haige

ise panin sellele jamale nimeks neelupõletik (kurk paistes, pea valutab) täna oleksin peaaegu ära minestanud. naljakas. mind on õnnistatud ülitundliku kehaga, ses suhtes, et ma tunnen ise kui ma näost punaseks lähen ja tunnen ka seda kui veri näost välja voolab. siis läksin ruttu voodisse tagasi, enne kui meelemärkus kaob ning jäin magama. magasin sisse ja nüüd peab kõike toppelkiirusel tegema.

hääletamisest selline seik - see, kes meid peale võttis oli üks tore patsiga rokionu, dagö ja system of a down kõlarites (kats ütles et kõige hullem hääletamine oelks siis kui keegi kuulaks terve tee dagöt või kusgail sunnitaks teda seda kuulama. et siis selline armas saatuse löök ka!). aga meiega liitus üks tüüp, kes esiteks võttis väga palju ruumi autos (mul suri jalg ära) ning peale tallinnasse maabumist ei saanud tast kuidagi lahti. lihtsalt selline tuim pealetükkivus. nagu türklased, küsis ta igasugu asju...talle on vist õpetatud, et kannatlikkus viib eesmärgile. muidugi olime kariniga viisakad ning tegime näo nagu kõik oleks normaalses korras. aaga jah. lõpukslõpuks kui me ütlesime oma sihtmärgiks laagri (mille kohta viimsis elav tüüp, kes miskipärast nüüd otsustas äkki mustamäele minna, miskit ei teadnud) saime rahu.

mõnel siin on salaarmastused eks. ma võin täitsa avalikult oma armastusi tutvustada! näiteks täna hommik algas jim noiriga, kes on mnjah üks mu arvukatest eluarmastustest. täna tuli ta mulle jälle meelde. ei saa ju armastusi hooletusse jätta! tema muusikaga(ja üldse olemisega) on nagu pia frausi või eliidigagi, et lihtsalt selline eriline kergusetunne võtab võimust.