Haps

Ja lõpuks sai külastatud seda kauget imedemaad nimega Haapsalu. Kz sünnipäeva puhul tegime ringkäigu, mis hõlmas konjakit, kohvi ja muffineid tema juures, armsaid tänavaid, promenaadi, kuursaali, galeriid ja Nurme kohvikus toimuvat matsalu filmide festarit, kus peale keskpärase dokumentaali üks väga šarmantne naisterahvas rääkis oma töö- ja elukogemustest Norras. Kz elab nagu külmkapi peal klaaskuuli sees, pealtvaatajale tõeline pärl, ta on endale loonud trajektoorid ja tegevused, mida pidi liikuda, kuidas toimida, looks cool. Trajektoori sisse mahub ka linna ainus siga Possakas ja retked ujuma, trajektoori sisse mahuvad ka paljad varbad sombuses ja tuulises sügispäevas. Jaaah, ma ei saa ikka üle - kui ma hommikul otsin välja mütsi ja kindad, et Tartus õue minna, teatab K, et käis just meres ujumas, mis see 15-16 kraadi veesooja ikka ära ole :) 

Kultuurimajas ka nostalgia ja M. Karmini näituse pärast ... like @ need punased toolid.

Jalgrattad ja meri ja päike veel viimaseid kordi ( Kz enda tehtud pilt, nice nice :) 

Lepatriinupojad

Leidsin toast lepatriinu. Ilmselt tuli ta koos tükikese loodusega, mis sageli lahtisest aknast kasesäbruga mu tuppa sajab või vanemate otse põllult toodud toidumoona ja saialillekimbuga. Igaljuhul ei olnud ma kuigi rõõmus seda väikest olendit nähes. Meenus kunagine tähenduslik suvine hetk Harjumäe murul kiirtoiduga maiustades. Võiksin selle seiga peas veel ja veel tähendusrikkamaks ja romantilisemaks mängida, kuid praegu on hilisöö ja mul on juhtmed sassis. Igaljuhul teatas ta selles kaunis hetkes täiesti kontekstisiseselt, et üks maailma kõige jubedamaid nähtusi on lepatriinude pojad (ma vist rääkisin kõrgusest?). Neid kardab ta kõige rohkem. Neid ta mäletab eeskätt bioloogiaõpikust. Seda pilti sai välditud. Nunnu mälestuse ajel tuulasin kodu läbi lootuses surmata kõik lepatriinupojad. Sest nad pole üldse nii armsad kui täiskasvanuna.... 

flushed out

Vihmase ilmaga vihmase ilma muusikat ultrašeffidelt:
  Ja riputasin üles ka yhe klaveriasjanduse, mis samuti tänasesse sobituma peaks.

Bänd

Ühesõnaga, meil on nüüd bänd. Põhimõtteliselt. Ei, see ei ole bändi nimi. See äkki areneb ise välja meie tegevusest. Tegema me seda veel pole hakanud. Aga põhimõtteliselt. Meil on bänd. Nagu on parteid või ühingud või seltsid või misiganes. Laenan seda algajate elektrikidra näiteks. Ema hommikul küsis, et kas ma ei tahaks midagi eakohasemat selga panna. Jäin siis neutraalse t-särgi juurde. Jaapanis küll üliõpilased kostüümidega tundides käia ei või. Teksaspüks ja midagi õpilaslikku peab kindlalt olema, muidu tunnevad õppejõud oma autoriteedi õõnestamist või midagi sellist. Mul poleks vist probleemi ei siin ega tõusva päikese maal. 

Kui keegi mõnd keelpilli mängida oskab, andku teada. 1 ideedest oli midagi Arcade Fire taolist. Kuigi nad ka nüüd elektrilisemaks kätte ära läinud... 

Lõpuks ka Streepi Tatcher nähtud, sest ilm ja tuju kehv, kuigi mööbel uus ( a:"Kuhu sa riiuli jätad?" b:"Siia jääbki." a:"Aahah"). Aga nagu Helgi Sallo igalpool jääb Salloks, siis Meryl Streep jääb oma kõikvõimalikes erinevates rollides ikkagi Streepiks.

