Poolaasta

Kust oma jutuga alustada? See on mul igavikuline probleem - tahaks panna infoportsu kohe teise sisse ilma, et peaks seda kusagilt alustama v lõpetama. Tundevärvidega. Arrivali tulnukate keel oleks mulle sümpaatne indeed. Jessas, kas see on tõesti aastast 2016? Aeg lendab.

Aasta algab kaks korda, vb isegi kolm: kokkuleppeline aastavahetus, astroloogiline aastavahetus hiina kalendri järgi, 1. september. 

Mina tähistan seda eeskätt uusaastaööl. Noorest peale on minusse jäänud mingisugune ebausk - milliste vaibidega möödub aastavahetus, nõnda möödub terve aasta. 

Ja aasta on siiamaani olnud üpris rahulik. Üpris rahulik. Ma kuulen kuminat oma peas.

Kõnnin koerakesega hommikukastesel muruplatsil, vaatlen kiirestiliikuvaid pilvi. Eraldatus. 

Jooksen rõdule Gaudeaumuse lõpupauke-ilutulestikku vaatlema, tuduriided seljas. Eraldatus. Aga olek oma heade ja lähedastega. Aga ikkagi eraldatus. Ja veider tunne, kas peaks olema FOMO või rahul käesoleva situatsiooniga. Tunnetemeetrum kõigub, hekseldab peenekoelisi välgatusi, mis tahavad tekkida, aga millel ei lasta oma haripunkti jõuda. Seierid võbisevad rahutult. Võbisevad, nad ei jää pidama. 

Ma loon oma reaalsuse ise. See on fakt. Ja kui ma olen omale sellise reaalsuse loonud, siis ei ole väga mõttetu selle kallal nuriseda. 

Viimasel ajal panen sageli tähele, et justkui peaks mõnel üritusel osalema, kursis olema ja käima rohkem ringi, rohkem suhtlema, olema chill ja ettevõtlik, aga ma ei tee seda. Elan oma hermiti elu ja ei ole kuigi kurb. Jah, seda ma olengi märganud, et juu on mulle vaja seda eraldatust ja "asjade mahamagamist". 

Mind teeb rõõmsaks ja mittekadedaks see, kui keegi detailselt oma kontserdi/peo/sotsiaalsest õhtust räägib - saan oma info kätte, pole vaja kohale minnagi. Remote viewing. Sest uudishimulik ma olen. Võiksin töötada kollases ajakirjanduses. 

Aastavahetus möödus meil Jõgeval. Äärmiselt rahulikus ja paljude snäkkide, televisiooni ja mõnusate sõprade seltsis.  See oli küllalt rahulik. Mäletan mõnd aastavahetust, kus olen Raadiomaja kusagil kõrgel korrusel shampat joonud ja läbiligunenud jalanõudega, sest ilge sopp+libedad tänavad, mööda linna tuianud. Rahulolematu, sest ei saa igal endale sobival hetkel magama heita. Need olid põnevad ajad. Tagasimõeldes. 

2016-17 aastavahetusel oli minus rohkem rahutust kuhugi ägedale ürrarile joosta ja midagi teha (põnevaid kunstiinimesi kohata+hea musa, jah hea muusika tähtsust ei saa mitte alahinnata) selleasemel, et pooltuttavatega istuda ja napsitada. Inimesed toredad, aga sedasorti jutt, kus mu silmad ei saa põnevusest ja hingerahust mitte särada. Põnevam isik tollest seltskonnast otsustas hoopis saarele kolida... aga liigub siinseal ringi. 

Sel aastal olen juba kuidagi leplikum kogu olukorraga. Inimesed on erinevad. Kõik on toredad inimesed, aga nii teistsuguste huvidega. Melomaanid puuduvad. Teatrihuvilisi õnneks on. 

Sel aastavahetusel, kõik oli mõnus ja tore, ma isegi ei igatsenud mõnda suuremasse linna seikluste järele, aga ometi midagi kipitas. Shampa avatud ja head uut soovitud, piltlikult öeldes haarasin J`l käest ja kimasin õue. Lähemale mingile elamusele, välja pildi seest, lähemale pärisele, noh ilutulestikule siis tol hetkel. Tahtsin midagi, mis oleks päris ja vapustaks läbi keha. Tjah..

Kõndisime klaasid käes majaees, meie kaks, ja mõned tundmatud grupid veel, tegime pilte ja uudistasime. Ja ma tundsin, et mingil FOMOl ei ole mõtet. This is my life .... for some time now. 

Kas ma hakkan tädistuma?!  Ükskord sai R`ga seda arutatud. Ta tõi selle välja, et tema kursaõed. Ja mul, selle eraldatuse ja perenaiserolliga hakkab tekkima hirm hoopis tädistumise ees. Kas sellele on urban dictionarys vastet?

Selline stabiilne suhteelu on ühest küljest väga mõnus, teisest küljest kuidagi hinge ahistav. Ma ei oska seda isegi seletada. Ma ei ole vb suhteinimene? Aga mulle meeldib sümbioos. Ma tahan olla koos kellegagi, kellega on mugav. Aga hirm on, et see mugavus võib nii tuimaks teha inimest, et ta lõpuks...  närbub lihtsalt.

Mina ja pisikoer rõdul, liitub J meiega, vaatleme Gaudeamuse ilutulestikku. Me oleme lähedased ja koos. Humooritseme. Me ei ole seal üritusel rahva seas, ei tõsta klaase, ei pidutse laia ringiga. Kas peaks? Meie all rõdul on vene vanapaar ja nad arutavad kah midagi omas keeles. 

See on mu elu nüüd mõnda aega.