seekord unes

nägin värviliselt igasugu asju. enam täpselt ei mäleta, kuid enne kui mälusagarad ta täiesti minema pühivad, kirjutan üles:

üks kummaline tõik on see, et nägin kahte selget kuju, üks tüdruk, üks poiss, keda ma tegelikult varem näinud pole, keda ma ei tunne. aga ma tean, et kui  kunagi saan tuttavaks mingite  teatud inimestega, näen und uuesti ja annan kujudele nende näod.

niisiis. ütleme nii, et ma nägin, et salme keskus oli renoveeritud ja tehtud suureks ringikujuliseks klaasist rajatiseks. või siis oli selle esisele õuele ehitatud midagi solarisetaolist. kuna tüdruk figureeris unenäos varem, siis ma eriti ei mäleta, (kuid minumeelest olid tal lokkis juuksed ja pruunid silmad), misasja ta seal tolgendas. suures raamatupoes oli müüja ja vahepeal ajasin temaga juttu ja vist alguses sisenesime koos sinna suurde imelikku salmemajja. patseerisin sihitult raamatu ja lauamänguriiulite vahel ringi. põrandal oli sinine vaipkate. tüdruk lahkus areenilt. tuli mingi tüüp ja hakkas mind vist jälitama ja siis patseerisime juba koos ringi. ta pidi näitama maja teist poolt. kõndisime siis vaat et käevangus edasi, riiulid hõrenesid, suurtest klaasakendest oli näha staliniaegseid halle vastahoonete fassaade. aknast tundus kõik hall, aga kui tagauksest õuele astusime ,valitses väljas päikeseline sügisilm. tüüp kadus mingisse taamal asuvasse autosse, kus olid teised tüübid ja ma teadsin oma unenägudele tüüpiliselt, et pean kähku vehkat tegema. põgenema.

jooksin siis teelt kõrvale, põldudele, puud puud puude taga mets ehk siis äkitselt leidsin end keset mingit surnud leheräbu täis võsa. tüübid jäitasid mind, ma teadsin. aga mul oli hea edumaa, sest nad olid mootori käivitanud ja sõitma hakanud, aga ma pöördusin suht kohe kuhugi metsa. prügikastide tagant.

nii. kuna hakkasin nüüd unenäo piirideni jõudma, kust algas must taust, ja kuhu minna ei saanud, peitsin end sügislehtede alla mingi künka kõrvale. midagi minust jäi siiski silmale nähtavaks sealt lehehunnikust vist.. gäng tuuseldas läheduses ringi. mingil ajal jõudsid nad minuni. vaatasid maha ja imestasid, et kas see on mingi seen. see peab mingi seen olema, ja nad lahkusid kukalt kratsides. aga ma teadsin, et nad ajavad mind  jätkuvalt taga, niisiis sörkisin metsast välja, sinitaevas ja päikesekäes veidike kollakad kasetüved sillerdasid silme ees. kuna ma ei teadnud, kuhu edasi joosta, ärkasin üles.