Teismeline blogikilpkonn

Prillid läksid katki ja seetôttu on mul kasutusel ühed vanad, mida esialgu arvasin pärinevat milleeniumiajast, aga sellest ajast pärinevaid fotosid sirvides selgus, et need need ei ole. Mingist hilisemast ajast siis. Oma minimalistlikkuses tunduvad nad päris ägedad. Uued meeldivad raamid maksavad ca 200 eur, ainult raamid, oeh, ja küsimus ongi selles, et kas need vôi mitte midagi. Ja kaalukauss jääb selle viimase variandi juurde siis tôenäoliselt. 

vanade prillide rôôm

Tänu sellele ja lisaks veel sellele, et mul wifi ei tööta, kaabel N käes, olen hakanud olema rohkem lahus arvutist. Ja viitnud aega Minu sarja raamatutega. Minu Inglismaa on selline hmm vôib-olla et natuke peenutsev mône koha pealt, nimed ja assotsatsioonid on toredad, aga oleks vôib-olla ise tahtnud veel lugeda naljakavôitu igapäevaste ja kultuuriliste apsude kohta, mida kirjutajal kui väljastpoolttulnul kindlasti veel juhtus. Samas, tegemist on rahvusvahelisi suhteid ôppinud väljapeetud naisterahvaga. Môned kohad tundusid liiga lahtiseletatuna ja môned kuidagi ebainimliku ilukirjandusliku maneeriga vôi siis sellise inimlikkusega, mis mulle tundub vôôras. Proovisin neid lauseid inglise keelde tôlkida ja nad vist hakkasidki paremini tööle. Kusagil kommentaariumis öeldi väga täppi, et väga inglaslikult kirjutatud raamat.

Minu Stockholm sai ka kiirelt läbi ja millegipärast ei häirinudki see, et vähesest pildimaterjalist moodustas suure osa peategelane selle vôi tolle teise talle olulise inimesega. Samas, jällegi arusaadav - tema (kui ôpetaja ja inimesi ja armsust armastava isiku) jaoks on oluline. Lugedes selgus, et inimesed on talle palju abiks olnud, mistôttu pildid ôigustavad end veidike. Muid toredusi oli ka, kultuurizokk. 

Mind on huvitama hakanud see Suurbritannia kant, aga Dublini juurde ei julge negatiivsete kommentaaride tôttu asuda. London jättis kuidagi külmaks, vôib-olla ei olnud see vastav vaib... 

(Okei, varsti jätkan Siglaner2013`ga, kus on pônevaid debütante, kellest tahaks veel kuulda) 

Hetkeks sibas pähe môte minu enda Tallinnast kirjutada. Mis mind viimasel ajal kahe linna vahel seigeldes rahutuks teeb. Kas just rahutuks, aga... toit! Tean, et Tallinnas saab mu lemmikuid suppe Krahlis ja Mustas Puudlis. Tartus... ma veel ei tea. Samas on siin jällegi minu jaoks vahepeal üsna asendamatu asi Kohvipausi vrapi ja salativalik, millesarnased pealinnas on väga kallid vôi äkki minu jaoks tundmatutes kohtades saadaval.

Minu Tallinn jääb umbes sinna kanti, kust linnamüüri väravad lôppesid ja patuseid hukkama viidi (Roosikrantsi tn) ja tegelikult sealt veel edasi Tatari tänavale, kus juhuslikult kohtusid ka minu ema ja isa. Ja tegelikult üleüldse Pärnu mnt. kanti. Mu esimene kinoskäik oli käik Kosmosesse.... vôi oli see Illusioon Tartus? Ja praegugi viib trammitee mind Pärnu mnt juurest bussijaama lähistele. Ise olen omale selle tee valinud, sest tundub, nagu oleks Tondi trammis normaalsem inimsumm kui Kopli omas, rääkimata aknavaadetest. Kui ma ôigesti mäletan, asus ema juuksur ka Pärnu mnt`l ja nüüd on lihstalt mu lemmik vôi siis harjumuspärane kohvik seal lähedal asuv Reval Cafe. Mis veel siis? Seal on maju 1 MS eelsest ja sôdadevahelisest ajast, mille kohta Kz teab rohkem rääkida, mul on meelest läinud. Kas Palace hotell ei olnud mingi juutide asutatud koht? Kenasti asutatud igaljuhul. Ja Armas Lindgreni maja seal lähedal ka numps ning Burmani maja, kus ise elatud sai, on elav legend omas mahlas. Muusikaakadeemia tundus ka kunagi suursugune hoone. Ja sinna ehitatakse veel. Huvitav kooslus vanast ja uuest. 

Muidugi ka vanalinn. Aga sellest ehk môni teine kord lähemalt.

