oikumeenutused / imaginaariumid

sõitsime vastu hommikut vennaga kodupoole. meenutasime vanu aegu. ühel hetkel  meenutas ta minu vanu sõpru/tuttavaid. imestasin, kui erinevalt võib asju märgata ja mäletada. nii kohad, ajad kui inimesed on mu mälus moonutatud. eks temagi mälus. aga minu mälu on kohati nagu mingi instagramm... ja ma tahan ikkagi teada, mis päriselt juhtus. seda brutaalset pärist, õiget. aga seda vist polegi olemas. on ainult teiste sama subjektiivsed ja võib-olla instagramsed mäletamised. mis võivad olla ehk veelgi üllatavamad minu jaoks.

üks sõber juhatas mu ühte ruumi, mis tundus olevat seotud elutoaga, st oligi. "see on ajamasin" ütles ta ja ulatas mulle puldi. vahtisin totakal ilmel pulti ning katsusin ette kujutada, kuidas ma nüüd kambrisse astun, puldil soovitud aja määran ning istunud veidi aega selles ruumis, sealt välja astun ja olen minevikus. true story, aga tegelikult oli tegu infrapunasaunaga. aga mu point on, et kui sa tahad ajas reisida ühte olulisse punkti või sündmusesse, millega sul on omad mälestused, siis käivita seesama pult. seesama pult, kust tuleb see muusikapala, millega sul on "need" mälestused. see muusikapala on portaal minevikku, sa leiad end sealt ajast ja sealt kohast, saad täpselt tagasi selle tunde, mis tookord oli. põhimõtteliselt saadki kätte selle tunde, mis tookord oli. and that's it. that's all. it's working!

võib rääkida tundemälust ja võib rääkida isiklikust muusikaajaloost, aga hetkel ei viitsi - kell on palju.

sättisin luuludelehele üles ühe omaette tunde eelmisest kevadest -  siin.