üle sajandite vanematekoju sattuda on armas. armas on, et mu tuba on korras ja puhas. mitte nii armas on, et minu isiklik padi, millele mu pea toetunud juba pre-tolle-korteri-aegadest, see peaaegu ei olegi nagu padi enam või siis on padja ülim mõiste ja võrre... seda patja ei ole enam ühesõnaga. mingisugune kõrgem peaalune on nüüd, ma vist magasingi padjata siis. parem ilma kui liiga suure padjaga. tahaks ikka horisontaalis uinuda...
eile kella poole kaheksa paiku õhtal tartus oli mu lemmik ilm.
No comments:
Post a Comment