Siis kui

 Mari jõudis arusaamale, et hoopis juhtmete ühenduses on problem ( mitte selles, et programm ei tahtnud sedalaadi ühendust üldse hästi teha), oli ta juba üsna väsinud ja ta katsetas pisut helidega  ( mida ta ka enne juba tegi) ning seetõttu vist kõlab natuke progelt ja sfääriliselt... ja ta mõtles, et kui tal oleks akustiline klaver oma puust hingeeluga näppude all, siis oleks tal kindlasti mõni lugu välja mõeldud. Kuigi mingisugune lauluke hakkas tal ka kooruma: " hey, is there another day, or isn't it, anyway, hey, is there another day... lets talk about weather..." 

Aga siin ta  improb veidi niisama ja vaatab, mis saab. Sai kah... 

Suuresilmaonu

Kõik on avalikkuse suurtele uudishimulikele silmadele vist juba ammugi ja enam-vähem näha, teada, imetleda ja kiruda. Küsimus on, et mis on s/kelle/gi sisu ja kas on sisu seal, mis välja paistab. Ja mis mõne jaoks lahe ja innovaatiline, siis see allseisev video on minu jaoks veidike hirmutav. Elu nagu arvutimängus... Ja samas, kellele ei meeldiks...



Aga muidu, ei ole ka mina instagramist mööda saanud. Värvitud vutimunade pilt illustreerib seda.

oikumeenutused / imaginaariumid

sõitsime vastu hommikut vennaga kodupoole. meenutasime vanu aegu. ühel hetkel  meenutas ta minu vanu sõpru/tuttavaid. imestasin, kui erinevalt võib asju märgata ja mäletada. nii kohad, ajad kui inimesed on mu mälus moonutatud. eks temagi mälus. aga minu mälu on kohati nagu mingi instagramm... ja ma tahan ikkagi teada, mis päriselt juhtus. seda brutaalset pärist, õiget. aga seda vist polegi olemas. on ainult teiste sama subjektiivsed ja võib-olla instagramsed mäletamised. mis võivad olla ehk veelgi üllatavamad minu jaoks.

üks sõber juhatas mu ühte ruumi, mis tundus olevat seotud elutoaga, st oligi. "see on ajamasin" ütles ta ja ulatas mulle puldi. vahtisin totakal ilmel pulti ning katsusin ette kujutada, kuidas ma nüüd kambrisse astun, puldil soovitud aja määran ning istunud veidi aega selles ruumis, sealt välja astun ja olen minevikus. true story, aga tegelikult oli tegu infrapunasaunaga. aga mu point on, et kui sa tahad ajas reisida ühte olulisse punkti või sündmusesse, millega sul on omad mälestused, siis käivita seesama pult. seesama pult, kust tuleb see muusikapala, millega sul on "need" mälestused. see muusikapala on portaal minevikku, sa leiad end sealt ajast ja sealt kohast, saad täpselt tagasi selle tunde, mis tookord oli. põhimõtteliselt saadki kätte selle tunde, mis tookord oli. and that's it. that's all. it's working!

võib rääkida tundemälust ja võib rääkida isiklikust muusikaajaloost, aga hetkel ei viitsi - kell on palju.

sättisin luuludelehele üles ühe omaette tunde eelmisest kevadest -  siin.

blogtroll

tartus

m:"a lähme siis cookbooki!"

t:"kuhu? miskohta?"

m:"cookbooki."

t:"mis kudipudi keel see nüüd oli?"

m:"see on see rahvaraamatu kohvik"

t:"öelnud siis kohe.."

tallinnas

t:"a lähme siis slothrops'i"

m:"kuhu?"

t:"slothrop's"

m:"mis keelt sa räägid?"

t:"see iglise keelsete raamatute pood"

m:"öelnud siis kohe, et raamatupood."

