kui eelnevalt olen näinud unes sõjaseisukordi ja krimkamaigulisi olustikke, siis krimkaasjad jätkuvad ning viimasel ajal olen lihtsalt öid veetnud koleduste keskel. täna oli nii:
jõlkusime oma gümnaasiumiklassiga väljas, mingite kahe maja vahel. olin teistest pisut eemal ja ei tahtnud majja minna. niisiis tulid teised ja läksid vastasmajja. siis mõtlesin mina sisse astuda sinna esimesse majja. tahtsin läheneda asjale õuepoolt ning hakkasin lähenema punastest tellistest ehitatud plangule. vaatasin maha, lumele ja nägin eriti pirakaid lömastatud ja lihtsalt oma elu otsa leidnud mardikad, olid valdavalt kollakat värvi, ning mõned surnud linnud. hmm. ma ei tahtnud sinna majja enam siseneda, sest ma teadsin, et fauna pärineb sellest majast. mingit sorti laboratoorium... niisiis kõmpisin klassikaaslaste sabas ning sisenesin vastasmajja. seltsis segasem. olime maja keskel mingis saalis, mille lagi oli klaasist ning ruumi immitses hallikat talvepäevavalgust. keskmine saal sisaldas endas palju valgetesse linadesse rüütatud laudu. ühel neist mürkroheliselt terendav pisangipudel. istusin ühe laua taha. mu kõrvale istus klassiõde, kellega ma muidu eriti, kui mitte öelda üldse, ei suhtle. "pisangi tahad?" küsis too ja vaatas mulle otsa. ütlesin ei. siis toodi meie lauda keeva veega kastrul. ahnii teete teie pisangi . kummaline. mul hakkas seal lauas kentsakas ning mõtlesin saalist lahkuda, järgnedes ühele kambale inimestele, kes maja ühte tiiba minema hakkas.
kõndisime mööda koridori, märkasin et olen paljajalu. ja minu ees kõndis vaid üks suht väikest kasvu tütarlaps. kõndisime läbi talveaiast või kasvuhoonest, millel oli selline koltunud olek, tomativäädid paistsid üsna kõdunevad olevat.
seejärel olime ühes teises koridoris. märkasin tüdruku käes suurt püstolit. no suurt. ta ütles et tulgu ma kaasa ja et vaatame, kas seal toas, mille ukse taga passisime, on keegi. ettevaatlikult astusime tuppa, mille põrand ujus mingis limas. kuna olin paljajalu, siis hoidusin alguses mingi kivitüüpi asja peale, hiljem tammusin vana diivani peal. väike blond tüdruk vahtis südikalt kõik toa nukatagused ringi ning juhtis mind püssipäraga välja:"siin ei ole kedagi."
kivi langes mu südamelt, et saab nüüd tagasi teiste juurde pöörduda. olin juba ees minemas, kui nägin, et tüdruk pole mul sabas püsinud vaid seisab seal ühe koha peal.
"tule, vaatame selle toa ka üle!" hõikas ta mulle,"seal on pime, ma ei taha üksi minna."
mina aga olin koridori teises otsas ja ütlesin, et olen ikkagi siin. tüdruk ei viitsinud mind enam kutsuda ning avas ukse ning vaatas hiilides sisse. mõne hetke pärast oli kuulda suurt sõjakisa:" joookse, elu eest!"
kehva reaktsiooniga nagu ma olen, jäin töllakile vaatama, miks joosta tuleb. ja siis tüdruk jooksis mitte minu poole, kuig hüüdsin, et ta siia tuleks, vaid pööras teisele poole teise koridori ning tema taga hüppasid kiirelt hiigelsuured verekaanid. panin ukse enda järelt kinni ning olin sattunud väikesesse koridori, millest läks neli ust kuhugi. teadsin, et see ei ole õige tee saali, nende uste taga võib veel leache olla ja ka need, kes tüdrukut taga ajasid, võivad mind leida. ärkasin.
olin seda unenägu näinud umbes 18 minutit.
mulle ei meenu eilne unenägu, küll aga üleeilne, kus ma olin kellegi rattastoolis poisi pool külas, nagu vahetusüliõpilane ning tema ema oli kuri. selles suhtes, et ta hoidis oma keldris mingit naist. ma ei tohtinud sellest teada, aga kuna ma teadsin, ei osanud ma seda varjata vaid hakkasin värisema ja läksin näost punaseks kui halba naist nägin. ta sai aru, et ma tean ja siis algas jälle üks põgenemissaaga.
ahjaa. nüüd meenub ka eilne unenägu. mingi vana tondiloss, kuhu perega tahtsime sisse kolida. kõndisin hirmule vaatamata teisele korrusele. tume ja pime, kuigi ilusasti jõe ääres ja sild lähedal ja nii. tulin tagasi esimesele korrusele, kus äkitselt oli mingi pidu. eemaldusin majast ning kui sinna hilljem naasesin, oli see jälle samasugune tondiloss. siiski vaatasin sisse. mingi koorimuusika. keegi oli seda head akustikat ärakasutades kooriprooviruumiks kasutama. väljusin veidi rahunenumalt majast ning minu ees oli mingi poisikestekamp, kellega koos kuidagi sattusin nende ubrikusse. poiss näitas mulle kõrvarõngaid. "oot, mul on ju samasugused," katsusin oma kõrvu...
