vahepeal siis kirjutaks siia miskit. et jah, olen elus, kui keegi peaks muret tundma.niisiis. oli folk ja oli maal olemine. peale nelja päeva vaikust mängis auto raadios klassikaline klaverimuusika. mis sobis väga hästi soundtrackiks.
eriti hästi sobivad klassikalise muusika palad mingisuguse jõhkra vägivalla või jõhkralt tüütute karakteritega filmidesse. happy go lucky kindlasti üks neist. sest see rõõmsus/õnnelikkus oli pigem tüütu kui armas ja teisi nakatav. kaua sa kannatad...
mingiaeg lugesin seda ja mind haaras elamise sulnis õudus. mnjah. eriti paremat nime sellele panna poleks saanud. mille otsa tuli üks teine, veidi vist liiga populaarteaduslik, aga siiski piisavas koguses võõrsõnu sisaldav, et võhikutele eriti spets tunduda, teos, mis oli parasjagu põnev ka.
sel ajal ja sinna otsa järgnes mitu üsna kõrgrõhkkonnalist päikesepaistelist päeva, ei saa öelda, et mu isiklikus elus midagi väga viltu või pahasti oleks läinud... sellele vaatamata tundus mulle kõik nii meeletult tühi ja pisike ja tähtsusetu. jah, päikesepaistelise keskpäevaga on taolised mõtted altid tulema. minnalaskja mõtteviis või nii, sest kui ma oleksingi koguaeg mingis tegevuses ja ei viidaks aega elamise nautimisele ja nautimisjärgsetele vastulöökidele, oleks elu väga numps iseenesest, kuigi mul endal poleks sellest numpsidusest aimugi samasvaimus jätkates - otsustasime oma tudengiaastad ühikas mööda saata, sest mismõttega üürida kena korter, kui selles mõnusalt olla ei jõuagi, sest peale loenguid rabad raha nimel tööd teha....)
No comments:
Post a Comment