jepikas. nii nagu tartus võiks ära elada tähe tänaval, oleks tallinnas mu järgmine meeliselupaik kalamajas. et oleks hea telliskivvi minna. kus saab hubases keskkonnas süüa, oma pisipõnn teisele korrusele lasteaeda toimetada, teiseringi mööblit ja muud kasutet pudu osta, trenniski käia, ägedast peost rääkimata. ja tuterdavaid joodikuid kui loodetavasti väljasurevat inimsorti vaadelda. ehk siis vaatamata sellele, et mu tuju veidi ööbiku mahamagamisest rikutud oli, läks paarti asja ette. selle "mikrorajooni" post... apokalüptilisus(?) võlub.
süütasin kärsahaisulist (mõned neist lõhnavad siiski hästi) viirukit parasjagu, kui helistas emps ning hakkas igasuguseid küsimusi esitama, tehes samal ajal kohvi. maal. (teadmine, et ta on seal vaikuses ja üksi, kohvikannuga, tekitas lausa kadedust...) sensitiivne naine. teab telepaatiliselt, kuidas ma elan, ja küsib kindlusemõttes üle. ja mina siin olen vabadel hetkedel harjutanud aura vaatlemist: "mediteeri", fokusseeri pilk ühte punkti ning fookuse ääres hakkad nägema siis neid võnkesagedusi, mis värvidena avalduvad. oht on endale igasuguseid asju ette kujutada ainult. ( pildid ka viirukid, vietnamis ainult)
No comments:
Post a Comment