Unerikkus oli seotud eileõhtuse väljaskäimisega, mis algas rodode imetlemisega (turisti tunne endalgi) ja lõppes ränduri burgeri ja armsa seltskonnaga, kokkulepitud uus kohtumine (kes viitsivad) jaani kirikus pühapäeval kell 11.
Jõeluule vaikselt loksus vastu kaldaid... Mitu esinejat. Ise kuulsin Timo Maranit, kes peaaegu trerve oma uue luulekogu ette luges, mis polnud paha, aga mnjah. Pärtnat, kellest vaid uinutav häälekõmin meieni jõudis, ning Aare Pilve, keda lähemalt kaema läksime, ja kelle asjad minujaoks v põnevad on nii sisult kui vormilt. Sisu ja vorm mängivad tal sellist põnevat mängu, et huhhh.
Pärast tuli J Malin ühe asjaosalise käest arupärima. "Aga miks ühtegi naisluuletajat sul ei olnud?" Asjaosalise nägu moondus kimbatusest pisut õhetavaks püüdes väliselt siiski jääda chilliks. Pikk õigeid sõnu otsiv vaikus, mida ise oleks tahtnud katkestada kraaksatusega, et kas meil on siin mingid kindlad kvoodid. Aga ta manööverdas end kenasti välja lõpuks tuues näiteks, et palju meesluuletajaid teemat lahanud 20 saj jooksul ja temaga vist parasjagu ei resoneerunud. "Poetessid tahtsid teada, miks naisluulet pole" oli korduv küsimus ja samas mõistmine, et see on sutsuke absurdne ja intrigeeriv küss. Olgem kõik valmis sellisteks küsimusteks tulevikus!
Aga une juurde. Mis selle kõigega üleüldse pistmist ei oma. Ärkasin põnevate unenägude pärast hilja. Rosin isegi lõpuks seisis voodi ääres ja urises: no kas saab lõpuks üles või ei saa.
Esiteks nägin, et mul on tütar. Miks ei tea. Aga kusagilt päriselust sain impulsi, et sünnitamine ei peagi olema raske ja .. jadajadajada. Alguses oli ta armas beebi. Imetasin oma rinnaga, mu rind sama suur nagu ta ikka on, mitte väga suur, aga piima sealt tuli, ning olin hämmastunud, et ei olegi see midagi hirmsat - beebs ei hammustanud nibu ega midagi. Mõne aja pärast nägin teda istumas lauaääres mingite lähedaste inimestega, tal pikad juuksed ja üsna sirge selg ja selline meeldivalt tagasihoidliku olemisega. Tundsin, et olen emana ikkagi kuidagi selline... aloof. Mittekunagi oma elus vist, isegi kui olen armastust täis, ei saa vist temaga ühe laine peale või nagu... oeh, ei oska selgitada seda tunnet.
Pikad ja beezikad punakad juuksed. Ootoot? Kes tema isa siis on? Hetkeks hakkas see elumuudatuste idee kooruma, mida eelmises postituses mainisin. Vaatasin neid hobusesabas püsivaid juukseid veelkord ja muhelesin: vähemalt on teiseltpoolelt pärinud ilusad paksud juuksed. Oluline :)
Teiseks nägin mingit nonsenss-und, milles olime Kz`ga reisil ja oh saatuse irooniat ööbima pidime hostelis. Seal olid imelikud voodid ja me jäime seal otsima ja vaatama, millisesse asemesse end parkida, kui tuli üks onu ja keeras külili end sellesse voodisse, mida me mõlemad olime nillinud. Okei. Lõpuks oli kuidagi nii, et minule ei jätkunudki voodit. Koondasin oma kompsud aknalauale, sest mu olematu voodiase oli just seal. Ja märkasin, et mul oli millegipärast kaasas mu roosa joogamatt ning see pehme küljealune, mida telkijad kaasas kannavad. Mure lahendatud. Kus me reisisime mina ei tea. Aknast väga vaadet ei olnud. Aga vist nagu oli lumi.
No comments:
Post a Comment