(tekst kirjas mälu järgi kohmakalt ja mitte nii naljakalt. aga sellised need keelebarjäärid vahel on)

eelnimetet pood peab endale lähiajal eestikeelse nime hankima vms.

ps - jess! teadus soosib minu magusadieeti. kahjuks ei ole veel tõestatud, et ebainimlikult(omadussõnakriis..) suurtes kogustes šokolaad oleks tervisele hea. usun, et nad jõuavad tõestusteni lähitulevikus.

ps - hilisõhtud on suurepärased blogikirjutamise ajad. on küll jah.

Tali tadaa

Kes näeb unes tagumikku noolivat prints Williamit, kes "samastab" end Nanookiga, eskimocool. Aga mina nägin vahepeal taolist und: Mul oli seljas selline ( tundus olevat hõbedane ja litritega ja mingist imelikust nõukaajal popist materjalist) trikoo, mis paisus mul seljas nii suureks, et tundsin selles end nagu ogakala või hiiglaslik rannapall. Põrka/usin kergelt ning oht oli liiga kõrgele põrgata, äkki isegi maa gravitatsioonipiirkonnast välja, unes ju kõik võimalik, seetõttu hoidsin ukselinkidest ja teistest läheduses seisvatest kindlatest esemetest kinni. Oluliselt see unenägu mu järgnevat päeva ei mõjutanud, aga tore oli sellest rääkida ja reakstsioone a la:"on sul alles fantaasia!" kuulda. Muidu, mulle tundub, olen üsna fantaasiavaene inimene. Pigem öeldakse, et lasku ma ennast vabaks (eriti kui ma kunagi ühes hiphopilises tantsutrennis käisin, ei olnud väga minu teema). Öeldud on ka: "Ära siis ole selline" ( mitte eriti lähedastele inimestele eneseanalüüsi tehes nt). Aga. Tali läinud, maa paljas. Parema kontakti saamiseks emakese maaga käin nüüd mõnda aega tennistega.

Interjöörikas

Jaa, mul meeldib Sherlocki kodu kujundus. Märkasin, ( arvatavasti järjekordne meeltesigadus) et mu kodu on ju midagi väga sarnast. Kui fantaasial lasta veidike tööd teha: niisamuti selline natuke hämar ja tuhmivärviline, rohekas toon ruulib. Puudub skull friend ainult. Eks mu suuremõõtmeline kohvitass on siis mu coffee cup friend. Ühest intekast kuulsin, et selle Sherlockisarja disainer on sama, kes-mis Lucky Number Slevinis - tõepoolest, tapeedivaliku "käekirjas" pole kahtlustki, aga nimi ei jäänud mulle tookord meelde ning nüüd ei viitsi enam kõiki neid intekaid läbi vaadata. Selles, milles uskusin kunstniku nime kuulvat, seda siiski ei esinenud. Tühja kah. Lihtsalt veidike aega raisus. 

Vahepeal olen saanud palju D-vitamiini ning R-vitamiini ja vitamiini Õ. Kooslus muudab mind rõõmsameelsemaks ning ütleb, et ärgu ma muretsegu veel makateema pärast. Thats all...

cumberbacth ja freeman niisama hängimas minu toas

mina niisama hängimas (roheline särk osa interjöörist)

tuli ja (akna taga kusagil kindlasti) jää

märtsikala

 

Empsi sünna täies oma vaaritamise ja söömise hoos! 

Alguses eemaldusin räuskavast seltskonnast oma kõrvade nimel. Hiljem, tänu kopsakale kogusele rummile, räuskasin ise, kui külalised läinud. Täna pidu vol2. 

Ja siis vahepeal tegeletud ka luuletustega, üks näide tollelt blackmetalist kirjutanud tüübilt selline. Jääb küll sellesse aega see kogu, kus ma olin umbes 6. klassis ning noorherr Rooste käis meie väikelinnas oma estraadikava esitamas, kuigi tookord tundus ta üsna suvaline ladna jutuga tüüp olevat. See oli minu esimene kokkupuude roppude sõnadega sellisel trükitud kujul ja ma olin pisut hämmeldunud -  kes siis sellist asja loeks või millekski peaks. Ja nüüd olen harjunud igasugu imelikke asju millekski pidama. Areng?

