Täiskuuaeg

See postitus kuulub vist pigem spirituaalsuse sildi alla. Aga kirjutan ikka praegu siia.

Nimelt olen viimasel paaril nädalal olnud hirmus unine ja üsna apaatne. Pühapäeval magasin lihtsalt kl 12.30-ni ilma et mingi sisemine kell oleks prääksuma hakanud, et ärka üles ja hakka päevaga pihta. Ei. Nägin juba siis miskit unenägu, millest meeles on enamvähem ainult tunne. See oli täitsa uudne tunne. 

Täiskuuaeg. Tekks väike konflkt elukaaslasega, kes mu rattaga kodupoole kimas ja sellega paar korda kukkus, sest sellel ei ole pidureid. Jah, see on täiesti vanakooli. Ainult vänta tagurpidi ja ratas peatab hoo. LIHTNE! Sestap ei suutnud ma talle kaasa tunda vaid olin hämmastunud, kuidas ta teps mitte ei tunneta antud ratta stiihiat (ehk et siis vaatab rattale peale, näeb, et seal ei ole pidurit lenksu küljes ja vastavalt sellele tegutseb, alguses ettevaatlikumalt) aga noh... inimesed saavad olla nii mugavad, et tahavad omale käikudega, ja lausa elektrirattaid, aga veekindlate jalanõude hankimise peale ei tule. Oeh. 

Täiskuuaeg. Olen haaratud päevastest möödaminekutest. Selle asemel, et sõprade toredat seltskonda nautida, oli mul obsessioon ja sisekujunduslikud ideed, mida venna vannitoaga teha, et see vähe "glamuursem" välja näeks. Next step oleks, et hakkaks uurima, kuidas elukaaslase vend elab ja alustada temale oma sisustusteenuste pähemäärimisega. 

K kolis ka vahepeal. Ja temale pidin kindlasti sinised koogitaldrikud saama. Sain. Saan ka sellise väikese taburetikese loodetavasti, nagu vaja. Liigub e-kaubanduses. Muus osas aga talle miskit nõu ei anna, sest usaldan teda oma asjadega. Tal omad nägemused. Ja lähen pärast külla mõnulema. Tal on omad viisid kodu mõnusaks pesaks tegemise osas, ja selles on oma osa mittemateriaalsel. 

Aga haaratuna obsessioonist, youtube related videotes jäi ette isegi Russell Brandi Obsessioni teemaline video, avasin selle eraldi tabis, kuid ei jõudnud taustaks kuulata. Sest. Obsessioon. See oli mind haaranud nagu mingisugune hiiglaslik ämblik oma võrku ja mu mõtted liikusid ainult ühes valdkonnas. Või siis see suur koll Stranger Thingsis saanud mu hinge endale nosida, nii et seestusin. 

Pärast tööd tegin vajalikud ostud. Ja pea hakkas jubedasti valutama. No more. Shopping is evil! 

Ma ei tea, kas asi selles, et olen viimasel ajal tundlikum, aga igasugustest poodidest tuleks kaugele hoida, seal on.. well... see on... ostlemine on energiavampiir. Isegi kui tead täpselt, mida otsima lähed.

Täiskuuaeg. Keskööaeg. Nihelen linade vahel, tõugates Rosina voodist välja, sest ta tahab mind kangesti asendada ning mu padja oma lõua alla võtta. Nihelen. Linad on nii ... krobelised. Õues on nii hele. Tõusen istuma, et veidi kuud vaadelda. Vaatlen siis. Meie ruloo on alati nö poole peal. Me ei tõmba seda kunagi täiesti alla. Ei ole kottpimedas magaja. Kuu on, nagu ta on. Valgustab pisut enda ümber hõljuvaid pilvi. Mõnel pool on tähed. Üks valge täpp, mis peaks olema veenus. Maaililiselt valgustab/peegeldab enese ümbrust see ümmargune kivitükk. Laskun tagasi tudile. No ei leia head poosi. Kael valutab. Ihuliikmed on hellad. Puusad rsk. Leian lõpuks hea asendi kõhuli, siis ei pea puusa otsas piinlema. Ja uni tuleb. Ja missugune.