jõlkusime oma gümnaasiumiklassiga väljas, mingite kahe maja vahel. olin teistest pisut eemal ja ei tahtnud majja minna. niisiis tulid teised ja läksid vastasmajja. siis mõtlesin mina sisse astuda sinna esimesse majja. tahtsin läheneda asjale õuepoolt ning hakkasin lähenema punastest tellistest ehitatud plangule. vaatasin maha, lumele ja nägin eriti pirakaid lömastatud ja lihtsalt oma elu otsa leidnud mardikad, olid valdavalt kollakat värvi, ning mõned surnud linnud. hmm. ma ei tahtnud sinna majja enam siseneda, sest ma teadsin, et fauna pärineb sellest majast. mingit sorti laboratoorium... niisiis kõmpisin klassikaaslaste sabas ning sisenesin vastasmajja. seltsis segasem. olime maja keskel mingis saalis, mille lagi oli klaasist ning ruumi immitses hallikat talvepäevavalgust. keskmine saal sisaldas endas palju valgetesse linadesse rüütatud laudu. ühel neist mürkroheliselt terendav pisangipudel. istusin ühe laua taha. mu kõrvale istus klassiõde, kellega ma muidu eriti, kui mitte öelda üldse, ei suhtle. "pisangi tahad?" küsis too ja vaatas mulle otsa. ütlesin ei. siis toodi meie lauda keeva veega kastrul. ahnii teete teie pisangi . kummaline. mul hakkas seal lauas kentsakas ning mõtlesin saalist lahkuda, järgnedes ühele kambale inimestele, kes maja ühte tiiba minema hakkas.
kõndisime mööda koridori, märkasin et olen paljajalu. ja minu ees kõndis vaid üks suht väikest kasvu tütarlaps. kõndisime läbi talveaiast või kasvuhoonest, millel oli selline koltunud olek, tomativäädid paistsid üsna kõdunevad olevat.
seejärel olime ühes teises koridoris. märkasin tüdruku käes suurt püstolit. no suurt. ta ütles et tulgu ma kaasa ja et vaatame, kas seal toas, mille ukse taga passisime, on keegi. ettevaatlikult astusime tuppa, mille põrand ujus mingis limas. kuna olin paljajalu, siis hoidusin alguses mingi kivitüüpi asja peale, hiljem tammusin vana diivani peal. väike blond tüdruk vahtis südikalt kõik toa nukatagused ringi ning juhtis mind püssipäraga välja:"siin ei ole kedagi."
kivi langes mu südamelt, et saab nüüd tagasi teiste juurde pöörduda. olin juba ees minemas, kui nägin, et tüdruk pole mul sabas püsinud vaid seisab seal ühe koha peal.
"tule, vaatame selle toa ka üle!" hõikas ta mulle,"seal on pime, ma ei taha üksi minna."
mina aga olin koridori teises otsas ja ütlesin, et olen ikkagi siin. tüdruk ei viitsinud mind enam kutsuda ning avas ukse ning vaatas hiilides sisse. mõne hetke pärast oli kuulda suurt sõjakisa:" joookse, elu eest!"
kehva reaktsiooniga nagu ma olen, jäin töllakile vaatama, miks joosta tuleb. ja siis tüdruk jooksis mitte minu poole, kuig hüüdsin, et ta siia tuleks, vaid pööras teisele poole teise koridori ning tema taga hüppasid kiirelt hiigelsuured verekaanid. panin ukse enda järelt kinni ning olin sattunud väikesesse koridori, millest läks neli ust kuhugi. teadsin, et see ei ole õige tee saali, nende uste taga võib veel leache olla ja ka need, kes tüdrukut taga ajasid, võivad mind leida. ärkasin.
olin seda unenägu näinud umbes 18 minutit.
mulle ei meenu eilne unenägu, küll aga üleeilne, kus ma olin kellegi rattastoolis poisi pool külas, nagu vahetusüliõpilane ning tema ema oli kuri. selles suhtes, et ta hoidis oma keldris mingit naist. ma ei tohtinud sellest teada, aga kuna ma teadsin, ei osanud ma seda varjata vaid hakkasin värisema ja läksin näost punaseks kui halba naist nägin. ta sai aru, et ma tean ja siis algas jälle üks põgenemissaaga.
ahjaa. nüüd meenub ka eilne unenägu. mingi vana tondiloss, kuhu perega tahtsime sisse kolida. kõndisin hirmule vaatamata teisele korrusele. tume ja pime, kuigi ilusasti jõe ääres ja sild lähedal ja nii. tulin tagasi esimesele korrusele, kus äkitselt oli mingi pidu. eemaldusin majast ning kui sinna hilljem naasesin, oli see jälle samasugune tondiloss. siiski vaatasin sisse. mingi koorimuusika. keegi oli seda head akustikat ärakasutades kooriprooviruumiks kasutama. väljusin veidi rahunenumalt majast ning minu ees oli mingi poisikestekamp, kellega koos kuidagi sattusin nende ubrikusse. poiss näitas mulle kõrvarõngaid. "oot, mul on ju samasugused," katsusin oma kõrvu...
No comments:
Post a Comment