Naistemaailma probleemid

Haarasin alt kaasa Kaubamaja Hooaja, kus Eesti kuulsustest tarbijad katsetasid BB kreeme ehk blamish balsam kreeme. Sattusin ka mina sellest ideoloogiast pinevile, nende kreemide näol ei ole tegemist puuderkreemidega, vaid nahasôbralikuma iluvigadeparandamisekreemiga, mis vist jätab puuderkreemi mulje vms - tahaks hirmsasti ühte neist kreemidest. Kurb siinkohal on see, et ma ei leia, et mu näonahk nii pekkis oleks, et sellist kreemi vajaks. 

Kas tänavatel saadavad sind pilgud a la mis rôve tulnukas see on? Haara aga bb järele ja tulemused on hämmastavad!

Tanikawa

Teen siis juba reklaami ka, kui mönda sorti kirjandust üldse suht vähe vist reklaamitakse ja ostetakse, tähendab, köigel ei jöua ju kätt pulsil hoida, eriti lugejate endapoole vöitmisel. Anywayz, no ma kondasin Ninnikus ringi ja  olin meeldivalt, lausa lustlikult üllatunud ühe Jaapani autori osas ja ka selle ladusa tölke osas. Vägev!  Miks mitte siis endale soetada nt see raamatuke. Jaa. 

Nt järgnev luuletuseke küll täies oma suhtelises üldisuses ikkagi laseb mul manada silme ette mingeid konkreetseid pilte ja tunda ennastki niimoodi mönusalt, nagu see luuletus. Mönusalt, laisalt, mugavalt...

1


Mitte üht asja pole kirjutada.
Mu keha vedeleb päikese käes.
Mu naine on ilus.
Mu lapsed on terved.

Kas ütlen nagu päriselt on?
Mängin küll luuletajat,
kuid ma pole luuletaja.

Mind loodi ja jäeti siis siia.
Näe, päike kaob kaljude taha,
kuigi meri on tume.

Midagi peale selle keskpäevase vaikuse
pole mul sulle ette kanda.
Isegi kui peaksid kuskil verd valama...
...ah see pidev pimestav valgus!

a la kuidas edasi lükata surma...

"Ma nägin täna hommikupoole ööd kaks korda surnut unes," ütles Shingo Yasukole. "See oli Tatsumiya-taat. Ta kostitas mind tatrajahust nuudlitega."
"Ega sa neid ei söönud?"
"Mhmh... Samunegi... kas ma poleks tohtinud seda teha?"
Shingo pidas endamisi aru, kas unes surnu poolt pakutud toidu söömine võib tõesti surma tähendada.
"Kuidas see nüüd oligi...Siiski, mulle tundub, et ma ei söönud... Tõstsin vist enesele natuke ette, aga..."

Y. Kawabata "Mäe Hääl"

i knowz a lot

pärit siit, jutt jumala õige, egas Marit muidu võitnud poleks :p

Nonii. Kui ühe õppejõu vaieldamatu lemmik oli Foucault, siis E-R. S toonitab Harold Bloomi tähtsust. Tegelinski siis angloameerika kirjandusilmas tegija ja ütleja, kes mõnesmõttes pöördub tagasi algosakeste juurde. Muidugi oli tal õige point, et black literature või siis kolonialistlik suundumus on bullshit ses suhtes, et tuleks keskenduda ju kirjandusele endale, mitte seda politiseerida või sotsiaaliaga segada. Esteetikal on ka mingisugune võim. Vähemalt võim minu üle küll! Aga mul on tunne, et siitsamast saan ma ainest ka oma MAtööle, teoorilist ainest. Sest ma kavatsen kirjutada sellest, mida kõike Brynjulf Jung Tjönn... ei ole. 

kirjanduses on peaaegu kõik lubatud

Jeg sier: Du har jo et dikt i Sting hvor du personifiserer selve døden, han er på vei inn i telefonkiosken…
Jóanes: …og ligner litt på William Burroughs med hatten, ja.

