käib see korpulentne karvadesse mattunud, mongoliidsete näojoontega kass, karvastik varieerub musta, valge ja oranzi vahel. Kuna mul on jälle nädalake puhkust (suurim ja luhtaläinum plaan päikest vötta), siis saime elukaaslasega jälgida selle uhke kassi kulgemist aias. Olime tema käikude tunnistajaks kaks korda ühe päeva/eilse jooksul.
See kass on sama häbematu kui tema näoilme. Vantsib sabalohisedes aeglaselt mänguväljakule, korduvalt seisatades, vaatab ringi ja ukerdab liuvälja all olevasse piiratud tühimikku. "Hakkab situle," oleme kindlad. Kuid see on valehäire. Kass vaatab äraolevalt ringi, meid märkamata, on näha, et ta ei ole asukohaga rahul, kaaludes oma peakeses optimaalseid kakamiskohti. Löpuks töstab ta oma töntsakad ohtrasse puhvis karvastikku mattunud käpad ja ronib asukohast välja ning patseerib otse liivakasti keskele, sellesse osasse, kuhu meie maja lapsed on oma plastmassist mänguasjad, autokesed, ämbrid jms jätnud on, ja otse ühe plastmassist julla körvale ta ähvardavalt istubki. Ja teeb oma häda! Keset liivakasti, kus on ruumi küllalt! Ta vaatab jälle süüdimaltult ringi, hetkeks nagu veidi kiirendades miimikat, ning jääb aknasse vaatama, kus meie N¨ga andunult stseeni jälgime. Ta vist silmab meid? Aga ei lase end segada. Kiisu astub edasi, enda järel isegi liiva peale kaevamata ning asub teise mänguasja juurde. Ta jääb sinnagi kükitama selliselt kahtlaselt, saba kergitades. On alles kass! Seejärel vahib ta jällegi kahtlustavalt kuid samas üsna pohhui-olekuga ringi ja lahkub sündmuskohalt. Poole kiiremini kui enne, peaaegu et joostes.
Mis ma veel vahepeal teinud olen, mönda asja saab mu uuekodublogis lugeda...
No comments:
Post a Comment