Tuesday, February 22, 2011

veebruaripalavus

august 1966.
ehk siis mulle aitab talvest!
aitab. aitäh. 

projektijuht ei saa (pool virila naljaga) aru, kuidas aastavahetusel lastakse õhku miljoneid ja nüüd siis ei saa normaalselt tänavaid liivatatud. savisaar peaks selle eest hoolitsema, kui ta juba pensionäride kaitseingel on...

mina ei saa aru, kuidas keegi laseb õhku meie radiaatoritesse ning soojus kaob. mõned aga kurdavad palavuse üle. klimberdasin klaveril mingite paljude bemollidega helistikus laulu, mille sõnad on järgmised:
on külm.
olen teki sees.
mängin klaverit.
olen klaver.

kirjeldas hetke olukorda. punaseid lampe ning tuunitud a tuba ma ei maininud. kindel harmoonia läks sassi ning meelde tuli üks õigevana põhikoolis välja mõeldud "vihmane jaanipäev" ( peaaegu nagu ohtlik). mille helistik meenutas, et l sumera meelest ( hallo maa saates) kajab universum re noodina. oeh, peab see tatari  universum nii külm olema?

No comments:

Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu

Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...