jah. muidu ma sain veidi kohmetust tunda, kui lõunat einestasin teises, endale tavatus söögikohas. spoomimoodi tüüp tuiskas minust midagi küsides mööda. "mhh?" tegin suurte silmadega, suu caerari salatist pungil ning teenindaja oli sunnitud küsimust pikemas vormis kordama.
"kas toit maitseb? kõik on värske ja okei?" vms.
hääletult, kuna täis suuga ei räägita, noogutasin ja näitasin pöialt. mida see näpp keskajal tähendas? ( kz avaldas, et keskmine olevat aladnlikkuse ja aupaklikkuse märk igaljuhul) olles isegi rõõmus selle üle, et segumahla asemel toodi mulle apelsinimahl - apelsinimahla taasavastamisrõõm.
kõrvallauda ligines teenindajaneiu ja küsis:" kas kõik on korras?"
mulle meenus, et kunagi eelmine kord oli minu käest midagi taolist küsitud, samas kohas, samal ajal. ja ma imestasin, kas ei peaks siis kõik korras olema? oh neid teeninusvõtteid :)
üleval muljetasin, et sama raha eest saaks nt boheemis asjalikuma ampsu. tagasisidet eimingisugust teenindajale, ikka tagaselja ikkaikka jaa. ja kas see otsene tagasiside üldse aitaks midagi?
kohmetus nr2. kommuunielu on täienenud vana kursaõe võrra, mis on väga lahe arvestades fakti, et ta siin niigi tihti on. aga ma pole nii külalislahke vist (, et tema riisi lõpuni ootaks, usynlige soudtracki lõpuni kuulaks ja temaga koos etv'd vaataks võib-olla tunde...) kui võiks. võib-olla ta ei pane mu külalislahkusetust pahaks ja ma ei tunne teda piisavalt... või ma olen imelik. et selleasemel et seda teksti siin trükkida, läheks teeks tseltskondlikult šaid hoopis..
nii. kohmetus nr2 kadunud. tšai sai tehtud. op! vaadatud. ülejäänud riis humanitaarabisse ja tomateid ja lihapalle saavad poisid nokkida.
No comments:
Post a Comment