VÔEH

tänu Kleerupi remixile avastasin sellise Norra muusiku nagu Susanne Sundfør. Ta önneks ise pole üldse nii vöigas kui see video...

mitte nii kiir ülevaade

Mul olid mõned mõtted. Need läksid nüüd kaduma...
Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?

Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:

S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud -  Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.

Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.

Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.

Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik.  Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a  luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.

Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.

Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.

Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli. 

Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.

Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...

Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!

siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.

kiirülevaade

mõned turistikad reisult kaugele kirkenesi.  vahepeatus oslos.
tundub, et igaüks leidis festivalilt omale terakesi... minagi. sellest kunagi hiljem.  
järgmine mighty festival mai lõpus!

jõudsime rikaste linnaossa oslos

ilusad majad, noored emad, kursaõde

kujud vigelandi pargis

kadunud kinnas vigelandi pargis.

comic sans omal kohal, mänguasjapoodi tähistamas.

väike auto kirkenesis

thoni hotell, festivalipaik

saamiolemisega käekott ja kohvitass tooli all, loomulik

 

kino nagu kuuris aga ei olnud kuur

saami daam: spässib - aitäh

lottega jäähotellis

kulinaariateemaline magamistuba jäähotellis

tõukekelguvalik jäähotelli territooriumil

huskide kodust avanes selline vaade

udune marit laval

vahemaandumine bodös

(t)ilu(l)ilu

Ja õues on täna niiii ilus. Nagu oleks kevadehõngu, aga võib-olla lihtsalt tundub...
Ning kurb uudis, üks norra staarkirjanik leidis endale parema paiga...tema romaane ja esseid on ka tür'is saadaval.

poolpaljas

vahel ei lepi perverssus pelgalt tekstiga ja hakkab otsima autorit...
ehk et siis mul on vannilinas-japsinägude pilte.
mulle meeldib!

Jõuluoode

Täna nägid nii mõnegi möödauva sõidumasina katused välja sellised, nagu all demonstreeritud koogikeste kohevad vahukoorekihid. Kusagil-kusagil, mitte ainult katustel, on lund...

...ja muideks, miks mitte näpud tööle ka jõulukuulide osas? Youtube'is leidub antud teema kohta ka õpetusi, kuigi mingis võõras keeles. Täna läheb igaljuhul piparkookide küpsetamiseks. Alustagem asjadest, mis esialgu üle jõu ei käi ;)

folkeopplysning gjennom hiphop

Mu teisipäevane ettekanne pole küll täpipealt sel teemal, aga, näe, kuidas räpp kõik cooliks teeb ja kuidas seda on võimalik kasulikult ära kasutada. Elagem keskkonna, mineviku ja tulevikuga kooskõlas, kasutagem selleks värsse...

Näiteks, kui oled emigreerunud  Lähis-Idast, siis rõhuta oma võõramaist identiteeti ja ühiskondlikke ämbreid räppides nagu Karpe Diem. Kui oled selle kõige najal kuulsaks saanud, võid aidata kaasa  maailmaparandamisele nii:

Juhul, kui oled üsna põline norrakas, siis võid oma räpiannet aga ära kasutada folkloori edasi kandes ja seda pisut uuendades ning panustada järelkasvu harimisse, nagu seda teeb Aslak Borgesund siin.

Alert! Kui oled loodud depressiivseks tüübiks ja adopteeritud Lõuna-Koreast, võid välja anda raamatu, mis pulbitseb sinu emotsionaalsetest sise- ja väliskaemustest. Mina olen niisama depressiivne siin, sest tundub, et ma pole "üldsusega" ühel lainel. Ma ei tule selliste asjade pealegi, mis mõne jaoks tundub väga loogiline ja mis tundub mulle loogiline, ei ole seda teiste jaoks. Saaksin sellest pika jutu ära rääkida,  aga milleks. Keegi tegelikult ei taha väga teisest aru saada. Ma ka ei taha, olen väsinud üritamast.

novembrikuu vahvaim, ühtlasi musikaalseim vunts leitud

Avastasin ühe eriti vahva vuntsi, kui p3 õhtune vöönd käima jäi. Vunts Harald Are Lund  (65) on uuema ja vanema, enamasti tundmatuma, pungist jazzini musa sõber ning jagab seda infoküllaselt esmaspäevaõhtuti ( kl20-23) p3 eetris ( norra keeles, aga sellest ei tasu heituda). hea saade on!

väike tutvustav telesaade temast siin.
raadiosaateid saab kuulata siin.

ekraanivalged ööd tartus

et mul meelest ei läheks ja kel veel huvi, siis tartu pöffil huvitab mind raha ja ajavaest tudengit kaks filmi: 

21.11 Esmasp kl 22.30 Tagahoov ( 1h 10' Athena) - islandi tagaaias toimuvast. kuna islandi muusikud on tallinnas ja üldse eestis päris palju käinud ja kontakte nendega , siis on tunne, nagu toimuks filmitegevus nettopp kusagil siinsamas tagaaias, nii lähedal, et no sellest peab lihtsalt osa saama. treilerist nähtud kellegi kodu nägi välja nagu täpselt olafur arnaldsi kodu. mine sa islandlasi tea.

22.11 Teisip kl 17.30 Oslo 31 ( 1h 35'  Cinamon ) - ajalehed praegu kõmmutavad, et  see linand võitis rootsi filmiauhinna ja parima filmifoto preemia. nagu treilerist näha, siis  põhjamaiselt kargeid kaadreid  ja  mitte enam ülinoore tüübi keskeakriisi sisaldab see teos. kulg. sama peategelasnäitleja ( A. D. Lie)  on sama rezisööri ( Joachim Trier)  eelmises filmis reprise ka peategelinskit mänginud. 

tegelikult veel mitu filmi, mida ära näha tahaks ( sh jaapani indiporno ehk Underwater love kus armuvahekorrad toimuvad pildil seisva veekolliga). aga pimedad ööd on näiteks veel nuputamiseks, kuhu ikka oma magistritööga suunduda. suundumusi on mul kahte tüüpi, aga kähku on vaja teha konkreetsem valik. don't ask...

stiilinäide algavaks hooajaks

a võta šnitti eskimotüdruk Kakonitast, (kelle Amundsen ekspeditsioonilt koju tõi). pilt siit.
seoses amundseniga veel seda - mul ei lähe meelest töökaaslase siiras hüüatus karvases töörõivastuses maadeavastajat nähes: "nagu minu koer!"