Teen siis juba reklaami ka, kui mönda sorti kirjandust üldse suht vähe vist reklaamitakse ja ostetakse, tähendab, köigel ei jöua ju kätt pulsil hoida, eriti lugejate endapoole vöitmisel. Anywayz, no ma kondasin Ninnikus ringi ja olin meeldivalt, lausa lustlikult üllatunud ühe Jaapani autori osas ja ka selle ladusa tölke osas. Vägev! Miks mitte siis endale soetada nt see raamatuke. Jaa.
Nt järgnev luuletuseke küll täies oma suhtelises üldisuses ikkagi laseb mul manada silme ette mingeid konkreetseid pilte ja tunda ennastki niimoodi mönusalt, nagu see luuletus. Mönusalt, laisalt, mugavalt...
1Mitte üht asja pole kirjutada.
Mu keha vedeleb päikese käes.
Mu naine on ilus.
Mu lapsed on terved.
Kas ütlen nagu päriselt on?
Mängin küll luuletajat,
kuid ma pole luuletaja.
Mind loodi ja jäeti siis siia.
Näe, päike kaob kaljude taha,
kuigi meri on tume.
Midagi peale selle keskpäevase vaikuse
pole mul sulle ette kanda.
Isegi kui peaksid kuskil verd valama...
...ah see pidev pimestav valgus!
No comments:
Post a Comment