseloomuga. eks tulevik näitab.

need otsetõlked reklaamides on jubedad:"kujutlege kunstist inspireeritud televiisorit!" no mis lause see on! ja siis veel mõned. ää. miks ma sellest lausest kohe üldse kuidagi loogiliselt aru ei saa? see on mind kummitanud terve eile ja tänase.

muidu olen peaaegu sama suur nolifer nagu karingi. selle vahega et mul nagu oleks life, aga ma kuidagi ei naudi seda. nautisin hoopis tänast vaba päeva koduloomana. in food i trust!

suvi tataratata

jah, ma tundsin täna, kuidas päike mind võttis. eriti musta pluusi alt.
täna tundsin erilist rõõmu asjadest! shoppasin oma kinkekaarti kosmeetikaks.
täna läksin omale hommikusööki ostma, mis tähendab, et uks ja telekas jäid lahti, kuid koju tagasi jõudsin alles ää, mingi peale kella kuut. ja siis ka ainult selleks, et vanemate autosse mõned ebavajalikud asjad toppida ja neile tsau öelda. spotaansus. eile oli ka spotaansus. pingelangus jõudis kohale alles kella 23paiku ja lõppes siukse asjaga:
N05.06.2008 / 22.00 / 50
PUUMAJA JAZZ
Oleg Pissarenko parimad lood
PRII LAPSE ILM
Ahto Abner - löökriistad
Mihkel Mälgand- bass
Raun Juurikas - klahvpillid
Oleg Pissarenko - kitarr
7aastaku plaan ühe õhtuga!
Pärast kontserti plaadimuusika esinejate valikul.

jah, need kaks viimast lugu, mis kuulsime, olid ebareaalselt õdusad. siis ma mõtlen selliste inimeste peale, kellele see muusika väga korda läheb ja kirun, et nad on kusagil kaugel pealinnas. ja siis ma kirun inimesi, kes arvavad et pealinn on ikka see õige ja ainus.

aeg läeb rõõmud jäävad. rõõmud läevad aeg jääb.

kuna maril põnev eraelu puudub siis räägime toitumisest!
rämpstoidu aeg on möödas, liha ja pizzanärimise hooaeg seljataga, piima periood minevik, jäänud on kiudained ja süsivesikud. jah, nüüd on kord küpsiste, südamesaia, kus on 5,5protsenti kiudaineid, mis iganes õnnistust see ka tähendama ei peaks ning müsli käes. Ka banaanid mahuvad menüüsse.

kurvastamise ja stressamise ajad on möödas, kuigi põhjust nagu oleks. ei viitsi.
mõned uued lood sisemise emoga sündisid hoopis.

olen antisotsiaalsus ise. elu on kodu ja raamatukogu, vahepeal mõni kohvik. magamine.
möödapääsmatu vajaduse korral noogutan. kuulan. naeran. olen pealiskaudne. mõhisen. ütlen midagi. vaatan inimesi mõtlike ja kaastundlike silmadega.
ja siis vahepeal mõtlen, et kui suured võiskid gerdi telefoniarved olla, sest ühe asja ütlemise aeg oli nt: 5 minutit. teema muidugi järgmine, et mis ingerile siis kinkida.
minu arvates võiks ise midagi teha. aga mida? joonistatud pilt. mingi foto norra fillidest?
cd? minu variant oleks koiksoni helletused – midagi eestimaist ja samas jazzilikku pluss nunnu hääl. nunnudus vist õppejõule meeldib, aa siis võib ju kohe traffiku kinkida. head muusikat on palju, aga mis oleks hea muusika Ingeri jaoks?
aga kõik on kusagil laiali ja kaugel.

sebastien tellier’i avastasin ka natuke ja nüüd ma kuulan üsna hea meelega kõiksugu prantsuskeelset muusikat (mõned stereolabi lood ja saladuslik muss toomaselt, nime ega esitajat ei tea). vahepeal tuleb põhimõtetest loobuda. Mu esimene põhimõte oli saksa keele vihkamine. keskkoolis sai kahjuks või õnneks viva (muid kanaleid eriti polnud seal) liiga koduseks. ja nüüd siis prantsuse keel. prantslased ja soomased oleks nagu vastandid. kõiges. ma räägin stereotüüpidest. võtkem sõna lill. eesti keeles on see enam vähem kena ja helisev sõna. prantsuskeeles õrnuke fleur ja siis soome keeles KUKKA, mis kõlab pigem nagu mingi eriti jube herilase alaliik.