Rosablogger

grimes'il uus amazing video genesis, lõpetasin teema ta ema guugeldamisega,
poliitikas teine teeb karjääri, here she is, sandy garossino.  

Kui ma oleks rikas, hakkaksin kunsti koguma. Kujutavat. Seda, mis kujutab endast midagi mulle isiklikult meeldivat või põnevat. Eks mul omi lemmikuid on. Aga tahaksin eelkõige koguda sellist nö indie-kunsti, hobi-tegijate paremaid palasid. 

Näiteks viimanekord Elvalinnas kaltsukaidpidi kakerdades, astusime sisse ühte suht raekoja vastas ja apteegi kõrval asuvasse majja, kus teadsime emaga mõlemad paiknevat üht kaltsuäri. Kumbki me polnud aasta-kaks Elvas niimoodi ringi jalutanud, seega oli meie imestus suur, kui leidsime end õlimaale täis seinte vahelt. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, enamus kujutamas Lõuna-Eesti maastikke, Leigot ja lilli, ka Aafrika päikeseloojanguid ja palme. Fotorealismi väga algfaas. Ema muidugi astus tagantruumist välja astuva grimeslike kulme omava umbes viiekümnese naisterahvaga vestlusesse ning selgus, et tema, Maire (perekonnanime ei mäleta) veab kohalikku kunstiringi, on pakkimas asju Hauka laadale, maalib hobikorras ja miks mitte ka müüb neid. See siin oli tema ateljee. Nendest käeharjutusmaalidest hakkas mulle silma üks erandlik - täpselt ruudukujulisel erkroosal taustal kollakas... mingi lill, kullerkupp või roos või midagi taolist.  suur kollane lahmakas lille. Igaljuhul see võlus mind oma värskuse ja rõõmsatoonilisusega (teadupoolest kaldun melanhooliasse ja vajan selleks rõõmsaid toone ja nunnusid helisid sageli oma ümbrusesse) ja "karjatas" näkku, et ma võiks ta endale hankida. Aga ma jäin tagasihoidlikuks. Seinal oli kirjas 40 eur. Oeh, praegugi mõtlen, et sellest oleks võinud saada mu (praegu imaginaarse) kogu teine maal. Esimene, väga pisike, on praegu Tataris köögis seinal, see polegi nagu maal, ta on lihtsalt nagu märge selle kohta, et mulle meeldivad selle isiku tööd. Vot praegu Postimehest Kunstnikeliidu head majanduslikku äraelamist lugedes tuli  see roosa maal meelde... 

Linna pealispind

Ja juba sajandat korda twin shadow uus lugu käib. Sõnad on sellised lihtsad, aga päris, just minu kohta. Kohati.


          

neo

Kui traditsioonilisele jaapanipärasele kunstistiilile nihongale lisada urbanistlikke ja popkultuurilisi elemente, nagu seda nullindatel mitmed japid tegid, muutub see neo nihongaks, mille kohta eriti palju adekvaatset inffi netist ei leia. Aga pildid juba räägivad enese eest. Igaljuhul, selline koolsus on päris sümpaatne! 

( sattusin täna lugema midagi nende/jaapani nimede kohta, väga süsteemne värk, ei mäleta midagi  peale selle, et mingil ajal oli kombeks rikaste ja ilusate nimedele lisada ko/ 子, mis otsetõlkes on laps... votsiis )

Hisashi Tenmyouya

Akira Yamaguchi 

yuko illustreerib

   Hokusai Dream by Nightwave

Aga jaapani päritolu illustraator Yuko Shimizu näeb vana Hokusai suure laine pilti nii. Selle ülemise pildiga sai ta ühele poole aastal 2003, ja ta on jätkuvalt erakordselt tegus, olles peale kunstitegemise ka õpetaja ( kunsti loomulikult). Ja alguses tegi ta "normaalse inimese tööd", kuni kopp ette tuli, nagu ta lühikesest elukirjeldusest lugeda võib .
Kunstniku blogi ja uudistelehelt. Ja näoraamatus on tal ka asjalik pesa.

