Püssid

Sattusin kogemata Araabia moodsa luule otsa. Minetades oma mugavustsoonile kohase eelarvamuspagasi mugisin sedasorti luulet siis vahelduseks. Palju sõda. Palju sõna. Aga kuna mind siiski võluvad enamasti sõnavaesemad tekstid, toon siin näiteks välja Sa'di Yusuf'i ( 1934.a. Iraagis sündinud ja Bagdadis õpetajaks treenitud kohalikku kommunistlikku parteisse kuulunud tüüp, kes nüüd elab Küprosel)  luuletuse. Pilt, mis sellega silme ette rullub, on elav nagu film... (a nagu ma aru olen saanud, siis tuntum tüüp sealtkandist, õigemini Palestiinast, on Darwish. Tal on asju!)

Guns

The guns roar at dawn

And the sea enfolds the city like smoke

The guns roar at dawn

And the birds are frightened

Have the planes come?

In an empty flat

The plants are silent

The vase is shaking

ps. isiklikust elust rääkides: ööbikuks hakkasin. ei mitte emajõe, ei soengu ega kleptomaania osas. lihtsalt öösel on teha muud kui magada. ning päeval justnimelt uimerdada ja magada. asi algas mõni päev tagasi õunakoogiga, sisaldas kohtumisi vanade tuttavatega ja täna võiks ju lõppeda esmaspäevase tunni ettevalmistamisega. aga juba mõned esimesed read ajasid mu, va poeedihinge, hoopis siukseks.  hm. ja vahel on väga pime õues või olen ma ise pime. meelsasti võiks nüüd siia joonistada koomuski sellest, kuidas ma porgandit söön ning teen mingi võimsa liigutuse ja siis võidukalt pimeduses edasi liigun...