Rosablogger

grimes'il uus amazing video genesis, lõpetasin teema ta ema guugeldamisega,
poliitikas teine teeb karjääri, here she is, sandy garossino.  

Kui ma oleks rikas, hakkaksin kunsti koguma. Kujutavat. Seda, mis kujutab endast midagi mulle isiklikult meeldivat või põnevat. Eks mul omi lemmikuid on. Aga tahaksin eelkõige koguda sellist nö indie-kunsti, hobi-tegijate paremaid palasid. 

Näiteks viimanekord Elvalinnas kaltsukaidpidi kakerdades, astusime sisse ühte suht raekoja vastas ja apteegi kõrval asuvasse majja, kus teadsime emaga mõlemad paiknevat üht kaltsuäri. Kumbki me polnud aasta-kaks Elvas niimoodi ringi jalutanud, seega oli meie imestus suur, kui leidsime end õlimaale täis seinte vahelt. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, enamus kujutamas Lõuna-Eesti maastikke, Leigot ja lilli, ka Aafrika päikeseloojanguid ja palme. Fotorealismi väga algfaas. Ema muidugi astus tagantruumist välja astuva grimeslike kulme omava umbes viiekümnese naisterahvaga vestlusesse ning selgus, et tema, Maire (perekonnanime ei mäleta) veab kohalikku kunstiringi, on pakkimas asju Hauka laadale, maalib hobikorras ja miks mitte ka müüb neid. See siin oli tema ateljee. Nendest käeharjutusmaalidest hakkas mulle silma üks erandlik - täpselt ruudukujulisel erkroosal taustal kollakas... mingi lill, kullerkupp või roos või midagi taolist.  suur kollane lahmakas lille. Igaljuhul see võlus mind oma värskuse ja rõõmsatoonilisusega (teadupoolest kaldun melanhooliasse ja vajan selleks rõõmsaid toone ja nunnusid helisid sageli oma ümbrusesse) ja "karjatas" näkku, et ma võiks ta endale hankida. Aga ma jäin tagasihoidlikuks. Seinal oli kirjas 40 eur. Oeh, praegugi mõtlen, et sellest oleks võinud saada mu (praegu imaginaarse) kogu teine maal. Esimene, väga pisike, on praegu Tataris köögis seinal, see polegi nagu maal, ta on lihtsalt nagu märge selle kohta, et mulle meeldivad selle isiku tööd. Vot praegu Postimehest Kunstnikeliidu head majanduslikku äraelamist lugedes tuli  see roosa maal meelde... 

Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus:

veetlevad veidrused

Ja äge hiljuti tuntumaks saanud tumedamat-tummisemat sorti uk-based talent the haxan cloak on teinud õppe- ja koostööd sähherduse kreeka päritolu meesbjörgiga, nagu factist lugeda, kes oma kõrvu kenasti elevantide eest hoidnud on ning pole okast kurku lasnud. võib-olla tal mingisugused magic okkad kurgus siiski on, sest oma häälematerjali kasutab ta vägagi mitmekülgselt ära. ja kaelaümber on ta enamasti midagi totralt dekoratiivset sättinud. kui olla nii särav isiksus, pole ju vaja seda sära varjama miskeid sallilaadseid dekoratiivmoodustisi, aga las ta siis jääb. oluline on, et mikhail on suht geniaalne vend. siin meeldiv näide helide ja visuaalide liitmisest.