( tõlkida eiviitsihetkel )
 

Meelevald / ettevaatust, söömised-joomised!

Igasugune kirjandus ei või igasuguse lugeja kätte sattuda. Eriti selline kirjandus, milles on palju õlut... Tavaliselt mu külmkapp selline välja ei näe, nagu all mobildistusel demonstreeritet. Igasugune lugeja: Arvatavasti olen pea ära löönud, nagu mr. Talbot ja pean Wheelerit vaimuks, samas kui too jääb kainemõistuslikuks ja kohe Talbotile vett kajutisse viia lubab, ning armun, ma pole veel sinnamaani jõudnud, et täpselt teada, kellesse ( W. Goldingu tollest laevagasõitmisetriloogiast käib jutt). Nt Kim minus küll selliseid aasiatoidu neelusid ei äratanud nagu K's... Tähendab, olen ikkagi pea ära löönud.

Rääkides veel veidike toidust - Ma ei taha olla julm ega midagi, aga praegu Aura aedviljamahla juues (uus toode uus toode) ja selle etiketilt suvise külmsupi retsepti silmitsedes tekib tunne, et seda sõin ma ju esmaspäeval Sfääris! Keskpärane. See võib olla misiganes enamjalot tomatit sisaldav püree. Šokolaadikook oma enormilisusega suuruse aga ka maitse osas õnneks korvas supi. Aga seda sõi M. 

Rääkides veel veidike suppidest, siis kasutasin juhust avalikus kohas (Näljas) lõunatada, kuna kodus haaraksid mind arvatavasti teised mõtted ja teod kui nt koolikirjanduse lugemine. Tegin seda ( lõunatamist) peaaegu paralleelselt herr Haridusministriga. Minul kõrvitsasupp, temal, uljaspeal, Tom Kha supp. Minu vürtsikas supp osutus ülemäära vürtsikaks, nii, et ma endalegi häbiks pipratükke sealt välja koukisin. Minister jäi selles osas siivsaks, kuigi ka tema supp oli vürtsine. Kuid J. Blake'i viimase albumiga ( loe: väga ja väga rahuliku) täidetud muusikatausta söögisaali täitis kord minu, kord tema nuuskamine. Tema oma oli häälekam. Lugesin parajasti Jaapani premodernsete seksisüsteemide kohta ( hobune ka falloslik symbol, ma ei teadnud/arvanud/mõeldnudki selle peale) ja tema Postimeest. Minujaoks oli see oli kahte baguetti väärt supp, tema mahendas keelt õllega. 

Rääkides veel õllest, siis sai proovitud uut Karlinimelist õlu. Ja seda kino Sõpruses, peale Kaplinski dokki, BMF lühifilmide ajal joodud sai. Tänu jälle Toke õllelembusele ( Orm Punasest). Kaplinski dok oli peaaegu läbinisti prantsusekeelne.  Seal oli palju looduses rassimist ja passimist ning alguses Tallinna võltskiirust ja midagi, mis vist on kunstiline, kontrastiks. Igaljuhul rohelust oli palju ja mulle meenus, kuidas ma ise kord olin natuke liiga affektierroris kirjanikepaari Vesaaside elust maal. Oh seda maalolemisromantikat. Sama mõnus elu oli ilmselt ka Olav H. Haugel, kes rohkem teada inimestele. Õunaaed või mis tal oli. Kangilaski mainis kunagi virsikuistandusi Norra lõunaosas. Mmm. Ja siis Fosse vist ju ka selline.... omaettehoidev, omaesine mingil määral ju ka loodus või vähemalt "ära". Ära olemine. Äraolemine. Nojah, see roheluse üledoos tundus natuke naljakas, kuid anname prantslastele andeks. Pealegi ei tehtud dokumentaalis peaaegu üldse mingeid põllutöid ning aiast ei saanud ka suuremat sotti. Võsa. Puutumata/ Vähepuututud loodus. Domineeris vikatiga niitmine, millele isegi prantsuse keeles ( vikatile mamõtlen) vaste leidub sõnaraamatus. Ja metsas viibimine. Ning õuepeal asuvas tiigis ujumine, koos purde lagunemise ja parandamisega. Tiigis muidugi ujus suurmees alasti. 

