unemaal

sai seekord korralikult ja detailsete mälestustega ära käidud.
little dragoni'i scribbled paper läheb oma kõlaga ideaalilähedaselt siia kõrvale praegu. enne tripi lugemist sisestage see lugu :)

niisiis.
ühel hetkel leidsin end kellegiga ühes kreeka templi taolise lossi lävelt. täpselt ruudukujuline lennukilt vaadates. loss oli ühekordne,ja kui seal teine korrus olla võiski, siis elas seal draakonipeaga koletu madu nagu igasugustes filmides näha võib. just selline. sambaid oli lossil mustmiljon tükki, loss seisiski sammaste peal, kuid temas asetses siiski ka mustmiljon tuba ja igasugust nukatagust. sisse ja väljakäike oli igas välisseinas üks. me seisime portaali juures. päike lõõskas pähe, mitte ükski pilv ei liigutanud end taevas ning muru oli peaaegu ärapõlenult heleroheline. leinakased ja muud longus okstega puud seisid taamal. loss asetses ühes küllaltki tavalise varbaiaga äärisatatud maalapil. ei mingeid lilli või kultuurmaastikku peale inglise muru.
astusime sisse. see oli mäng. me pidime maoga kas võitlema või ta eest ära pagema, kuid lossi pidime kohe kindlasti sisenema. tegime seda ääriveeri. seinaääri. kõndisime üliettevaatlikult et mitte kohata madu. aga mingiaeg ta kohale vingerdas. laest! tal olid teatud kohad seal, kust ta ründas ja välja ilmus. jooksime koletisel eest ära. võtlemisvaimust polnud võileivatükikestki järel... kuidagi õnnestus saada teise templi otsa. madu põrnitses ja möirgas meile oma pidepunktist, kust ta edasi minna ei saanud, ning otsustasime linnapeale jalutama minna.

linnas jalutamine lõppes minu integreerimisega kuhugi pagariärisse. pidin jooksupoiss olema ja kõike tegema. isegi kui ma ei teadnud millestki midagi. imelik söökla oli see. palju riiuleid ja kõrged krohvist koorduvad laed. aknad asetsesid kusagil kauguses, seepärast näis ruum koguaeg hämar. istusin mingiaeg letitaha. minusuguseid asjalikke tüdrukuid, kes tegelikult asjast midagi ei teadnud leidus seal veelgi. näiteks üks plika minu koolist. ei. see alguses ainult tundus mulle nii. kui ma tsau võimidagi hakkasin ütlema, pööras ta oma võõra näo minupoole ja ma naeratasin et eksitus, sa nägid nii mu ühe kooliõe moodi välja.
sinine kilemüts peas, viskas kokamutt meile kõrbema läinud kohupiimakoogi tükke ninaette. sähkö. siis otsustasin end tööjuures kuidagi õigustada ja asusin põrandat pesema.

ning siis olin ekskursioonil saksamaal, üsna poola piiriääres, pere ja peretuttavatega. plõksplõks käisid fotoaparaadid ning kui tuli hetk mil mina pildistada tahtsin, ütles isa vanemlikult ja tüdinult, et vend juba tegi pilti. aga. nii ebardlikult tumesinise veega koske polnud ma kunagi varem näinud, eriti veel sellist, kus peaegu maa murdumise kohapeal kolm päris korralikku kasvu ja jämedust kuuske kasvas. see oli ime. klõpsasin enda variandi siiski ära jäädes lootma oma kõrgeltarenenumatele fotograafiomadustele.

viimane unenägu oli neist kõige kohutavam.
meil oli külas sensitiiv või mingi ravitsejapreili, ema sõnutsi. ta vestles mu emaga mõnda aega. ma ei süvenenud nendevahelistesse probleemidesse. kuid kui nad märkasid mind uksevahel asja takseerimas, kutsus ema mind lahkelt sisse ja mainis, et ma vajaksin ka ühte kosutavat protseduuri. ravitsejaneiu naeratas niimoodi pool kasupealvälja oleva inimese naeratust ning oli muidugimõista nõus minuga protseduuritama. mäletan ta nägu täpselt. naguke punakamad juuksed kui eestlaslik kartulikoor, paranormaalselt selged aga hallid silmad, tömp nina ja veidi warholilikult krobeline näonahk, mille hooldamisega ta tegelikult kindlasti päris hullusti maadles. see selleks. selliste ebamaiste nähtustega tuleb mul kabuhirm peale miskipärast(kirna mõisas ka, ei teki seal mingit turvatunnet, pigem selline...lihtsalt põhjendamatu hirm minupuhul). ravitseja käskis mul pikali heita. heitsin. vaatasin oma abiandjat, kes otsis midagi oma kaasavara hulgast. ahjaa, unustasin mainida, et üks tähtis komponent tema isikliku vara hulgast oli üks teetass, kus peal oli lilla ja roosaga kujutatud elevant. tassi kõrv oli nagu elevandi nina võinii... piinlikku vaikimist vältides küsis ravitsejapreili, et kes seda lugu kaverdab. tom waits'i lood mängisid elutoas. kehitasin õlgu. sain kusagilt. ema silmitses mind toetaval-imetleval ilmel nagu tubli lapsevanem ikka ega kostnud midagi.
olin ärevil. ravitseja võttis välja süstla, vahtis seda vastu valgust nagu arstid ikka, keeras mu pükse ettevaatlikult pisut allapoole, et süst puusakondil ei maanduks, vaid pisut allpool. tundsin, kuidas imelik vedelik kogu vasaku kehapoole halvas. ma ei saanud aru. vaimne ravitsemine ei käi ju nii.
"mis te mulle teete?" uudishimu hakkas mind hullemini halvama kui kehas ringlev imelik arstim.
"klistiiri," vastas ravitsejaneid olles rahu ja enesestmõistetavus ise.
ja mul polnud sõnu. vahtisin tema endaga rahulolevat nägu ja puterdasin lõpuks, et ei ole täna õieti midagi söönud ja mult pole nagu midagi võtta....
aga oli juba hilja. rahusti võimisiganes süstlatäide see oli kihas aina rohkem mu vasakus kehapooles ning seepeale ohkasin pettnult ja abitult ja nii valjusti, et mulle meenus, et see on uni ja et äkki ajan kajutikaaslase üles.
kell näitas 13.30 ja helen on all baaris tihumeetrite kaugusel...