sain ka elus olemist tunda. veidi purjakil peaga avardub kogu elusolemine, täheldasin esimesi ridu levikas kuupaistesonaadi ajal lugedes ( raamatu sisu oli kahjuks sama vähehuvitav kui parasjagu mu ümber olev suht inimtühi lokaal) kolm pokaali veini veel esitluse ajast peas surisemas... mis aga hetkel minu jaoks põnevam - avardus ka minu trajektoor linna piires. lasnamägi on suurem kui elu. lasna haarab endasse ning sunnib käituma nagu teised sealsed elanikud. et olla solidaarne. softly. step by step. kummaline. ma ei saa öelda, et kõik venelased on pahad ja lohakad ja narkarid. saan öelda ainult, et igas linnas on omadega jänni jäänud inimesi ning nad koonduvad kokku. neis paigus liikudes märka last, paneb ehk midagi pihta veel :-p
No comments:
Post a Comment