BFM filmidest tooks esile 2 või 3, mis rohkem silma jäid. Kuigi kõik jäid mingil määral. I. Ojarit nägin enne filme ringi sebimas, ning tõepoolest, ta figureeris neist (kuuest) kahes.

Jänesefilmis ( Tõsikindel Jänes” – rež. Eik Tammemäe) on meie pealinna ööelu ja arhitektuurikaunidus väga kenasti kokku viidud, nii, et äärmiselt meeldiv on seda läbimõeldust vaadata. Ja üsna kerglane sisu oli selliseks läänelikult keeruliseks tehtud. Üks teine film  ( “Kõks” – rež. Hardi Keerutaja) oli nii sürr, paar mu sõpra, kes kokkusaades peaaegualati arutavad filmitegemise üle, on samasuguse sürrusejoonega, mis muudab sellegi filmi minugi jaoks südamelähedasemaks. Lynchilik ka veidike oma suletuses ja mm nojah sürruses. Ja viimane ( “Teine pirukarööv” – rež. Kaur Kokk ), Murakami novelli ainetel, said someone. Oli huumorit, silmale pai tegevat teostust ning imelikku mõttetust kõige selle juures, mis kohati nagu Murakamile omane, mängu ilu vms.

btw säästu hapukurgid pole suuremad asjad maitseväärtuselt

Saaaaaaaga

ajutine seinakapina funksiv kastikogum @ grannies

Vahepeal oli mul juba meelest läinud, kui otseselt humoorikad ja/või grotesksed võivad saagad olla ning ka nt 20.saj kirjutatud saagataolised romaanid, mis kätkevad endast toda viikingiaega. Pidin Orm Punasest paar peatükki lugema ja jäingi lugema, ei saanud käest panna. Äktšõnit ja naisi on ja raha ja luksust -  Cartland meestele. Üks viimati ettejäänud stiilinäide:

"Mina olen maata mees," ütles Styrbjörn, "ja mul pole vara, et rahu pidada, sest minuga on nii, et ma olen parem kaaren kui see, keda kaarnad nokivad. Aga kui ma sinu juures külas olen, siis arvan, et pean rahu niisama hästi kui mõni teine, ükskõik mis jumalad ka pidu püsti ei paneks, sest sa oled olnud hea äiapapa, ja sinuga pole mul kunagi tüli olnud. Aga tõsi ta on, ja ma pean sulle nüüd ütlema, et sinu tütar Tyra on surnud; ja hoopis meelsamini oleksin toonud sulle paremaid uudiseid."

"See on kurb sõnum," ütles kuningas Harald. "Mille kätte ta suri?"

"Ta sai pahaseks, kui ma võtsin endale vendide hulgast sohinaise," ütles Styrbjörn, "ja sattus niii suurde raevu, et hakkas verd ülitama, ja siis jäi ta kiduraks ja suri ära. Aga muidu oli ta hea naine."

"Seda olen ma ammugi märganud, " ütles kuningas Harald, "et noored surevad kergemini kui vanad. Aga ärgem nüüd laskem sellel oma meelt liiga palju rõhuda, kui on jõulujoodud, ja mul on rohkem tütreid, kui ma oskan nendega midagi peale hakata..."

... ja kui Kristiina Lauritsatütre oleks kirjutanud mees?  Võinohh... Jah...Vähem vaiba eem tegemist ja rohkem taplusi. Detailsemalt. Ja vähem pikalt-laialt-seletavat jumalasõna äkki ka. 