mis toimus

KONT from Alari Teede on Vimeo.
elame, näeme veel vb

tants eesti filmi ümber

tore skets, yo. nii ongi äkki. imed jäävad tihtilugu vaatajate poolt tabamata. imevad.
*

peab mainima, et selline "elitaarne" eesti kaubamärgiks muutuv tumedus mulle siiski meeldib. weird as i am, mitte ilmselt päris igas filmis. ning kui ma oleks proff, siis vuristaksin ette nimesid, mis rezissöörilt see ja teine idee napsatud on. aga.  idioodis oli tumedus ja maalilisus ja odavus kuidagi omalkohal ja töötasid koos sümbioosis. vähemalt toetas konstüümidraamat tugev dostojevskiline aluspõhi ning näitlejatering, mis sisaldas vanu tuntud larfe, okei, tõi esile risto, kes võitis ka mu ühe üliheterost meessõbra südame. et siis win! vastukaaluks aga, üks naispeaosatäitjatest tõi küll kurvid kenasti ausse, kuid viis mind assotsatsioonidele, kuidas panntäis praekartuleid ja torditükk kiirelt tema kõhtu tee leiavad, ning see tema eneseväljendus on selline vastakas - tundub alguses väga kohmakas, kuid oma altkulmu pilguga muudab ta selle kuidagi "nii peabki" effektseks, et... nojah, raske on teda kaua jälgida. isiklik värk, ehk on temagi paljude südametes.

isiklikust elust rääkides:  oeh, raske on olla tundlike vanemate tundlik laps. aga katsugem mitte hädaldada. tähtede poole, kus iganes need ka poleks ja mis iganes sõelapõhi...

jaa, andy, mina kaa mina kaa!

hää:
everyone alive wants answers by teebsio

veetlevad veidrused

Ja äge hiljuti tuntumaks saanud tumedamat-tummisemat sorti uk-based talent the haxan cloak on teinud õppe- ja koostööd sähherduse kreeka päritolu meesbjörgiga, nagu factist lugeda, kes oma kõrvu kenasti elevantide eest hoidnud on ning pole okast kurku lasnud. võib-olla tal mingisugused magic okkad kurgus siiski on, sest oma häälematerjali kasutab ta vägagi mitmekülgselt ära. ja kaelaümber on ta enamasti midagi totralt dekoratiivset sättinud. kui olla nii särav isiksus, pole ju vaja seda sära varjama miskeid sallilaadseid dekoratiivmoodustisi, aga las ta siis jääb. oluline on, et mikhail on suht geniaalne vend. siin meeldiv näide helide ja visuaalide liitmisest.

see ei ole helvetica

kõlav lause õppematerjalidest (Ridderstad, 1999), pilt netiuudistest. ja helvetica see pole, midagi ligilähedast. ja taanlaste helikeelt.

Boom Clap Bachelors - Mellem Dine Læber EP by Plug Research

still

kui sulle on antud vähe ( perspektiivitaju, arukust, kannatlikkust, pliiatseid ja muid töötarbeid , aega), siis ei maksa üle oma varju hüpata. eriti kui on keskpäev või selline pilvine kõikehõlmav lõpmatu vari su ümber. tuleb teha nägu, et see ongi mõeldud nii ja et see peaks olema äge. see = asi, mida sa nimetad omaloominguks või siis ehk ka igapäevaseks toimetulekustiiliks. btw seal kõige all on eriti "hõrgu" kvaliteediga laiv ühest mu improst (2009?), volüümi võib julgelt juurde keerata ning lugu lihtsalt taustaks mängima jätta. eriti vihmaga :)

Lilled vihmas by marikami

üks kleidike on tõusnud

tehnika vihkab mind muidu, enamus filmi sai valgustada väljavõtmisel, aga esimese korra kohta kõlbab ka nii :)

landscape with mom

kevad mürab

Anders Zorn: «Atljeidyll»

näide sellest, kuidas "kitarr" muudab kõik cooliks. lõpuks üks okei palja naise pilt temalt :)

(Blaafarveværket'is rohkem pilte välja pandud koos Nerdrumi omadega. according to NRK järgitakse traditsiooni, kus kõrvutatakse kaks kunstnikku enamasti erinevatest maadest, erineval ajast ja teemast. muidu on tegu kahe väga lambist "kokkupandud" tegelinskiga)

*
täna nägin unes, et oli taaskord sõda ning me naised sõitsime bussiga kuhugi teise kohta. pidime bussist välja tulema. unustasin oma jaki telefoni ja rahakotiga (kus muidugi kõik dokumendid sees) bussi. veidi aega bussist väljas olles peatakana karja jälgides ning ise sama segaduses olles läksin oma jakile lõpuks järele. seda polnud enam seal. olin maailma kõige pettunum ja kurvem ja pahasem ja kedagi ei kottinud minu tragöödia. sõda on nõme. nad tahavad tahavad näha veel kurvemaid ja kurjemaid inimesi. ja enda nahka päästa.
aga tänane öö - kumu öö.