Mees ja koer

"Kas olete pereinimene?" küsib töötervishoiu arst. Ja mul tekivad jälle identiteediküsimused, millele tahaks pikemaid filosoofilisi vastuseid arutleda koos arstiga. Miks arst ei võiks ühtlasi olla hingearst? Miks ei olnud ühtegi psüühilise tervise testi selles tervisekontrollis... 

"Mina, mees ja koer, mu pere" vastasin vist, ja lisasin ruttu:" Sünnitanud ei ole"

Mulle tundus, et moment oli tsipake piinlik. Aga ei. Ta suunas mind audiomeetriasse, sest õde oli unustanud mind sinna varem saata. 

Sellal, kui mees ja koer oma põskedesse mustreid magavad, keskendunud nägudega unenägusid vaatavad, sibistab väljas igavest vihma, igivihma. Kõik on hall. Hall teisipäev. Ma katsun endas maha suruda kadeduse ja pahameele, et nemad saavad magada, mina pean ruttama, sest tööl ei ole öökull-inimesed vaid lõokese-inimesed. Lõõritada tuleb lõokestega koos. Aga väsinult. Sest kui sa tahad olla varajane ja samas hilja magama minna, sest su elukaaslane jõuab nii hilja koju, ja teil võiks veidi ühisaega ka olla, ja ta võtab veel sõbra ka kaasa, ja siis läheb tuliseks aruteluks küll filmide küll kokkamise üle, siis... 

Duši all. Vesi niriseb mööda mu põski, juukseid ja keha alla, nii, kus on shampoon. Mari. Ärka üles juba, ärka... miks sa nii pahane oled? Vaheta lihtsalt tööd?! Aga... ei miks mina pean, miks tema ei või hoopis ennast muuta minupärast, et minuga samal ajal üleval olla? Iga keharakk on pahameele puhangus. See voolab minu sees suht jubedasti, duši all võiks see minust sooja vee abil elimineeruda, aga ei. Kui ma saaks oma unetunnid täis, ei laseks ma sellistel tühiasjadele end üldse sandistada.

Kui oleks õigel ajal sängi saanud, oleksin ärganud täna mõnusasti kell 5, 5.30 olnud joogapesas sadhanal. 40 päeva ärkaks 5.30 ja hakkaks mantraid lugema, see oleks väga mõnna asi, mida teha. Trust me i know. Kell 8 oleks kenasti ja rahuliku meelega tööl, lust ja lillepidu. Aga ma elan paralleelreaalsuses, kus tuleb harmooniliseks kooseluks endast anda vahel nii suurena tunduvaid tükke. Öäk, lihtsalt, ma ütlen.