Ja siis - peaks Game of Thrones'i teise hooaja juurde asuma - ja mida ma näen. Ma teadsin, et naabripoiss Peoelukas on kuidagi sarnase näoga. Emake loodus teab, millise näoga on kurjus vms...

Tekstid

Ma ei saa kirjutada!

Mingit novelli või asja, kui ma tean, kuidas see lõppema peab. Kunagi tuli see mul hästi välja, aga mitte enam. Kui hakkan tunnetama oma kirjutises lõpplahendust, jääb kirjutamine katki. Kaob kirjutamislõbu ning jääb kohustus. Ma ei ela enam oma tekstiga ühte elu, ma nagu petaksin teksti, teades seda, mida tema ei tea? Ja üldse,tekst teksti pärast on ka midagi. 

Kallis frankofiilist eks on sellise loo armastusväärseks tunnistanud lastis:

(sideeffects: minus lõimuvad too märtsikuine pariisireis ja couchsurfing vahemere ääres... Ja mis ma unes nägin: olin taas temaga ning leidsime omale väga prantsusepärase kodukese, ühe korteri, mis oli osa suuremast korterist. Aknad olid kahe erineva suurusega ning seinad kollakad. Lõunamaine soe päikesevalgus täitis toa mõnusa atmosfääriga. Siis aga läksin mingi kambaga välja. Kellegil oli sadamas väike kalurionn. Naersime, et kui terve ümbrus on eriti "hi-teckiks" muutunud, siis see majake seisab ikka siin, nagu pisike tulnukas. Siis aga läksime suusahüppeid tegema. Hüppasin. Minu all oli mägine kuristik küllusliku flooraga (mitte lumi!). Ja ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin, see oli ikka päris sügav langus.) Hea lugu on.

(t)ilu(l)ilu

Ja õues on täna niiii ilus. Nagu oleks kevadehõngu, aga võib-olla lihtsalt tundub...
Ning kurb uudis, üks norra staarkirjanik leidis endale parema paiga...tema romaane ja esseid on ka tür'is saadaval.

nõiaring

Vihkan lollust. Järelikult vihkan ennast? Järelikult kui ma vihkan ennast ei saa ma ka teisi mitte vihkamata jätta? 

Sellise olukorraga katsun siin toime tulla praegu ja ennast harida, aga mis sa rumalukesega ikka teed.

Ja mul lihtsalt ei ole aega tööle või praktikale minna, ei ole aegagi esseed õigeaegselt ära saata. Ja ma elan seda siiski väga üle, tee mis sa tahad. Olen pidevalt mingis deliirilises poolmeditatiivses olekus... muide päike on täna väga kaunis, kusagil selle pilvekihi taga ta kumab roosakalt, ning a le qoki õllelossi tornis lehvib punane lipp ja kusagil teisel pool on õigeusu sibulakuplid ja siis on peetri kirik, ma ei tea, millisest kirikust kellalöömist kuulen, aga vahel hommikuti lisab see midagi pühalikku ja klaaristavat, kuidas hommik, nõnda päev - sellepärast nii paljud päevad ongi mul sellised unesegused.

Aga muidu, putitasin ühte maruigavat eelmise aasta teksti ma ei tea nüüd kas veel igavamaks, aga palun: igavlugu. Kui on mööda läinud teatav ports aega, tundub endakirjutatud vana sodi üsna amüsantne, nagu ei loeks enda asjugi või nii. Annad endale andeks. Et olid siis vähem wiser võimidagi. Usun seda Oscar Wilde'i väljakäidud mõtet, et kehvasti maalivad kunstnikud või kehvalt kirjutajad on kunstiteosed ise hoopis, oma elu elades. Usun sellesse...

selline tunne päris tihti

issa issake

Kobayashi Issa on oma (inimliku muheduse; putuka-mutuka-loomalembuse ja nagu mingi piinatud geeniuse) kontsepti poolest mu lemmik. Tõlkida saab erinevalt, sest jaapani keeles on selleks vastavad võimalused juba grammatiliselt olemas, juba eos. Siiski suundutakse kindlatest mõistmisepunktidest - nt ämblikud viitavad suvele, kirsiõied kevadele ( mis neil algab pmts juba jaanuaris-veebruaris!)  ja nõnda. Raud toob hästi üle muhedusemomendid. Aga originaali ei tea ega oska kahjuks. Üks näide:

Climb Mount Fucji,
O sail,
but slowly, lowly.

