laadida

prauh. 

tänavad on täis lehti riisuvaid  mamseleid, ka koertega härrasid. taevast sajab jääpalle. inimesi kaob ja leitakse, ning staarid ostavad ka vetsupaberit. nagu elu ikka.
avastasin, et mind salamisi frustreerivad igasugused sümpoosiumid või vestlusringid... saad küll asju teada, aga selleni, mida sina arvad või tead, jõutakse suure ringiga, või jõutakse üldse mujale. ühele asjale leidub x vaatenurka. kes teeb seda fakte puistates, kes emotsionaalsel tasandil, kes haarab sõnasaba ühest karvast jne. niisiis tundub alati, et inimene vastab mõnele küsimusele ümber nurga, ühele repliigile järgneb hoopis midagi, mis sind üldse ei koti... keegi tõele lähemale ei jõua. aga nojah, seda pole vajagi, kogu protsess on nauding ning see on ka ilmselt üks suur põhjus, miks neid asju ette võetakse. pean seda endale lihtsalt meelde tuletama vahel... mängu ilu, mängu ilu!
vahepeal tulin koju akusid laadima.

linnas kummitas für alina, erinevate variatsioonide ja värvungitega mu peas. et sellest peasketramisest midagi reaalset ehk teha(kui ma ei eksi, on pärt öelnud, et seal võib rütmide ja intonatsioonidega üsna lõdvalt ringi käia), pidin kodus tuhnima ja noodi üles otsima. leidsin sada muud asja. tjah, nagu allseisvatelt piltidelt näha, kuuendaks eluaastaks polnud mu õigekiri just parimas korras.