Kanada on mu uus Meka. Tähendab, ma ei tea, mis mul see vana Meka küll olla vôis, aga uus igaljuhul küünitab kuhugi Kanada poole - tuleb sealtpoolt muudkui toredaid üllatajaid. Doldrums!!! Kôigepealt läheb kuulamise aur selle peale, et môistatada, kas laulja on naine vôi mees, kuigi nii oluline see polegi ja seda ilmselt artist ka promob. Mingismôttes. Igaljhul see vokaal (kogu muu hea-parema sees) meenutab sellist Norra poppgruppi nagu Donkeyboy, kus lauljateks nii mees kui naine, kordamööda, segamini, vahepeal, kus samuti on mônus seda dünaamikat kuulda - millal kes laulab ja kas nüüd laulavad korraga. Eeslipoisil on kôik eeldused olemaks igati hea taustasült, kui teed samal ajal midagi muud: on positiivne, rütmikas ja ilusameloodiline. Ta ei pressi mingeid ootamatuid olukordi peale, ei pane end liigselt kuulama, aga tunned, kuidas meeleolu paraneb ja töö (mille saateks Donkeyboy mängib) saab tehtud nagu lepase reega. Nagu Kättemaksukontori soundtrack.
ja Donkeyboy:
No comments:
Post a Comment