( tõkinud R. Hass)

tigu sul on aeg 

hakka juba ronima 

Fuji-mäe tippu

( tõlkinud R. Raud )

lihtsalt üks mõnus kirsiõieroosa kontrast illustratsiooniks

gustave

mu tunded on üsna raskesti kasvatatavad, olen täheldanud juba mõningast ajast saadik. nt flaubert'i tundekasvatus on puha pooleli. üks asi mind pisut vaevab küll seoses selle raamatuga - tunnen ise nagu oleksin too peategelase frederiki revolutsionääriline sõber natukene. ainult et hoian oma revolutsioonid endale ja pean vist vastassoost pisut rohkem lugu ning pole nii andunud õppur ega midagi. aga lihtsalt, mitte areenil ja pigem ebameeldiva/mittemidagiütleva näolapiga, ei oska ka end kuidagi meeldivalt areenile toimetada/midagi piisavalt ägedat öelda, kuigi edevusest nagu tahaks. selleks see viletsavõitu blog siin. varsaagod. naiivselt usun igasugustesse asjadesse - vabariikluse paralleelina tahan näha midagi naturaalmajanduse sarnast ja näen, et see peaaegu toimib. et asju tehakse missioonitundest, mitte kasulõikavate organisatsioonidena. näiteks väga lahe on katla aed! inimesed, võtke istikud kaenlasse, vana koli, mis kuhugi aiapäkapikunduseks sobib, ning laske aga kätel mitte niisama rüpes passida! aiainimesed on heatahtlikud. hea vaheldus on ka linnalärmist korraks mere äärde jalutada ning hetkeks kaduda rohelusega täidetud müüri taha, mis ei ole suletud jalutaja jaoks. a mis siis veel deslauriersiga ühist - pessimismile kaldumine. hm. ja positiivsusele ikkagi ka...phöhh. ikkagi-ikkagi. minus on mõlemat sõpra. hajussüsteem... minu enese distsipliini kasvatamine pikaajalise ühekohapealseisva tegevuse suhtes on vajab poleerimist, st raamat on aknalaual virnas juba tükimat aega. ja laenatud tiibeti surnute raamat, mis kuulub hoopis teise masti, kah. ampsan hoopis norra tegelinskeid vaikselt ja aeglaselt, et magistris mitte kõikse tagumisem olla... flauberti peateosele vihjava nimega mõnus lugu siin illustratsiooniks ja kõrvalõbuks muidu ka.

Jess, Jessen

Reedel tuleb Ida. tuleb kell kolm ja vestleb K. Kaldmaa. Tuleb Kirjanike Majja. Harju tn. 1 ja musta laega saal. Jess! Jessen tuleb. Ta on üks teenekas taani kirjanik ja tõlkija. 

Kes on tööle või niisama sattunud Norra ühte tööstuslinnakesse nimega Rjukan, peaks ja võiks teda hästi tunda. Või tunda temaga midagi ühist. Lihtsalt äratundmisest piisab ka. Näiteks mu kursaõde M, kes oli olnud Rjukanis hotellis tööl, sai aasta hiljem koolis ettekandeteemaks just sellesama Taani daami kirjanduse. M tundis end ära romaanis Vandpaladset ( 1998), kus peategelane Su, nagu M'gi, mõtlikult restoraniaknast välja mägedele vaatas ning elumaastikest tähendusi otsis. M tutvus linnast läbi jooksva värske proletariaadiverega,  kuulas erinevaist maailmaotsest pärit inimeste lugusid, mida nad arvasid oma minevikust ja tulevikust -  Nende ootused-lootused-otsingud. Taolised otsingud on Jesseni kirjutistes läbivad. Psühholoogiliseks realismis on tema teoseid peetud. Jutte nii maa- kui linnainimestest...