Olen mingis poolpimedas-tühjas korteris. Ja siis ilmub mingisugune musta hõlstiga härrastegelane ja tõstab mu üles, nii et jään tema käeotsa rippuma. Esialgu on see hea ja mugav. Kui keegi sind üles tõstab ja sul selg valutab, tunned, kuidas diskid gravitatsioonijõul mõnusasti omadele kohtadele langevad. Aga. Musta hõlstiga tegelane, kellel pmts riietuse alt paistis ainult suu, hakkas mind niimoodi edasi ja tagasi vedama ja lennutama, vahepeal maha paisates. No see nüüd hakkas väljuma hea seljahoolitsuse piiridest. Ma ei kõnelenud temaga, vist pigem karjusin, et miks ta nii teeb ja ei jäta järele. Ma ei saanud aru, miks see tegelane üldse viitsib minuga jännata. Veider, et nii mõtlesin. Nagu mul poleks sellistki väärtust. Huvitava vahemärkusena mainiks, et ei olnud aru saada, kust härra hõlst üldse lõppeb. See sai pimedusega üheks. Tema oligi herr pimedus. Mingisugune deemon. Mõistsin endamisi, et ta on mingi deemon, kes mind nahutada püüab (aktuaalne ja igati mõistuspärane selline mõtelus pärast Stranger Thingsi ja sisustusobsessioonis kaelani sees olekut). Üritasin selles pimeduse-tegelases midagi seksuaalset leida, et see tuuseldamine kuidagi nauditavam oleks, aga tema kuju inimesena hägustus veelgi. Minu lennutamine ei andnud vist oodatud jubedaid tulemusi. Oma peas mõtlesin ikka (eriti pärast oma ühte bad tripi meditatsiooni), et see on ju vabanemine sisemistest deemonitest. a la mingi sitt ujub pinnale ja kaob igaveseks - thats how it works. Siis tegi ta midagi jubedat. Ta jättis mu üksinda. Ta kadus ära. Passisin pimedas korteris. Ainult ühes toas oli valgus. Klõbistasin lülitite kallal. Teistes tubades ei läinud valgeks. "Lõpeta ära!" karjusin, "Lase valgus tagasi!" Aga mister deemon pimeduserüütel oli kadunud nagu tina tuhka ning 

mina ihuüksinda jäetud, surutud ainult ühte tuppa, kus valgust veel oli. See ei olnud ka midagi verdtarretavalt jubedat, aga äärmiselt ebamugav tunne. Hea seegi. Ärkasin niimoodi üles. 

Deemonlikke mõtteid pani aretama veel see, et saanuna Stranger Thingsiga ühele poole, seal on selline deemonlik vaib juures, ilmnes esmaspäeval, et Tartus tegusetavd vandaalid. Rally Estonia laiv rikuti õela juhtmemanipulatsiooniga, mingid peenrad kusagil on üles kaevatud, ning also minu töökoha all asuv telefon seinaküljest lahti tõmmatud. Suurüritusejärgne prügi maas lipendamas, rullumas nagu heinatuustid metsikus läänes. Nagu... mingi rändritsikatest deemonparv oleks üle Tartu käinud. Imelik. 

Ma ei tea, mis kell oli, aga täna ei tohi kindlasi mitte sisse magada. Jäin uuesti magama. Ja avastasin end vist USAs või vähemasti kusagil sellises maailmajaos, kus on nii autod kui majad suuremad kui euroopas. Ma olin mingist laohoonest omale mõnusa lofti kujundanud. Aga see polnud veel kõik. Keegi pikk mees, kes oli meie naaber, ja meenutas Sfääri omanikku, kutsus lõbusasti-lahkesti külla. Nemad olid miskist talu kõrvalhoonest omale veel ägedama elamu kujundanud. Tema naine oli üks rootsi vlogger. Ei, mitte mustard, üks hiliskeskealine rahulik daame, kes hiljuti Stockholmi kolis ja seal minimalismi harrastab ning valgehullustust põeb. Nad moodustasid koos sellise dümaamilise, aga kuidagi usalikult lohaka paari. Nende laps oli mu sõber. Kõndisin nende avaras kodus ringi. Siinseal katuseaknad. Tõesti väga maitsekas ruumikasutus ja palju diy´d. Palavus ka. Valjud hääled. 

Sellisest unest oli toredam üles ärgata. 

Idas Persona saade oli hea, otsige ise. Muusikalinke väga viimasel ajal ei ole jaganud. Sest kuulan sporaadiliselt peamiselt saateid ja mixe.

See topsiringluse uudis tegi ka südamealt soojaks. Ja kui vennas külas käis siin ja mainis, et Tartu on täitsa nagu teine maa Tallinnaga võrreldes. On jah. Elan siiski paradiisis :)