Täna oli jälle kirjandusüritus, kuhu ei olnud nagu enesetunnet minna. Vaja häälestust, vaja vôib-olla ka kaaslast. Ja ôhtuse Raskatarsise magasin lihtsalt maha, sest jäin nüüd seda Inglismaa raamatut lugema. Eile tehti vähemalt pilet välja. Legendaarne Metro Luminal. Piletijäjekorra saba tagasihoidliku Genklubi ukse taga ulatus maja nurgani. Seda imet tahtsid kôik vaatama tulla. Muidugi tuli bändil torust vanu lemmikuid, kohe Isa tuli kojuga alustades, aga palju lemmikuid jäi tulemata ka ja mul on Luminali looming tegelikult kohati SPga segamini. Tegemata eeltöö, meeldetuletustöö andis tunda, sest midagi jäi nagu tulemata, aga ma ei oska täpselt öelda, mis. Siiski môni diskolugu oleks vôinud ka esineda... (kui nad disko ja elektropisikuga nakatusid, ei olnud nad enam eriti kellegi lemmikud) kuigi saan aru, et nende minimalistlik ja lakooniline seltskond ja tehnika ei vôimaldanud seda vast. Nojah, läbi segasumma sai B juurde teed tehtud ja siis higistatud ja haigutusi tagasi hoitud, sest hapnikusisaldus oli saalis nullilähedane, ning ennast veel oimetuks tantsisklevate isikute eest kôrvale hoides oli seda vôrlemisi kaine peaga kuidagi keeruline etteastet pealt vaadata. Aga nähtud. Pidin midagi juua saama selle palavusega. Tômmu Hiid ajas asja ära. Kutid kadusid ka poolepealt, leidsin nad allkorrusel igasugu asjade üle arutlemas ja passisin kui groupie Hiidu kulistades ka seal siis. Ja kuna olin Anvari viimasel ajal rohkem oma silmaga näinud, siis läks Quani eksistents kuidagi meelest ja vot tekkis olukord, et ma ei saanud aru, kumb on kumb, sest nad on üsna sarnased. Vennad. Aga Quan kasvatab endiselt vutte, üks just sôi end surnuks (jätsin talle mainimata, mis ühikates toimub - surnuks joomine ja lihtsalt suremine), aga küsisin kolmanda jala kohta. Kas restorani ettekandja tegi nalja, et vuttidel on kolmas jalg? Tema pole seda kolmandat igaljuhul märganud. Okei. Aga üks osa oli ka see, et käisin elus esimest korda selles Fastersis, mille juures üks Noorkuu kuttidest khm surma sai (popp teema nüüd). Seal on ka mingi poksimiseks môeldud atribuut üleval - jäime arutlema, et me küll ei topiks sinna tervet üheeeurost, et palli poksida, kui äkitselt sisenes ruumi üks parajalt purjakil tüüp, nägi meie juurdlemist ning pani pikemalt môtlemata masinasse mündi, andis pallile paar tubli obadust ja siis lahkelt teatepulga meile edasi. Kunstiinimeste hellad käed palli kallal toimisidsellele purjakil tüübile nalja tegevalt. Eriti parasjagu tualetist tulnud Quan, kes ei teadnud eelnevast situatsioonist midagi, leidis end keset äktsönit. Tundus, et kôik jäid ôhtuga rahule, kutsusin T`d Mollyle, tema kutsus Rokikasse, aga rohkem A`d kui mind, mis on muidugi armas. See nendevaheline suhtlus üldse. Kui meie Zavi jôudsime, oli Moll endale juba tantsupartneri leidnud, kellega koos nad edasiseks meie jaoks kadunud olid. Nägin vana head I`d kauguses, aga ma ei tea, kas ta mind mäletab ja tema ehk ka ei tea, kas ma teda mäletan, igaljuhul oma esimese rändom naistantsupartneri juurde tutvust värskendama ei läinud. 

Läksin koju. Ja varsti tuli ka teises seltskonnas teisi rôôme nautinud N koju. 

N koostab muideks juba oma selle aasta parimate  plaatide nimekirja. Leidis Timberlake`is jälle uusi nüansse ülekuulates ja Daft Punk ( oma kvaliteetsuses) oli jama mis jama ning üheks lemmikuks on juba tembeldatud Cut Copy. Ma pole CCni jôudnudki veel. Pole paljude asjadeni jôudnud - avastasin klassikaraadio enda jaoks! Ja Arcade Firest pole ka veel üle saanud. Pluss aegumatu Nick Cave ja hmm, pooli - make it  enamus - asju pole siiski kuulanud, nii et ei saa midagi öelda. 

Piffipostitus suht detailse ôhtukirjelduse ja selfiega nüüd blogipervertidele laiali laotatud, olge terved,

teie Maru