Mõjutusi on Ida enda sõnul saanud Põhjamaade klassikutelt Tom Kristensenilt, Knut Hamsunilt, William Heinesenilt ja Selma Lagerlöfilt. Igasuguseid auhindu on ta samuti võitnud. Nordisk Raads Litteraturpris'i 2010 a. nominendiks nimetatud, võitnud ka maineka Søren Gyldenhali auhinna. Eesti keelde on tõlgitud jutukogu "Üks mees tuli linna". Sedapsi siis.

Aga Rjukan olevat tõesti maagiline, suletud olekuga kaljudevaheline linnake, mille "naelaks" on kireva ajalooga hüdroelektrijaam (suurte konfliktide ja inimtöötõuraskuste kiuste aastast1907). Suusatajatest  ja mägironijatest puhkajaid satub sinna muidugi ka. Aga M arvates oli kummaline, et päikest paistis (talvel) tänu mägede asetusele linna vähevõitu. Teise Maailmasõja ajal saadi elektrijaam sakslaste käpa alla ning palju kahtlast toimus seal, ka kergemetalli tootmine.

Miks Jessen just sellest tööstuslinnast kirjutanud on, on minujaoks mõistatus. Äkki saab reedel teada?

mari goes poetry

näete, siin vasakul on näha üks meeldiv pikantselt kaetud japsinäoga norras sündinud-kasvanud (charlottebergis) ja saksamaal (berliinis) elav noor kirjanikuks klassifitseeruv (1985.a, btw sulud on väga vajalikud igal pool, isegi kui nende kasutamiseks kurja vajadust pole, nii, et harjuge) tüüp. igasuguse kultuurilise kõrgharidusega ja seda jätkuvalt omandav (teatriteadus, kunstiteadus)  audun on nunnu nii vannilinas kui oma raamatutes. ja pikantne ( ma pole just kõige laiema omadussõnade ampuaaga, disguss me!). tänapäevaseid teemasid parafraseeriv. nüüd hiljuti ilmus temalt ka uus luulekogu, mis tundub olevat tuus.

ühesõnaga -  ta on lahe. 

ja ma pole siia jälle ammu midagi postitanud, et oleks aeg.
pooli asju siin ilmas ei osata seletada. mina ei oska veeranditki seletada, miks või kuidas mulle tema humoorikas olek sümpatiseerib. aga seda ta teeb.

üritan paari ta (fb's eksponeeritud) luuletust tõlkida ( üsna otse). enne mainin, et nipetnäpet on tal ka inglise keeles. tahaks mortenseni kunagi näha ka päriselt ja luuletamas, nt ühe võimaluse, mis leidis aset 11. mail oslos, jätsin kasutamata.

väljas on 11 kraadi sooja, päikesepaiste ja hoovihm. pakk laima šefiire on söödud.

 

when 2 become 1

                                                    kaks pead kõrvaklappidega

                                                    külg külje kõrval

                                                    kumbki oma arvutiekraani ees

                                                    või taga teiste ekraanide

                                                    kaetud chatiakendega

                                                    ja yelp.com'is

                                                    kõrgelt hinnatud toidukohtades

                                                    keegi ei tööta praegu

                                                    populaarse muusiku album

                                                    on just äsja netti lekkinud

                                                    ja kõik mõtlevad

                                                    et nad on produktiivsemad

                                                    uuendatud itunes-library

                                                   ja värske kohviga

die hard

bussil ( speed)

kaljul ( cliffhanger)

lennukil ( air force one)

laeval ( under siege)

suuremal aeglasemal laeval ( speed 2)