Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus:

märtsikala

 

Empsi sünna täies oma vaaritamise ja söömise hoos! 

Alguses eemaldusin räuskavast seltskonnast oma kõrvade nimel. Hiljem, tänu kopsakale kogusele rummile, räuskasin ise, kui külalised läinud. Täna pidu vol2. 

Ja siis vahepeal tegeletud ka luuletustega, üks näide tollelt blackmetalist kirjutanud tüübilt selline. Jääb küll sellesse aega see kogu, kus ma olin umbes 6. klassis ning noorherr Rooste käis meie väikelinnas oma estraadikava esitamas, kuigi tookord tundus ta üsna suvaline ladna jutuga tüüp olevat. See oli minu esimene kokkupuude roppude sõnadega sellisel trükitud kujul ja ma olin pisut hämmeldunud -  kes siis sellist asja loeks või millekski peaks. Ja nüüd olen harjunud igasugu imelikke asju millekski pidama. Areng?

käisin raamatuogus

Vahepeal väisasin usinasti välismaiseid raamatukogusid (, nagu koolis soovitatud ja muidu arukaks peetud). Esialgu küll sai ainult Stockholmi linnaraamatukogusse nina sisse pistetud ning seda pigem selle sakraalsena tunduva arhitektuuri pärast kui raamatulaenutamise eesmärgil. Jah, sealne atmosfäär jätab külalisele tõesti pühaliku järelmaigu mmm, tarkuse tempel! üks näide põhjamaade klassitsismist... 

Arhitektuurifanatt Kz idee see oli ning mulle meeldivad tema ideed, temaga satume pea alati ebatavalisemat sorti seiklustesse, mida ma siinkohal pikemalt kirjeldada ei viitsi.  M aga hoolitses terve reisi hea ja organiseeritud käekäigu eest, temale suured tänud ja pai. Mulle tundub, et tema ongi Tatarikodu uus süda ja kese. Vana süda ja kese A igaljuhul helistas talle Iirimaalt ning soovis tervele pesakonnale häid jõule ja aastat uut.