Hakkan abielluma

Asi on jõudnud nii kaugele, et ma nägin unes, kuidas ma ise abielluma hakkan. Oehhh.... Õigupoolest käis see kõik kuidagi pooljuhuslikult, nagu minu asjasse sekkumata. kuni asjasse sekkuma hakkasid vanemad ja lõpuks ähm, et ma pole kedagi pulma kutsunud. Minupuhul see ei üllataks väga.

Läksin ju kõigepealt niisama külla, ta vanematekoju, kus käis remont või ei käinud ka, see koht oli sürr, pooltühi, pool mingit apokalüptilist vareme ja kasutuses oleva mööblitüki moodi elementi täis. Alustuseks astusin sisse väikesesse tuppa, kuhu ta parasjagu oli ehitamas kaminaesist alust, millele söetükid kukuvad ja puid panna saab. See moodustas suure osa tema kollaseks võõbatud mahajäetud maja või natuke Genklubi atmosfääriga toakesest. Voodi oleks mahtunud sinna vaevaliselt ära, aga seda seal polnudki, oli teises toas. Teises toas, ma ei mäletagi, mis järjekorras ma seal liikusin, võis ära tunda köögi, valged kahhelplaadid katmas seina, ja see jällegi meenutamas Tartu Teatritehase ruume... või Polümeeri, selline hämar, ja seal oleks nagu seisnud futuristlikus laadis baarilett. Mingid lauad-teibad vedelesid vastu köögiseina ka, millest jäi mulje, et köök (ega üldse terve elamine) pole veel päris valmis. Astusin edasi ja silmasin siis seda kohta, kus mu tulevane abikaasa magas, suur-suur diivan, voodilinad mõnusasti sassis. Jah, ei saanudki aru, kas see oli lahtikäiv diivan või taolise disainiga voodi. Igal juhul oli ka see ruum peaaegu saali mõõtu, taaskord kollakas, selline helekollakas, võin näidata pilti, kui kollakas, aknast võis näha õõtsumas puuokste varjusid, päike laius laiguti põrandal ja seintel, vastavalt puuokste pööritusele muutis asukohta. Funktsiooni poolest tundus see ruumike siiski olevat elutuba, sest seal oli väike ümmargune laud, millel traditsioonide kohaselt kristallvaagen kompvekkidega seisis. Mingil ajal seisin selle läheduses mina ja uurisin vaagna sisu, samal ajal kui mu vanemad ühtäkki olid kohale ilmunud ja kilekottidega kohmitsesid ning kiirel sammul tuli seljatagant mu tulevane, tegi mulle põgusa musi ning ruttas edasi, küllap tal oli sada asja veel ajada. Vahepeal nägin ka tema vanemate tuba, nunnu fluffidest patjadest kubisev voodikene akna all otse, aknad kusjuures maast-laeni, tekitades tunde, nagu oleks hoopis talveaeda sattunud. Talveaias magada on kindlasti nunnu. Külma seisukohalt kindlasti mitte, aga praegu oli õitsev suvi. 

Vahepeal liikusin ringi oma kodulinnas algkooli ees. Seal ütlesingi, et pean korra ära käima, külas, tema juures. Sealt see vist hakkas. Vaikse ja Kooli tänava nurgal oleksin äärepealt autoalla jäänud. Vaikselt lähenes auto. Mõtlesin, et ilmselt masin peatab hoogu, mina seda igatahes ei tee, aga ei peatunud meist kumbki, nii, et pääsesin sõiduki eest täpselt nii, et kui ma oleks millimeeter aeglasemalt kõndinud, oleks ta üle mu kanna kimanud. 

Kentsakas lõik filmist, mida ma näinud ei ole, aga ta ebamäärast tooni riietus ja lodevus, samaaegne nõtkus inspireerib. Viimasel ajal olen sellist stseeni ette kujutand päris mitmes avaramas kohas... Näiteks ka selles hämaras une futuköögis:

Ja siis vahepeal mõtlen ikka selle maja peale, mille teine nimi olevat kohalike Tammelinna elanike suus "krematoorium". Milline võiks see seestpoolt välja näha? Vana klassivenna maja oli peaaegu taoline, aga tellistest ja kohmakalt kokku klopsitud ning selles ruumiderägastikus võis hõlpsalt ära eksida (käisin siis põhikoolis ka, kui see eksimise osas loeb kuidagi) Igaljuhul ehitis tugeva efekti mu psüühikasse jällegi. Ma ei tea, kas keegi tunneb midagi samasugust nagu mina mõne maja läheduses? võib-olla Kz, kes mind taolistesse majasituatsioonidesse vahel tirib. Mu naiivne rõõm, et ta valis arhitektuuri...

Kz klõpsatud pilt ja ma tuunisin ta oma unenäole vastavalt kollakaks, yo.. Maja autor