teine maa

olen siiamaani üsna edukalt vältinud igasuguseid selliseid kohti, kus on tunda osalust suures suures riigimasinavärgis. nüüd ma enam ei pääsenud.
(see riigiasi on imelik asi, mulle pigem meeldib elada taolises muinasjutumaailmas, kus subkultuurid on erinevad hõimud ja see killustatus tagab mingid erinevused, mis on minumeelest huvitav...igalpool omad mitteametlikud liidrid (kuningad, pealikud, kelleks iganes neid nimetada)jne. seotus müütidega, kogu see erinevate filosoofiate kamm, milles selgub, et tegelikku tõde ei ole, see eksisteerib vaid meie enda peas. erinevatel ringkondadel on omaenda tõed ja reeglid. puudub selline bürokraatlik abstraktne keskvõim...müütilisusest rääkides on numps näiteks kasvõi see näide, et hiidlanekristel ütleb eriti entusiastlikult: "salme tänav. ma kohe mõtlesin, et see on midagi erilist." mina: "kes või mis see salme on üldse." k: "salme on see,kes pidi mehele minema tähele, kuule, lõpuks läks ikka poisile... ja teil on siin kalevi ja linda tänav ka samas. väga šeff!")

oh seda paberimajandust, ettekirjutisi ja seda, kuidas tegelikkuses on asjad pisut teistmoodi...

täna sain siis teada veel, et perearstidel ja eriartsidel on erinevad arvutiprogrammid (vähemalt gildis), millega oma tööd teha. eriarstide oma on muidugi keerulisem ja pikendab nende tööprotsessi (milles ma nii kindel pole - selleasemel, et sõbranna-arstiga "kui leif veel noor oli" arutada ning minu kui patsiendi poole pöörduda nördimusavaldustega, kui tobe see virtuaalbürokraatia on (nojah, ma oeln nõus), võiks ju kiiresti asjad ära trükkida ning aega pole oluliselt kadunud. aga okei, saan aru, see programm on uus ja doktoriproua enam mitte esimeses vastuvõtlikumas eas. lihtsalt - see kõik on nii naljakas. elu. on üldse naljakas.

imelik heaolutunne tekib ühest kohustusest hiilimisel, varieerides seda teise kohustusega.

pühapäeval on genklubis selline tore tantsuetendus nagu "second land" tulemas. renate koolitantsud, mida näinud olen, on sellised.... omanäolised. meeldib. (veel renate valmest )