võib öelda, et juba üle nädala olen kuulanud tunde järjest brad mehldau klaverivarianti radiohead'i paranoid androidist. ma lihtsalt ei saa üle.
ja killersi glamorous indie rock n rolli uuestitegemine (tollel viimasel albumil) on ikkagi pask(natuke hilja räägin sellest, aga parem hilja kui mittekunagi, eks?) kuidas saab üks lugu kahes mitte väga erinevas variandis nii teistsugune olla, selle vahega, et ühte ma armastan, teist vihkan lausa. armastusest vihkamiseni ongi üks imepisike samm. jeah. sellele konkreetsele sammule siin aitab kaasa brandoni võbelev halehääl nagu oleks katk tast üle käinud(mine sa tea, pole bändi eraelu uurind väga tegelikult). kunagi ammu-ammu tuli ta toore ja kuulamapaneva jõuga peale, mis mõjus kuidagi energetiseerivalt(oeh, imelik sõna).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu
Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina ...
-
verepilastus on siis kui sa lähed kuus kaks korda verd andma. näiteks. mõtlesime m'ga et mis jama on, me pole sugugi kehvemad kui nt aja...
-
Majad on mu elus olulisel kohal. Näen neid uneski. Näiteks uurisin eile ühte kordatehtud korterelamut. See värvigamma oli ühestküljest veide...
No comments:
Post a Comment