... okoobrioktav

Okta(a)v kui suur samm...
1. muus kahe lähima samanimelise helikõrguse vahemik; 8 diatoonilise astme vahel olev intervall, ka diatoonilise heliastmiku 8. aste. 

Meie korter on valgusküllane ja vägagi vastuvõtlik praegu esinevatele päikesesähvatustele ja vihmasahmakatele. 

Kased heljuvad sügavkollaste puntratena akna taga potisinise taeva taustal, punaste tähtedega Selveri tibukollane ehitis terendab silmapiiril. Soetasin Riias kollased kõrvarõngad pühitsemaks seda veidrat melanhoolset kuid reipalt optimistlikku tunnetust, selle tunnetuse sümboliks on ka üks J kursakaaslane sügavkollase t-särgiga - no hästi rõõmsameelne inimene, aga õrn-tajutavalt raskemeelne.

Juba augusti lõpus oli tunda, kuidas kõrged-kerged pitchid madalduvad-aeglustuvad, õhk on esialgu energiate muutumisest hägune ja paks, nagu raske. Septembris oli see hägustumine imelik, aga värskendav ja isegi nauditav, nüüd, oktoobris näitab "energiamuutus" oma tõelist, kvintessentsi settinud palet. Kuldne, kui soovite. 

Kõik muutub. Pidev vaip-jalgealt pidetuse tunne on siin korteris. Miski, mis ei saa valmis, kus oleks palju vaja teha, aga... ma istun siin arvuti juures ja kirjutan sellest hoopis... Palgapäeval uus riiul ja uued prillid - oktoobrikuu väljaminekud ( Ja seeeee lamp praegu väga oluline saada, et ta oleks natuke immitseks valgust hetkel)

Novembrikuul aga võiks mu uued klaverilood juba bandcampis üleval olla. 

Ja töö on muutunud mittemotiveerivaks. Kas see on hetkeline sööst? Mida ma siis teeksin? Teeksin igasuguseid asju, omas tempos, aga kes siis minu asemel arveid maksab, kohvikutes käib ja kinos, ja ostab impulsiivselt asju, mis õnnelikuks teevad? Tulin siia planeedile siiski ka materiaalses heaolus naudisklema. Elu ei pea olema piin. Kannatus on ta niigi.

Vajan mõtteselgust. KUHU EDASI?!

Vastab oktoober: Oktoobris on loodus kristalliseerunud värvikirevaks, saavutanud oma "piigi",  aga on vaja liikida edasi, ta hakkab vaikselt mädanema, kõdunema, elu modifitseerub, järgmise väärtuse tipuni, mis peab leidma lahenduse, leiab selle, ringkäik mööda tippe käib. Need ju tsüklid... Mõned kuised, mõned 12 kuised, mõned pikemadki veel.

Võib-olla tahab üks tsükkel minus lõppeda ja lahendusi saada. Loodetavasti minu mõtted ka kristalliseeruvad ja kõik vana ja mõttetu, ebavajalik kõduneb mu ümbert, ja ma saan oma eluga uues ringis edasi minna... 

Mu praeguse olekuga resoneerub praegu väga hästi Harold Budd, see va Gaga Masin ja Hiroshi Yoshimura. Mu kõige värskem klaveripala, mille ka viimati kolmapäeval Barlovas ette kandsin, tundub mulle nagu haarang Yoshimura helikeelest. Või siis kuidagi nii, et nii tema kui mina viibime mingis teatud ühisväljas, millest nopime ja interpreteerime muusikat... veidi erinevalt, aga tunnetus, see miski, on väga sarnane, kui mitte sama. Oleme samast ainest. 

( Muidu uut musa vanadelt lemparitelt nii palju peale tulnud, et ei jaksa süvenedagi, nt Four Tet, Tricky, LCD soundsystem jpt)