palanhiuki choke'i vaatamisest arenes asi edasi niikauele, et noorhärra ei saanud rahva raamatust ilma snuffita tulema ning nädalavahetus möödus selle vaimus. asja pakendist lahti võtta oli juba kahju, ettevaatlikum oleks võinud olla ka selle kompromiteeriva kaantega üllitise kohvikulauale laokile jätmisega. sõjaväes saab ka see kindlasti hitiks. mõnus porr ja öfkoors siuke (seebika)põnev sisu, et alles lõpus selgub kõik. nagu peab.
muidu, mis ma vahepeal tegin? igast asju. logelesin. kuidagi nii, et see ei tundunud mõttetu ajaraiskamisena.
ma jah kadusin ära. virtuaalsuse avarast võrgustkust... aga mitte maailmast. enda omast mitte. vabam tunne hoopis. nagu ka telefoni ja arvuti rikki minnes. et...võtke vabalt. kes tahvad, saavad mind alati kätte.
toimunud on ka ööloomastumine. ma ei julge enam vara magama minna, kardan unetust! aga see läheb mööda.
ummmmmmmm.....see undamine ei olegi ainult minu peas. ta on terves toas. ainult et minuarvates tuleb see vasakult, tema arvates paremalt. olete kõik minu juurde undamist kuulama kutsutud. ta undab valjemini siis, kui te kuulate. kui tegelete millegi muuga(peale magama jäämise), ta teie kõrvu ei häiri.
unes nägin vahepeal, et ülikooli peahoone ruumideasetus oli väga muutunud ja kõik teaduskonnad ja osakonnad ühes majas koos. ja ma ei leidnud norra keele klassi üles. enne läbisin taani ja rootsi keele klassid kuni ükskõrd soovitud sihtpnkti jõudsin. siis tuli else ja käskis ukse tagant meil seitsmeks lugeda ja ritta astuda(mina olin kuues) ja pidime mingeid signatuure andma minema niimoodi reas. kuigi meid on kuus. vist. tunnis ei käi kunagi täisarv kursusekaaslasi, täna oli ses suhtes rekordiliselt palju kamraade. ja hea uudis veel, et töö, mille perseminekus olin kahtlusteta kindel, sain ikkagi parema tulemuse. vot, ja siukse seisuga lööd pead vastu seina ja mõtled, et miks ma siis juba seda ja toda ka ei kirjutand, oleks a saand! millegiga pole rahul...
ma nüüd siis olen edasi k arvutis ega lase tal netti tulla, sest ta peab psühholoogiat õppima ning mina miski ettekande valmis klopsima. powerpoint mai äässs seekord jälle.
muidu, mis ma vahepeal tegin? igast asju. logelesin. kuidagi nii, et see ei tundunud mõttetu ajaraiskamisena.
ma jah kadusin ära. virtuaalsuse avarast võrgustkust... aga mitte maailmast. enda omast mitte. vabam tunne hoopis. nagu ka telefoni ja arvuti rikki minnes. et...võtke vabalt. kes tahvad, saavad mind alati kätte.
toimunud on ka ööloomastumine. ma ei julge enam vara magama minna, kardan unetust! aga see läheb mööda.
ummmmmmmm.....see undamine ei olegi ainult minu peas. ta on terves toas. ainult et minuarvates tuleb see vasakult, tema arvates paremalt. olete kõik minu juurde undamist kuulama kutsutud. ta undab valjemini siis, kui te kuulate. kui tegelete millegi muuga(peale magama jäämise), ta teie kõrvu ei häiri.
unes nägin vahepeal, et ülikooli peahoone ruumideasetus oli väga muutunud ja kõik teaduskonnad ja osakonnad ühes majas koos. ja ma ei leidnud norra keele klassi üles. enne läbisin taani ja rootsi keele klassid kuni ükskõrd soovitud sihtpnkti jõudsin. siis tuli else ja käskis ukse tagant meil seitsmeks lugeda ja ritta astuda(mina olin kuues) ja pidime mingeid signatuure andma minema niimoodi reas. kuigi meid on kuus. vist. tunnis ei käi kunagi täisarv kursusekaaslasi, täna oli ses suhtes rekordiliselt palju kamraade. ja hea uudis veel, et töö, mille perseminekus olin kahtlusteta kindel, sain ikkagi parema tulemuse. vot, ja siukse seisuga lööd pead vastu seina ja mõtled, et miks ma siis juba seda ja toda ka ei kirjutand, oleks a saand! millegiga pole rahul...
ma nüüd siis olen edasi k arvutis ega lase tal netti tulla, sest ta peab psühholoogiat õppima ning mina miski ettekande valmis klopsima. powerpoint mai äässs seekord jälle.
No comments:
Post a Comment