hommik saabus mitu korda.
kõige hommikumal ja lõplikumal korral tuli end liikvele ajada. telgist väljudes paitas mu pundunud nägu karge (jahe või isegi külm, nad räägivad) tuuleiil. ja muru ujus tuulega kaasa nagu muumioru lugudes... järvevesi peegeldas taevasina oma lainelisel pinnal. ja taevas endas lendasid ringi rünkpilved nagu navitrolla neid armastab maalida. kõik oli imelikult hele, nagu oleksin ärganud esimest korda elus, narkouimast lõplikult lahti saanud või mõnd ilmutust näinud.
jõime kohvi ning vaatasime enda ümber toimuvat toimetamist - pillimängijad, noored huudides tütarlapsed, oboed ja fagotid seljas, ruttasid saarekese poole. taamal mäe otsas podises traktor, mille taga kastis lebasid lillad, pruunid ja hallid plastiktoolid. inimesed hakkasid ärkama ning tolknesid juba kruusateedel... miskipärast jäi too õnnis hommik mulle rohkem meelde kui õhtune tulede ja muusikamöll. kuigi ka sel polnud viga (aga natuke been there done that...)
tegelikkuses olin vaid väga vähe magada saanud, sedagi ülimalt niisketes telgitingimustes. eelmisel õhtul polnud ma kuigi ablas veinijooja, kuid sellest vähesest piisas. tuled, igasugused elavad tuled ja tulukesed ja valgused. pink floyd. isegi bonzo muutus tibake vastuvõetavamaks...
päev jätkus otepääl (infopunkti neiukene soovitas pealetungivalt suverullile minna. me siiski ei läinud) ning lõpuks õhtul filmi vaadates ja suhkruga kuuma earl grey´d rüübates, tundus see transformatsioon teise keskkonda peaaegu uskumatu olevat...
aga täna. peale mumi uut singlit Sing along haaras mind üleüldine mumi isu. ja veidi kahju oli, et eelmisel aastal leigole ei saanud minna. siin väike mõtlik video ka.
kõige hommikumal ja lõplikumal korral tuli end liikvele ajada. telgist väljudes paitas mu pundunud nägu karge (jahe või isegi külm, nad räägivad) tuuleiil. ja muru ujus tuulega kaasa nagu muumioru lugudes... järvevesi peegeldas taevasina oma lainelisel pinnal. ja taevas endas lendasid ringi rünkpilved nagu navitrolla neid armastab maalida. kõik oli imelikult hele, nagu oleksin ärganud esimest korda elus, narkouimast lõplikult lahti saanud või mõnd ilmutust näinud.
jõime kohvi ning vaatasime enda ümber toimuvat toimetamist - pillimängijad, noored huudides tütarlapsed, oboed ja fagotid seljas, ruttasid saarekese poole. taamal mäe otsas podises traktor, mille taga kastis lebasid lillad, pruunid ja hallid plastiktoolid. inimesed hakkasid ärkama ning tolknesid juba kruusateedel... miskipärast jäi too õnnis hommik mulle rohkem meelde kui õhtune tulede ja muusikamöll. kuigi ka sel polnud viga (aga natuke been there done that...)
tegelikkuses olin vaid väga vähe magada saanud, sedagi ülimalt niisketes telgitingimustes. eelmisel õhtul polnud ma kuigi ablas veinijooja, kuid sellest vähesest piisas. tuled, igasugused elavad tuled ja tulukesed ja valgused. pink floyd. isegi bonzo muutus tibake vastuvõetavamaks...
päev jätkus otepääl (infopunkti neiukene soovitas pealetungivalt suverullile minna. me siiski ei läinud) ning lõpuks õhtul filmi vaadates ja suhkruga kuuma earl grey´d rüübates, tundus see transformatsioon teise keskkonda peaaegu uskumatu olevat...
aga täna. peale mumi uut singlit Sing along haaras mind üleüldine mumi isu. ja veidi kahju oli, et eelmisel aastal leigole ei saanud minna. siin väike mõtlik video ka.
Moon Pulls from christina gransow on Vimeo.
pink floydi ma polnud enne kunagi otseselt süvenenud. ja nüüd leidsin, et ilmselt laivides ta parim ongi...
No comments:
Post a Comment