Saaaaaaaga

ajutine seinakapina funksiv kastikogum @ grannies

Vahepeal oli mul juba meelest läinud, kui otseselt humoorikad ja/või grotesksed võivad saagad olla ning ka nt 20.saj kirjutatud saagataolised romaanid, mis kätkevad endast toda viikingiaega. Pidin Orm Punasest paar peatükki lugema ja jäingi lugema, ei saanud käest panna. Äktšõnit ja naisi on ja raha ja luksust -  Cartland meestele. Üks viimati ettejäänud stiilinäide:

"Mina olen maata mees," ütles Styrbjörn, "ja mul pole vara, et rahu pidada, sest minuga on nii, et ma olen parem kaaren kui see, keda kaarnad nokivad. Aga kui ma sinu juures külas olen, siis arvan, et pean rahu niisama hästi kui mõni teine, ükskõik mis jumalad ka pidu püsti ei paneks, sest sa oled olnud hea äiapapa, ja sinuga pole mul kunagi tüli olnud. Aga tõsi ta on, ja ma pean sulle nüüd ütlema, et sinu tütar Tyra on surnud; ja hoopis meelsamini oleksin toonud sulle paremaid uudiseid."

"See on kurb sõnum," ütles kuningas Harald. "Mille kätte ta suri?"

"Ta sai pahaseks, kui ma võtsin endale vendide hulgast sohinaise," ütles Styrbjörn, "ja sattus niii suurde raevu, et hakkas verd ülitama, ja siis jäi ta kiduraks ja suri ära. Aga muidu oli ta hea naine."

"Seda olen ma ammugi märganud, " ütles kuningas Harald, "et noored surevad kergemini kui vanad. Aga ärgem nüüd laskem sellel oma meelt liiga palju rõhuda, kui on jõulujoodud, ja mul on rohkem tütreid, kui ma oskan nendega midagi peale hakata..."

... ja kui Kristiina Lauritsatütre oleks kirjutanud mees?  Võinohh... Jah...Vähem vaiba eem tegemist ja rohkem taplusi. Detailsemalt. Ja vähem pikalt-laialt-seletavat jumalasõna äkki ka. 

Ja siis - peaks Game of Thrones'i teise hooaja juurde asuma - ja mida ma näen. Ma teadsin, et naabripoiss Peoelukas on kuidagi sarnase näoga. Emake loodus teab, millise näoga on kurjus vms...

saak

ei saanud seda lustakat raamatut ometi puutumata jätta

Istun siin suures TÜRis ja kuna olen avastanud, et hoidlas on peaaegu kõik saadaval, siis lihtsa liigutusega tellin aga saali. Ja hiljem imestan: Selline hunnik raamatuid? Nii pakusud? Mis mul arus oli, et  ma selle javõi selle võtsin? Ja guugeldan üle. Mitmeid põnevaid luulekogusid on siin ka, aga viimasel ajal on neil tekst tagalehel, et loata avalike eksemplaride tegemise eest tuleb trahv või vanglakaristus. Kogu poeetilisus läinud. 

Ja emakeelepäevaks head emakeelt!

Noot

Väga koleda keelega eelmine postitus.

Tekstid

Ma ei saa kirjutada!

Mingit novelli või asja, kui ma tean, kuidas see lõppema peab. Kunagi tuli see mul hästi välja, aga mitte enam. Kui hakkan tunnetama oma kirjutises lõpplahendust, jääb kirjutamine katki. Kaob kirjutamislõbu ning jääb kohustus. Ma ei ela enam oma tekstiga ühte elu, ma nagu petaksin teksti, teades seda, mida tema ei tea? Ja üldse,tekst teksti pärast on ka midagi. 

