pean siia lisama mu telefoni ahistava jussi pildi ning imelise tapeedi(koledasti tehtud pilt), mis kirjelduste järgi ei tundu nii kena kui seda oma silmaga nähes (m kodus aardlas). täna peale järjekordset telefoni põrandale prantsatamist mõtlesin et see lg chocolate on päris vastupidav telefon. juba vist kolmas või neljas aasta, igasugu jubedusi läbi elanud.
tegelikult on kiire. on nii kiire. ja ma veidike jobutan siin niisama.
olen nüüd kodus, külmal maal, magan kahe tekiga ning pusa peab seljas olema. see on see troopiliste tingimustega harjumine tartus. samas jälle ilma vajalike raamatuteta, mis viimaseks eksamiks marjaks ära kuluvad ja millest on vaid üks eksemplar ja mis on kellegi poolt kellegi pool mujal kui minu pool.
ülehomme kaitsen ennast. elu ongi üks suur enese kaitsmine. pean seda külge endas arendama. kõik räägivad ikka, kui hea, et inimene teab, mida endas arendada. aga kuidas jne, see jääb veidike unarusse. üritan arendada enese arendamist.
depressioon on jätkuvalt, nagu näha. mida sa ikka teed, kui muudkui ebameeldivusi hüppab kodaratesse, enne kui vanad jõuavad kaduda, nii võib takerduda.... aega. negatiivne minnalaskja suhtumine ei aita, aga see on paratamatus.
No comments:
Post a Comment