Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?
Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:
S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud - Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.
Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.
Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.
Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik. Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.
Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.
Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.
Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli.
Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.
Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...
Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!
siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.