Kallis frankofiilist eks on sellise loo armastusväärseks tunnistanud lastis:

(sideeffects: minus lõimuvad too märtsikuine pariisireis ja couchsurfing vahemere ääres... Ja mis ma unes nägin: olin taas temaga ning leidsime omale väga prantsusepärase kodukese, ühe korteri, mis oli osa suuremast korterist. Aknad olid kahe erineva suurusega ning seinad kollakad. Lõunamaine soe päikesevalgus täitis toa mõnusa atmosfääriga. Siis aga läksin mingi kambaga välja. Kellegil oli sadamas väike kalurionn. Naersime, et kui terve ümbrus on eriti "hi-teckiks" muutunud, siis see majake seisab ikka siin, nagu pisike tulnukas. Siis aga läksime suusahüppeid tegema. Hüppasin. Minu all oli mägine kuristik küllusliku flooraga (mitte lumi!). Ja ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin, see oli ikka päris sügav langus.) Hea lugu on.

mitte nii kiir ülevaade

Mul olid mõned mõtted. Need läksid nüüd kaduma...
Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?

Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:

S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud -  Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.

Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.

Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.

Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik.  Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a  luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.

Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.

Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.

Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli. 

Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.

Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...

Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!

siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.

rahulik vastlapäev

tallerk ja tops pärast kukleid ja veini

naabrid küpsetasid vastlakukleid, seadsin minagi sammud poe poole. jahu mul on. aga küpsetamise tuju mitte. koogikeste sektsioonis sumises kuklihuvilistest, kes olid internetifoorumites uurimustööd teinud, et leida seda parimat kuklit, nagu üks valjuhäälne kodanik kuulutas. ta näitas kätte, millises kuklis leidub moosi ( revali omades on nt) ja millised ei pidavat head olema ( mingid liiva omad) . konsumis suurt valikut polnud, haarasin astri omad, sarnaselt enamike kodanikega, nägin veel eklääre pihlaka  firmalt...

meanwhile

in my drawer...
ja taustaks veebruarikuist etteaimatavat buriali, meeldiv-meeldiv.

Uimps

naljakas film oli

Käisin ujumas. Bassein oli võimlevaid meesterahvaid täis. Ja see polnud tore juhus -  kolmapäeviti kell pool 9 on Auras vesiaerboobikatrenn Mehed vette!  Kes on huvitatud, võtku aga osa!

Ka mu paar eelmist hiljutisemat ujumaskäimist on elamusi pakkunud. Eelminekord minestas üks tütarlaps dušširuumis ning sain tegutseda abi väljakutsuja ning käehoidjana. Isiklikult arvan, et pean kiiruse ja taiplikkuse ja sõbralikult naeratamise osas veel arenema (ehk siis same old). Juhtum lõppes õnnelikult.

Üleeelmine kord ujusin basseini osas, kus leidus ka jäsemetuid isikuid. Kuna mul polnud prille peas, siis jälgisin vist ebanormaalselt suurte silmadega, kuidas jalutu vanahärra end  krapsakalt basseinist ratastooli manööverdas. See oli tase! 

Jään järgmist ujumiskorda ootama - midagi uudset ehk jälle tulemas. 

ood ja edulugu

nõndaks.

on vaja teha asju.

selle asemel nihelen siin toolil ja kirjutan. kannustatuna oma uuest luuletusest, mis resideerus ridadena peale seda, kui endale teadvustasin, et on vaja teha asju ning et neid asju ei saa teha vaikuses ( kooliasju. toim.) . kiiresti märgid ära, et mõni vastavastatud raadiosaate või uudismuusika panevad ennast kuulama, nende taustal ei saa asju teha. aga vana hea tuttav muusika aga on nagu õhk või  miski selline platseebolaadne, võib-olla isegi sundhäireid meenutav, kohustuslik, nagu suitsetamine või aurav kohvitass peos või midagi sellist. eeliseks kohvile või suitsetamisele on ta passiivselt palju mõjusam.